Kui ikka veel drooni pole
Glen Pilvre
11.12.2015

Öeldakse, et droonindus areneb pöörase kiirusega. Mis pole kindlasti vale, aga näib, et vähemalt harrastajaklassis lendavad pildimasinad pole viimase poole aastaga uutesse kõrgustesse tõusnud, pigem vastupidi. DJI tõi sügise hakul välja hoopis oma soodsaima mudeli Phantom 3 Standardi ning Blade pakub samas kaalukategoorias uut drooni Chroma.

Oma tootearenduse on DJI kavalalt ajastanud – suvel esitleti kallimaid fantoomiversioone Advanced ja Professional ning kui need pole seni „eelarvesse“ mahtunud, siis on nüüd uus ja odavam võimalus nimega Standard.
Mille arvelt siis kokkuhoid tuleb? Fotosõprade rõõmuks mitte kaamera või pildikvaliteedi arvelt, vaid hoopis puldi, sensorite ja raadioside arvelt. Standard toimib täpselt samal põhimõttel nagu eelmine Phantom 2 – juhtimine toimub üle 5,8 GHz raadiolingi, video edastus pulti aga üle WiFi. Pult on küll vormilt kallimatega sama, aga plastisem ja nuppe on vähem ning tahvlihoidiku asemel on vaid mobiilikinnitus. Ja drooni kõhu all pole kaamerat ega ultrahelisensoreid.
Blade Chroma puhul on asjalood samuti lihtsad – tegemist on nii umbes 84% ulatuses Yuneec Q500+ seeriaga (millest kirjutasime suvel). Kaamera on sama, pult on sama, aga droon ise oluliselt väiksem. Ja lendab kauem. Chroma on lausa nii miniatuurne, et mahub ka õhemasse (selja)kotti, sest nii tiivikud, jalad kui kaamera saab mõne sekundiga eemaldada ning järgi jääb bumerangi mõõdus rist. Pikem lennuaeg tuleb nii väiksema kaalu kui ka veidi suurema aku arvelt ning ulatub teoorias lausa poole tunnini – kopterite skaalal soliidne näitaja.
Uus Yuneeci toodetud CGO3 kaamera on aga vahepeal juurde saanud 4K ning RAW võimekuse, nagu ka manuaalsete pildiseadete võimaluse. Säritust ja valgetasakaalu saab lukustada ning ISO ja säriaega ka käsitsi valida. Kaamera näitajatelt sobiks CGO3ga varustatud Blade tegelikult konkureerima lausa kõige kallima Phantomi, Professionaliga.
Standardi ekraaniks sobib ainult mobiiltelefon – erinevalt kallimatest mudelitest, mille pultide hoidiku külge mahub ka tahvel. Hoidik on tilluke ja plastist – selline, nagu oli Phantom 2l.
Fotoseadistuse osas on DJI äpp nimega Go aga väga põhjalik – manuaalse säri suurim pikkus on kaheksa sekundit, olemas on sari- ja intervallvõte ning särikahvel. Õhus püsimise aja osas pole Standard kallimatest mudelitest samuti kehvem – teoorias kuni 25 minutit, aga 20ga võib arvestada küll.

Kuidas lendavad?
Lühidalt öeldes väga hästi. Blade on vaiksem, rahulikum ning algajale kindlasti lihtsam. Pole vaja nikerdada mobiiliga, sest ekraan on „komplektis“, täpsemalt puldis. Juhtimise tundlikkust saab samuti eraldi kangikesega muuta, mis on sujuva video jaoks väärt omadus.
DJI on lärmakam, aga samas ka vilkam – vähemalt „karbist-välja“ seadete puhul. Äpist saab konfigureerida rohkem kui kõike ja tegelikult tasuks see pool endale enne õhku tõusmist rahulikult selgeks teha. Pole vast vaja lisada, et mõlema aparaadi puhul tasub lennueelset check-listi tõsiselt võtta: kalibreerida vajadusel kompass, veenduda, et tiivikud on ikka kinni ja GPSi signaal samuti olemas. Ning „kodukoht“ salvestatud. Kui Phantom tõuseb tavarežiimis õhku ilma GPS-lukuta, siis Blade mitte – vähemat seni, kuni pole GPSi menüüst välja lülitatud. „Lihtsuse“ lahtrisse liigituvad ka suured nupud, nii mootorite käivitamiseks kui video ja fotode salvestamiseks. Standardi puldil on vaid režiiminupud ja juhtkangid, kõik muu toimub mobiili puuteekraani vahendusel.
Nutikaid lennurežiime on mõlemal – Blade oskab puldile järgneda ja seda kaadris hoida, sõltumata drooni kõrgusest ja suunast. DJI suudab samuti pilooti „jälitada“, juhul kui nutiseadme GPS-signaal on piisava kvaliteediga. Lisaks saab äpist määrata punkti, mille ümber droon ringitab, või siis teekonnapunktid ning droon suudab neid autonoomselt läbida.
Pole vast vaja lisada, et koju tulevad mõlemad automaatselt, kui levi katkeb või piloot tahab.

Kokkuvõte
CGO3ga varustatud Blade on küll mõned sajad eurod kallim kui Standard, samas aga odavam kui 4Kd võimaldav P3 Professional. Blade’i on saada ka odavama CGO2-kaameraga, aga siis on jällegi fotoseadete hulgast puudu RAW-võimalus – nii et pigem tasuks veidi rohkem maksta ja võtta juba CGO3.
Yuneeci kaamerate nõrgim lüli on optika, Phantomitel gimbal. Osadel CGO eksemplaridel on lääts igati terav, teistel aga kipuvad servad laiali jooksma. Seni on aga Yuneec uduseid eksemplare probleemideta ringi vahetanud.
P3 Standard sobib neile, kes teavad nii pildistamisest kui lendamisest rohkem. Gimbal on õrnem ja fotoseadeid on palju ning selle raha eest on kahtlemata tegemist väga võimeka taevakaameraga. Samas pole Phantomi nii mugav transportida kui üliminiatuurseks „lammutatavat“ Blade’i – näiteks reisile drooni kaasa võttes on see oluline argument. Blade’i gimbal on samuti teisest kvaliteedi- ja vastupidavuse klassist – hoiab horisonti otse ja videopilti kallerdisevabana. Mida ei saa tihti öelda kallimate „fantoomide“ kohta – näiteks n-ö horisondi-probleemiga on kohati hädas isegi Inspire-seeria.
Kui kuidagi valida ei oska, siis pildistamiseks pigem Phantom, video jaoks Blade.

Sarnased artiklid