Kriegsmarine „hall hunt”
Sander Kingsepp
08.01.2011

Nii mõnestki sõjafilmist tuttavat Saksa allveelaeva tüüp VII on ajaloolased erinevatel aegadel nimetanud nii kõige paremaks kui kõige viletsamaks allveelaevaks. Päris kindel on aga see, et just seda tüüpi on ehitatud rohkem kui ühtegi teist allveelaeva enne või pärast Teist maailmasõda.

Allveelaevad kuulusid nende relvaliikide hulka, mille omamine Saksamaal pärast Esimest maailmasõda ära keelati. Täpselt nagu teiste keelatud relvade puhul, viidi seetõttu nende ehitus ajutiselt üle välismaale ja nimelt Hollandisse. Seal asutatud varifirma Ingenieurskantoor voor Scheepsbouw (IvS) säilitas kogu senist oskusteavet ning samas pakkus Saksa konstruktorite toodangut kõigile soovijatele. Kui juunis 1935 sõlmitud Inglise-Saksa mereväekokkuleppega lubati sakslastel jälle allveelaevu ehitada, olid uued projektid juba valmis ning kuue väiksema aluse detailid ootasid üksnes kokkupanemist. Põrandaalune projekt Tüüp VII (esialgse tähistusega MVB VII ehk eksperimentaalne mootorpaat tüüp 7) eeskujuks oli omakorda eelmise maailmasõja lõpus valminud projekt UG – keskmise veeväljasurvega allveelaev, mis pidi tegutsema Briti saarte lähivetes. Relvastus jäi samaks, kuid torpeedotorude kaliibrit suurendati 533 millimeetrini ja tekikahurile lisati 20 mm õhutõrjekahur. Kuna inglastega sõlmitud leppe piirangute tõttu oli iga tonn arvel, jäeti alles ka ahtrisse monteeritud üksik toru, kuigi seda sai laadida üksnes veepinnal ning tema jaoks oli pardal üksainus varutorpeedo. Kõige radikaalsemad uuendused viidi läbi jõuseadme ja kere konstruktsioonis. Tüüp VII puhul valiti veepinnal sõitmiseks firma MAN kuue silindriga neljataktilised turbodiislid; samas kasutati osal seda tüüpi allveelaevadel ka Kieli Germaniawerfti laevatehase tavadiisleid. Valik turbodiislite kasuks oli isegi paljude Saksa inseneride arvates ennatlik ning sõja puhkedes kavatseti need mehaanilise ülelaadimisega diislite vastu välja vahetada. Vee all sõitmiseks oli kaks Brown-Boveri elektrimootorit, mida litsentsi alusel valmistati ka Siemensi ja AEG poolt. Tüüp VII projekteeriti ühe kerega allveelaevana, mille kütusevaru paiknes survekere sees. Sukeldumise kiirendamiseks monteeriti parrastele täiendavad ballasttankid. Survekere oli valmistatud 1,85 cm paksustest kuumvaltsitud terasplaatidest, mis kereribide ümber rulli keerati ja lõpuks servapidi kokku keevitati. Tekkinud toru pikkus oli 49,4 m ja maksimaalne läbimõõt 4,7 m. Survekere peale lisati voolujooneline ülatekk galvaniseeritud terasplaatidest kokkuneeditud komandotorniga ning vööri- ja ahtrisektsiooni voolundajad. Tehnoloogia seisukohast polnud kogu see protsess sugugi mitte ideaalne, sest näiteks diiselmootorite sissepanekuks tuli kokkumonteeritud survekeresse auk lõigata ja pärast see koht uuesti kinni keevitada. Variandid A ja B 1936-1937 valminud esimest varianti VIIA tehti kokku 10 (tähistused U 27-36), kusjuures kaks neist jõudsid kaasa lüüa Hispaania kodusõjas, tõsi küll, vaheldumisi Itaalia ja Inglise lipu all. Esimeseks ja ainsaks nende poolt uputatud aluseks oli vabariiklaste allveelaev C-3, mille Saksa U 34 torpedeeris 11. detsembril 1936 Málaga sadama lähedal. Juunis 1938 valminud U 45 juhatas sisse 24 alusest koosneva võimsamate diislitega seeria VIIB, mille veepealne sõidukaugus kasvas tänu suuremale kütusevarule 8700 meremiilini. Kuna kütusele survekeres enam ruumi polnud, tuli see paigutada parrastel olevatesse „sadultankidesse”. Ahtris asuv torpeedotoru viidi üle keresse, nii et nüüd sai seda ka vee all laadida. Manööverdusvõime suurendamiseks oli teisel variandil juba kaks roolilaba. Viimane VIIB seeria allveelaev U 102 valmis 1940. aastal. Teise maailmasõja alguseks septembris 1939 oli Kriegsmarine relvastuses kokku 57 allveelaeva, neist antud tüüpi 18. Kontradmiral Karl Dönitzi juhtimisel alustasid Saksa „hallid hundid” sealt, kus eelmine maailmasõda oli lõppenud, püüdes oma peamise vastase Suurbritannia ühendusliine tema kolooniate ja USAga läbi lõigata. 1939. aasta novembris oli U 49 (tüüp VIIB) sunnitud kahe Briti hävitaja eest pääsemiseks 170 meetri sügavusele laskuma. Pärast pinnaletõusmist selgus, et allveelaeva konstruktsioon oli sellele katsumusele ilma ühegi vigastuseta vastu pidanud. Niisugune saavutus oli üllatus ka sakslastele, sest ennesõjaaegsetel õppustel lubati Kriegsmarine allveelaevadel sukelduda ainult 50 meetri sügavusele. Keevitatud survekere, mida enne sõda asjatuks luksuseks peeti, oli end seega täielikult õigustanud. Variant VIIB alla kuulusid ka sõja alguse kuulsaimad Saksa allveelaevad U 47 (31 uputatud alust), U 99 (38 alust) ja U 100 (25 alust) ning kõige edukam sõjaaegne Saksa allveelaev U 48, mille arvele jäi 51 uputatud alust. C – kõige arvukam variant 1940. aasta sügisel võeti relvastusse seeria VIIC esimene allveelaev U 69, mis tegelikult oli tellitud juba enne B-varianti. VIIC kavatseti varustada uut tüüpi aktiivrežiimil töötava hüdrolokaatoriga S-Gerät, mis võimaldas avastada nii miine kui teisi allveelaevu. Lokaatori äramahutamiseks tuli kogu keret 60 cm võrra pikendada, nii et ühtlasi avanes võimalus ka kütusevaru ja komandotorni gabariite suurendada. Samas kasvas ka veeväljasurve ning kuna mootorite võimsus jäi endiseks, kujunesid kiirus, sõidukaugus ja manööverdusvõime vee all eelmise variandiga võrreldes halvemateks. Kui esimest kahte varianti oli toodetud kokku neljas laevatehases, siis tüüp VIIC ehitusprogrammiga liitusid veel 13 suuremat või väiksemat tehast. Kokku ehitati C-varianti 572, nii et tegemist oli ka kogu VII seeria arvukaima variandiga. Kõige kuulsamaks seda tüüpi allveelaevaks oli ilmselt U 96, mille pardal tegi ühe patrulli kaasa sõjakirjasaatja Lothar-Günther Buchheim. Tema samanimelise romaani põhjal vändatud „Das Boot” kuulub kahtlemata allveelaevafilmide klassikasse. U 331 püstitas kogu VII seeria sügavusrekordi, kui ta Vahemeres tehnilise rikke tagajärjel 270 meetrini sukeldus. Hoopis kurvema kuulsuse omandas nende sõsarlaev U 570, mis juba esimeselt retkelt tagasi ei pöördunud. 27. augusti keskpäeval 1941 otsustas selle komandör kaptenleitnant Hans-Joachim Rahmlow Islandist lõunas pinnale tõusta. U 570 avastas kohe Briti pommitaja Lockheed Hudson, mille piloot heitis tema pihta neli süvaveepommi. Ükski neist ei tekitanud suuremaid vigastusi, kuid kiirsukeldumist alustanud allveelaeval kustus valgus ja pilkases pimeduses teatas üks vahimadrus, et vööris on lekk. Kolm kuud tagasi relvastusse võetud U 570 pardal puhkes paanika ning komandör andis pikemalt mõtlemata käsu pinnalduda. Inglise pommitaja polnud vahepeal kusagile kadunud ning avas kuulipildujatest tule. Rahmlow’ käsul heisati alistumise märgiks komandotorni tema valge särk. Kuigi allveelaeva ülevaatusel selgus, et lekki polnudki, jäi U 570 kuulekalt veepinnale liitlaste sõjalaevade saabumist ootama. See vaatepilt tundus kohalejõudnud inglastele nii uskumatuna, et allveelaeva pihta avati veel mitu korda tuli… U 570 pukseeriti algul Islandile ja hiljem Suurbritanniasse, kus teda põhjalikult katsetati. HMS Graphi nime all saadeti ta järgmisel aastal Biskaia lahte Saksa allveelaevu küttima. Inglastel õnnestus küll rünnata U 333, kuid kõik tema pihta tulistatud torpeedod läksid mööda. Vilets sõjaõnn jälitas ka sama seeria allveelaeva U 1206, mis oli sunnitud lekkiva tualetipoti tõttu Briti ranniku lähistel pinnalduma ja siis põhja lasti. Viimased täiendused Pärast 1943. aasta „musta maid”, kui liitlastel õnnestus uputada 43 Saksa allveelaeva, oli admiral Dönitz sunnitud „hallid hundid” Põhja-Atlandilt ära kutsuma ning teist nii soodsat jahimaad ei õnnestunud enam sõja lõpuni leida. Üks hukkunud allveelaevadest, U 640, langes uue relva ohvriks, milleks oli USA akustiline torpeedo Mark 24. See relv leidis oma sihtmärgi sõukruvide müra järgi orienteerudes ning enamasti sai põgenev allveelaev tabamuse tulemusena nii tugevasti vigastada, et kogu meeskond hukkus mõne hetke jooksul. Dönitz tegi lüüasaamisest õiged järeldused ning juba sama aasta lõpus hakati laevatehastes valmistuma uute allveelaevade, suure tegevusraadiusega tüübi XXI ja tema väiksema analoogi XXIII ehituseks. Ühtlasi võeti 1943. aasta augustis relvastusse variandi VIIC/41 esimene allveelaev U 292, mille survekere paksust oli suurendatud veel kahe millimeetri võrra, nii et maksimaalne lubatud sukeldumissügavus kasvas 280 meetrini. Novembris tühistati nii VIIC kui VIIC/41 tellimused, et koosteliinidel uutele tüüpidele ruumi teha. Kaheksakümne seitsmes VIIC/41-tüüpi allveelaev, jaanuaris 1945 valminud U 1308, jäi ühtlasi kogu VII seeria viimaseks eksemplariks. Teise maailmasõja jooksul jõudsid seda tüüpi allveelaevad teha üle 2600 retke, uputades 1365 alust. Ligi 400 tüüp VII uputati omakorda vastase poolt, kusjuures lõviosa neist läks põhja koos kogu meeskonnaga. Tüüp VII ja tema rekordid Kokku 704 toodetud alusega (nende seas ka 6 allvee-miiniveeskajat VIID ja 4 torpeedode transpordiks mõeldud VIIF) on tüüp VII tänini jäänud kõigi aegade enimtoodetud allveelaevade seeriaks. Teisel kohal olevat N. Liidu külma sõja aegset projekti 613 (NATO koodinimetusega Whiskey) ja USA Teise maailmasõja aegset Gatot ehitati vastavalt 236 ja 225, nii et kokku oli neid vähem kui tüüp VIIC allveelaevu. Teiste mereriikide sõjaaegne kogemus näitas, et üldine trend oli siiski suurema veeväljasurve ja parema relvastusega ookeaniallveelaevade suunas, mis võisid kauem avamerel patrullida. Admiral Dönitz tegi panuse väiksematele allveelaevadele ning sõjaaegset personali- ja materjalipuudust arvestades oli see ka ainuvõimalik otsus. Samas arendati parim sõjaaegne Saksa allveelaev tüüp XXI välja hoopis ookeaniallveelaeva tüüp IX baasil – tüüp VII võimalused olid selleks ajaks juba ammendatud. Tüüp VII N. Liidus N. Liit oli üks esimesi riike, kellele Hollandis tegutsev IvS püüdis oma toodangut müüa. 1932. aastal pakuti venelastele uhiuut E-1, mille Hispaania laevastik oli hiljuti tagasi lükanud. E-1 kujutas endast Esimese maailmasõja aegse UB III edasiarendust ja peagi jõuti kokkuleppele jooniste müümise osas. E-1 sai Kriegsmarine tüüp IA ja N. Liidu seeria IX (Stalinets) prototüübiks, kuid tüübiga VII polnud tegelikult kumbki sarnane. Seesama kehtib muide ka IvS poolt ehitatud Soome allveelaevade kohta. Saksa laevastiku jaotamise tulemusena sai N. Liit 1946. aastal neli seda tüüpi allveelaeva (U 1057-1058, U 1064 ja U 1305), mis viidi üle Balti laevastiku koosseisu. Algul said nad tähistuse N-22-25 ja alates 1949. aasta juunist S-81-84. Ülevõtmise ajaks olid enamiku trofeeallveelaevade diislid juba läbi kulunud ning sõjaaegse materjalipuuduse tõttu olid värvilisest metallist detailid võimalust mööda asendatud terasega. Kõige kauem pidas vastu U 1064, mida kasutati 1974. aasta märtsini ujuva akulaadimisjaamana ning väljaõppeks. Konkurentsitult kõige uhkem lõpp oli allveelaeval U 1305, mida kasutati 1957. aastal Novaja Zemlja lähistel tuumalõhkepeaga torpeedo märklauana.

Sarnased artiklid