Kosmoselennud turistidele
Ülo Vaher
09.09.2010

Mõnikord nimetatakse ekslikult kosmoseturistideks ka neid kaheksat kosmoselendudest osavõtjat, kes koos teiste kosmonautidega said sellekohase ettevalmistuse ja tegutsesid ühiselt kosmosejaamas ISS. Sõna otseses mõttes turistid võivad aga asuda kosmoselendudele siiski umbes lähema aasta jooksul, sest selleks vajalik kosmoselennuk Space Ship Two on juba valmis ning piletid müügil.

Turismiäri kuulub maailmas üha laiemalt levivate ja tulusamate äride hulka. Koos tehnilise progressiga kasvab nende inimeste hulk, kel jätkub aega ja vahendeid maailma huviväärsustega tutvumiseks, sealhulgas ka nende hulk, kes tahaksid elus kogeda midagi erakordset, ainulaadset ja enneolematut. Kahtlemata kuulub selliste hulka ka kosmoselend. Seni on see olnud peaaegu kättesaamatu unistus, mida on suutnud teostada vaid suurriikide mitmemiljardiliste eelarvetega kosmoseagentuurid. Kuid oh üllatus, üllatus! Viimase tosina aasta jooksul on tekkinud mitmeid eraettevõtteid, mis on asunud rinda pistma kosmoseturismi korraldamisega. Näib, et nende hulgas on üks edukamaid ja perspektiivsemaid Californias Mojave kõrbes töötav ühendettevõte Spaceship, mille moodustavad Sir Richard Bransoni Virgin Galactic ja Burt Rutani Scaled Composites. Need mõlemad mehed on pälvinud maailmakuulsuse oma erakordsete ettevõtmiste ja saavutustega, mille üleslugemine vajaks üksi terve artikli mahtu.

Rääkides kosmoselendudest, olgu uurimisotstarbelistest või turismihõngulisest, tuleb siiski teha mõningaid täpsustusi, eelkõige küsimuses, kust saab alguse kosmos. Laiemas mõttes oleme kõik kosmoserändurid „kosmoselaeval” nimega Maa, kihutades sellel ümber Päikese kiirusega 30 km/h ning koos Päikesesüsteemiga meie kodugalaktikas kiirusega 220 km/s. Kitsamas mõttes eristame kosmoselende atmosfäärisisestest lendudest, kuid ka siin oleme raskustes, sest atmosfääril pole selget piiri – ta hõreneb järkjärgult umbes miljon korda iga 100 km kohta. Kokkuleppeliselt ongi see kõrgus (nn Kármáni joon) loetud atmosfääri ja kosmose vaheliseks piiriks ja ka kosmoselennu tunnuseks, sõltumata lennu kestusest või kiirusest. Küll aga eristatakse orbitaalseid kosmoselende, mille tunnuseks on lend ümber maakera. Selle sooritas esimesena J. Gagarin 1961. a ja tänaseks on see õnnestunud ligi poolel tuhandel inimesel, kuid see on paratamatult ülimalt kallis ettevõtmine, ulatudes praeguse tehnika juures miljardi dollari suurusjärku. Kümneid, vast isegi sadu kordi odavamalt võib sooritada suborbitaalseid kosmoselende, mistõttu just nende korraldamisele ongi eeskätt suunatud mitmete kosmoseturismiga tegelevate firmade tegevus. Mida on kosmoselennul paeluvat? Esikohale paigutub pilguheit Maale. Sinise looriga kaetud kodupaiga läbimõõt küündib vaateväljas 3000 km-ni ning eredad ja vilkumatud tähed on süsimustas „taevas” näha ka päeval. Teiseks pakub erakordset elamust viibimine kaaluta olekus, millega kohanemist ei pidanud evolutsioon vajalikuks. Inimese tasakaalu ja orienteerumist ruumis juhib kõrvas paiknev vestibulaaraparaat, mille töö põhineb raskusjõule ja muutub seepärast kaalutuse tingimustes töövõimetuks ning organismi tabab nn kosmosehaigus, mis on merehaiguse sarnane, kuid veelgi ägedam. Iiveldusele ja oksendamisele kaasnevad peavalud, uimasus ja väsimus. Need sümptoomid kujunevad välja tundidega ja mööduvad paari päeva pärast, kusjuures inimeste individuaalsed erinevused on päris suured. Suborbitaalsetel lendudel umbes viieminutilises kaalutuses on kõik üldiselt hästi põnev. Ebameeldivatest elamustest, mida kosmoselennul tuleb paratamatult kogeda, võiks nimetada ülekoormusi, mis kaasnevad lennuki kiirendustega kosmosesse tõusul ja ka pidurdustel Maa atmosfääri sisenemisel enne maandumist. Ka ülekoormusi taluvad inimesed erinevalt ning see sõltub palju ka inimese asendist istmel, mis võivad võtta vajaduse korral ka lamamist võimaldava asendi. Kõige raskem on taluda ülekoormusi, mis on suunatud pea poolt südame suunas, sest siis halveneb aju vere- ja hapnikuvarustus ning inimene kaotab teadvuse tavaliselt 4G juures. Üsna mõistlik oleks potentsiaalsetel kosmoseturistidel kasutada võimalusi, mida pakub Space Adventures tütarfirma Zero-G juba praegu ja mida võiks vaadelda kui üleminekuvormi lõbustusparkide atraktsioonilt Ameerika mäed suborbitaalsele kosmoselennule ja mis on ka hinna poolest (4590 dollarit) igaühele kättesaadav. Kaalutuse tunnetamiseks korraldab firma kõigile soovijaile lende selleks kohandatud Boeing 527 pardal mööda paraboolseid trajektoore. Lennu käigus on võimalik viibida 20–30 sekundi vältel osalise või täieliku kaalutuse tingimustes. Pooleteisetunnise seansi vältel sooritab lennuk 15 tõusu mööda parabooli 45kraadise nurga all 7–8 km kõrgusele, mille käigus ülekoormus on vaid 1,8G, ja siis järgneb vaba langemine koos kaasneva reisijate kaalutusega. Võimaldatakse kogeda ka osalist kaalutust, mis vastab Marsil või Kuul valitsevale olukorrale. Osavõtjad saavad vastavad tunnistused, fotod ja suveniirid. On neidki, kes kasutavad seda isegi abielu sõlmimiseks, lootes vist, et „taevas” sõlmitu on kindlam. Sädemest süttib leek Kosmoseturismi buumi päästis ilmselt valla 10 miljoni dollari suurune Ansari X-auhind, mille võitmiseks pidi eraettevõtja lennutama vähemalt kolm inimest (kahte neist võis siiski asendada ekvivalentse koormusega) 100 km kõrgusele ning suutma seda korrata vähemalt kahe nädala jooksul, kusjuures lennuk/rakett pidi vähemalt 90 protsendi ulatuses jääma samaks. Võistluseks registreerus 26 firmat, kuid seatud tingimusi täitis ja auhinna võitis Mojave kõrbes Californias töötavas firmas Scaled Composites (osaliselt ka Microsofti asutaja Paul Alleni sponsimisel) ehitatud rakettlennuk Space Ship One, mis startis teda oma kõhu all kandvalt reaktiivlennukilt White Knight kõrgusel umbes 15 km. Auhinnalennud toimusid 29.09 ja 04.10.2004. Nende õnnestumine näitas, et lennukite autor – omanäolise loominguga kuulsaks saanud lennukikonstruktor Burt Rutan – on ka seekord õigel teel ning kosmoseturismi üritusel on jumet. Seda taipas kohe ka väga värvikas isiksus – geniaalne ja uuendustele aldis ärimees ning suure firmade grupi Virgin omanik miljardär Sir Richard Branson. Mehed lõid käed ja asutasid kosmoseturismi arendamiseks ühisfirma Spaceship Company, kusjuures Scaled Composites ehitab vajalikud lennukid ja Virgin Galactic tegeleb kosmoselendude korraldamisega. Oli muidugi kohe selge, et äri ajamiseks auhinna võitnud lennukitest siiski ei piisa. Reisijate veoks peab ohutuse eesmärgil lennukil olema kaks pilooti ja rentaabluse tagamiseks reisijate arvuks vähemalt kuus. Nii valmisidki esialgsetest prototüüpidest paar aastat hiljem ligi kolm korda suuremad lennukid Space Ship Two ja ka seda 15 km kõrgusele kandev palju suurem emalennuk White Knight Two. Nende lennukite üheks olulisemaks iseärasuseks on see, et nad on valmistatud uudsest materjalist – süsinikkiudkomposiidist, mis on tugev, kerge, kuumuskindel ja ei paisu lennu käigus nagu tavalised alumiiniumisulamitest valmistatud lennukid. On isegi arvatud, et sellega algab lennukiehituses uus ajastu. Kergem lennuk rahuldub ka väiksema ja kergema mootoriga, mis omakorda tõstab kogu süsteemi efektiivsust. Suure beebi pidulikud ristsed Ametlikult esitleti avalikkusele uut mudelit Space Ship Two (SS2) möödunud aasta detsembris Mojave lennujaamas. Suure hulga kuulsuste juuresolekul ristis viielennukilise seeria esimese eksemplari California kuberner A. Schwarzenegger USAs kultuslikuks saanud nimega Enterprise. Selle sõiduriista pikkus on 18,28, tiivaulatus 8,23 ja saba kõrgus 4,57 m. Kabiini pikkus on 3,66 ja läbimõõt 2,28 m. Kuulus Briti firma Seymourpowell konstrueeris selle ultraergonoomiliseks, et kindlustada maksimaalne mugavus, ruumikus ja väljavaade, mida tagavad 15 akent-illuminaatorit nii külgedel, laes kui ka põrandal. Eriti mugavad on ka kuus istet, mille seljatoed on tõusul 60kraadise nurga all, kuid kaalutuse ajaks laskuvad praktiliselt põrandasse ja reisijad (vabandust – astronaudid!) saavad kaalutuse ajal kabiinis vabalt ringi hõljuda. Emalaevast eraldumise järel, 15 km kõrgusel, käivitub tema ainuke rakettmootor vaid 80 sekundiks ning selle vältel tuleb taluda ülekoormusi 3 kuni 4G, mille järel lennuk omandab ülehelikiiruse 4200 km/h ja jõuab selle ajaga 90 km kõrgusele. Sealt edasi tõuseb ta inertsi mõjul 110–130 km kõrgusele ning laskub seejärel mööda ballistilist paraboolset trajektoori, tekitades kabiinis 5–6 minutit kestva kaalutuse, mille ajal reisijad võivad end istmete küljest vabastada ning hõljuda ringi ja imetleda illuminaatoritest avanevat vaadet nii taevasse kui maa peale. Peale mootori, mis vajab väga vähe kütust (vaid 80 sekundiks!) on SS2 oluliseks uuenduslikkuseks ka tema tiivistu, mille asendit ja kuju võib lennu käigus muuta. Lennuki laskumisfaasis seadistatakse nad ülestõstetud asendisse, mis pidurdab lennuki kiirust juba ka kõrgemas hõredas atmosfääris enne jõudmist selle tihedatesse kihtidesse, tänu millele ei teki kere ülekuumenemist ega vajadust katta lennuki keret erilise kuumakaitsega nagu näiteks kosmosesüstikul, tänu millele muutub laskumine oluliselt ohutumaks. Selle lennuetapi ajal võib ülekoormus küündida 6G-ni. Tihedamates atmosfäärikihtides, alates 27 km kõrguselt seatakse tiivad taas põhiasendisse ning toimub 25 minutit vältav laskumine aerodünaamilise lauglemisena analoogselt purilennukiga ning maandumine samale lennuväljale, kust lendu alustati. Kogu lend kestab kokku 2,5 tundi. Mootor on lennukil sama tähtis nagu süda inimesel Kosmoselennuki SS2 vägevaim trump on tema unikaalne hübriidne rakettmootor, mis ühendab endas nii tahke- kui ka vedelkütusel töötavate rakettmootorite eeliseid, saavutades seeläbi suurema efektiivsuse, ohutuse, lihtsuse ning juhitavuse. Mootori peamisteks komponentideks on vedelat või gaasilist oksüdeerijat sisaldav paak ja tahket kütust sisaldav põlemiskamber ning neid ühendav klapp. Mootori käivitamiseks viiakse süüde põlemiskambrisse ja avatakse klapp. Selle abil võib mootori võimsust reguleerida ning vajadusel ka seda peatada. SS2 mootoris kasutatakse tahke kütusena polübutadieenipõhist kummisarnast ainet HTPB ning oksüdeerijana dilämmasikoksiidi N2O (naerugaas). Ära hüppa tundmatus kohas (ja mitte ainult vette!) Nagu igal tänapäevasel turismifirmal, on ka Virgin Galacticul maailma erinevates kohtades oma agendid, kes tegelevad piletite broneerimise ja eelmüügiga. Suveks oli tuhandete potentsiaalsete klientide hulgast pileti broneerinud juba üle 330 huvilise. Esimesed 100 saavad tiitli „founder” (asutaja) ja nad maksid pileti eest 200 000 dollarit. Järgmised saavad pioneeri tiitli ja nende pileti hind on 100–175 tuhat dollarit, kuid nende broneerimistasu on 20 tuhat dollarit. Edaspidi hinnad tõenäoliselt langevad. Kandidaadid peavad enne lendu läbima kolmepäevase treeningtsükli ja meditsiinilise tervisekontrolli ning vastu pidama tsentrifuugikatsetes ülekoormustele 3–4G. Need ettevaatusabinõud on tarvilikud, et hilisemat lennulõbu ei rikuks mõni viletsakene, kellel süda läheb pahaks jne. Seda lendu ahvatleb üritama ka osavõtjatele omistatav ametlik astronaudi tiitel ja tunnistus ning vastav ihaldusväärne tiivuline rinnamärk. Ohutusnõuete täitmiseks tuleb läbi viia mitmekülgne ja pikk katselendude seeria, mis võib nõuda veel kuni kaks aastat. Algus on juba tehtud, nimelt tänavu 22. märtsil sooritas White Knight 2 Mojaves umbes 3 tundi kestnud lennu, kandes tiibade all kosmoselennukit SS2. Tähelepanuväärne on ka see, et nende kosmoselendude tarbeks alustati juba möödunud aastal Mojave lähedal New Mexicos hiiglasliku ja futuristliku kosmosejaama ehitamist, mille lennurada on 10 000 jalga (ca 3000 m) pikk ning 200 (ca 60 m) jalga lai. Konkurendid ei maga Maailmas on ärganud mitmed teisedki firmad, mis haistavad, et uudsest turismiliigist võib välja kasvada üsna tulus äri ning on asunud seda ette valmistama. Muidugi piirdutakse esialgu vaid suborbitaalsete lendudega, kuid kaugemas tulevikus unistatakse ka orbitaalsetest lendudest ja kosmilistest turismihotellidest. Ei ole välistatud ka lennud ümber Kuu, et näha selle tagakülge. Kosmoselendudele pühenduvad ka Blue Origin (Shepard), Space Exploration Technologies (SpaceX), Bigelow Aerospace, Excalibur Almaz ja Euroopas eeskätt EADS-Astrium ja TALIS-instituudi Black Sky. NASA eraldas hiljuti viiele erafirmale kommertskosmoselendude arendamiseks 50 miljonit dollarit. Kosmoseturismi ajastu on tõesti algamas.

Sarnased artiklid