Kosmoseaasta 2009
Tõnu Tuvikene
03.03.2010

2009. aasta oli kosmoses edukas. Laiendati rahvusvahelist orbitaaljaama ISS, kasvas tema meeskonnaliikmete arv, jätkati Päikesesüsteemi taevakehade uurimist nii uute kui vanade automaatjaamadega, orbiidile saadeti mitu astronoomiaobservatooriumi, lisandus uus kosmoseriik ja last but not least – kokku toimus rekordarv starte pärast 2000. aastat.

Möödunud 2009. aasta oli kosmosesüstikutele eelviimane aasta lennata. Kui kõik läheb praeguste plaanide kohaselt, siis selle aasta sügisel peaks toimuma nende viimane start. Kokku oli viis kosmosesüstikute starti, mis on suurim arv pärast 2003. aastal toimunud Columbia katastroofi. Neist neli suundus tavapäraselt rahvusvahelise orbitaaljaama ISS juurde, üks aga lendas parandama Hubble’i kosmoseteleskoopi. Vaatamata mitmetele raskustele õnnestus kosmoseteleskoobi parandamine hästi ja nüüd saadab ta Maale veelgi kvaliteetsemaid fotosid ja muid andmeid mitut sorti taevakehadest. Lähemalt oli sellest kõigest juttu eelmise aasta septembrikuu Tehnikamaailmas.

Suurem orbitaaljaam, arvukam meeskond
Kui varasematel aastatel laiendati vaid orbitaaljaama ennast, siis 2009. aastal suurenes lõpuks ka meeskonnaliikmete arv: eelmise aasta maikuust on seal senise kolme asemel kuus astronauti/kosmonauti. Nüüd saavad meeskonnaliikmed ometi rohkem aega teadusliku uurimistöö tegemiseks, seni kulus märkimisväärne osa ajast jaama haldamisele. Seetõttu pidid ka meeskonna vahetamiseks kasutatavad Vene Sojuzid tegema kaks korda rohkem lende kui eelmistel aastatel – tervelt neli. Neist esimene toimus märtsis enne orbitaaljaama meeskonna laiendamist ja seetõttu mahtus Sojuzi kolmandana kosmoseturist Charles Simonyi. See ungari päritolu Ameerika miljardär, kes on varem Microsoftis töötades juhtinud muu hulgas ka Wordi ja Exceli tegemist, oli esimese turistina juba teist korda kosmoses. See oli hulgaks ajaks viimane võimalus turistina rahvusvahelises orbitaaljaamas käia, sest järgmiste Sojuzide kõik kolm istet täitsid ja jäävadki täitma meeskonna liikmed.
Suurem meeskond vajab ka rohkem varustust ja seetõttu tegid selle kohaletoimetamiseks kasutatavad Vene transpordilaevad Progress (Sojuzi mehitamata variant) varasemast rohkem lende, neidki startis neli. Lisaks tõi septembris esmakordselt orbitaaljaama varustust Jaapani transpordilaev HTV-1, mis on Progressist märksa mahukam ja viis orbiidile 4500 kg koorma viimase 2350 kg vastu. Nende ühine omadus on see, et pärast põkkumist ja meeskonna poolt tühjaks laadimist suunatakse nad Maa atmosfääri, kus nad ära põlevad. Loodetavasti muutuvad ka HTV-1 külaskäigud regulaarseteks, mis on eriti oluline pärast süstikute pensionile jäämist, sest eks toimetanud ka nemad kohale märkimisväärse hulga orbitaaljaama käigushoidmiseks vajalikku kaupa.
Rahvusvahelise orbitaaljaama ehituse jätkamiseks tegid süstikud kokku neli lendu. Esimesena startis märtsis Discovery, mis toimetas kohale viimase, neljanda päikesepatarei paneeli, mille sama süstiku meeskonnaliikmed ka orbitaaljaamale külge monteerisid. Sellega sai jaama energiaga varustamise süsteem lõpuks valmis. Juulis jõudis orbitaaljaama juurde Endeavour, mille pardal olid kaks viimast Jaapani teadusmooduli Kibo komponenti. Selle esimesed kaks sektsiooni olid kohale viidud juba 2008. aastal toimunud kahe lennuga. Augusti lõpul lendas orbitaaljaama juurde jälle Discovery, mille laadungiruumis asus itaallaste valmistatud spetsiaalne transpordikonteiner Leonardo. See oli pungil täis teaduslikku aparatuuri eksperimentideks kaaluta olekus, mitmeid elutagamise süsteeme jms. Lisaks juba jaamas olemasolevale viidi sinna ka teine jooksutrenažöör, et ka suurenenud meeskond saaks end kehaliselt vormis hoida. Neljanda ja ühtlasi 2009. aasta viimase süstikulennu tegi Atlantis, mis viis orbitaaljaamale hulga varuosi, nagu näiteks güroskoope, pumpasid, gaasiballoone jms. Varuosi hoitakse nende kohaletoimetamiseks kasutatud alustel, mis kinnitati väljapoole jaama, päikesepatareide kandekonstruktsiooni külge.

Üks alustas, teised jätkavad
Möödunud aastal startis vaid üks automaatjaam – ameeriklaste Lunar Reconnaisance Orbiter (LRO) suundus 18. juunil uurima Kuud, jätkates nii paar aastat tagasi alanud meie loodusliku kaaslase uurimise buumi. Võrreldes aastatel 2007–2008 startinud Kuu-uurimiseks mõeldud Jaapani, Hiina ja India automaatjaamadega on LRO märksa täiuslikum ja ta kaameratel on erakordselt suur lahutusvõime – 0,5 m! Suurt lahutusvõimet kasutades pildistas ta muu hulgas korduvalt mitmeid Apollo maandumiskohti. Neil piltidel on näha peale Kuule maandumise moodulite ka pinnale paigutatud aparaate ning isegi astronautide sissetallatud radu! Näis, kas Kuule maandumisse skeptiliselt suhtujad muudavad seepeale oma meelt? LRO pardal oli ka sond LCROSS, mis suunati 9. oktoobril kanderaketi viimase astme järel ühte Kuu lõunapooluse läheduses asuvasse kraatrisse eesmärgiga otsida nende pinnaga põrkumisel tekkivast gaasi-tolmu pilvest vee jälgi. Nimelt arvatakse, et Kuu lõunapooluse lähedal kraatrite vallide igaveses varjus võiks olla vett jää kujul. Uurijatel ei tulnud pettuda, vee jäljed ka tõepoolest leiti. See ei olnud ainus Kuu pommitamine eelmisel aastal – 10. juunil kukutasid ka jaapanlased oma tegevuse lõpetanud automaatjaama Kaguya Kuule puruks. Põrke tulemusena tekkinud pilve õnnestus vaadelda mitmest maapealsest observatooriumist.
Vapralt jätkasid oma tegevust juba 2004. aasta jaanuaris Marsil maandunud Ameerika kulgurid Spirit ja Opportunity, mille tegevusajaks oli planeeritud vaid kolm kuud. Aprillis 2009 tabas Spiritit õnnetus: ta jäi liiva kinni ja katsed teda päästa ei ole andnud tulemusi. See tähendab tõenäoliselt Spiriti hukku, sest kuna teda ei saa algavaks talveks orienteerida Päikese järgi, siis ei suuda tema päikesepatareid anda piisavalt energiat seadmete soojendamiseks. Ümber Marsi tiirutavast kolmest automaatjaamast – Mars Odyssey, Mars Explorer ja Mars Reconnaissance Orbiter (MRO) – hakkas viimane streikima, kuigi on neist kõige uuem. Kõigepealt esines kolm iseeneslikku automaatjaama taaskäivitust, nagu kodusel arvutilgi vahel juhtub. Pärast neljandat taaskäivitust sai lennujuhtidel villand ja nad katkestasid neljaks kuuks automaatjaama teadustöö, et jamade põhjusi uurida. Neid leidmata, saadeti MRO-le programmiparandus, mis aitab taaskäivituste põhjusi loodetavasti paremini leida ja seejärel jätkati normaalset tööd.
See-eest on juba 1997. aastal startinud ning alates 2004. aasta juulist ümber Saturni tiirutav Cassini täie tervise juures. Eelmisel aastal jätkas ta edukalt Saturni ning tema kaaslaste Titani ja Enceladuse uurimist. Seejuures õnnestus Cassinil lennata läbi Enceladuse lõunapooluse lähedal asuvate geisrite poolt välja pursatud ainepilvest ja uurida vahetult selle koostist ning tihedust.
Oma uurimistööd või teekonda eesmärgi poole jätkavad veel mitmed automaatjaamad (Venus Express, MESSENGER, Rosetta, Dawn, New Horizons jt), millest me ruumipuudusel aga kirjutada ei saa.

Aasta kokkuvõte
Kokku toimus 2009. aastal 76 starti, mis on suurim arv pärast 2000. aastat (siis oli starte 85, neist 4 ebaõnnestus). Täielikult ebaõnnestus neist kaks starti, millest üks oli USA, teine Lõuna-Korea oma. See oli üldse esimene Lõuna-Korea katse saata kosmosesse oma tehiskaaslane oma kanderaketiga. Õigupoolest pärines kanderaketi esimene aste küll Venemaalt. Mõlemal ebaõnnestumisel, nii USA kui ka Lõuna Korea omal oli sarnane põhjus – ei eraldunud tehiskaaslast stardil kaitsev kate ja kanderakett ei jõudnud ootamatult rasket koormat orbiidile viia. Veel kahel stardil vedas kanderakett küll alt, kuid tehiskaaslaste endi mootorite abil õnnestus siiski soovitud orbiit saavutada. Selle arvel jäi muidugi vähem kütust tehiskaaslase positsiooni hoidmiseks ja tema eluiga lüheneb.
Segane on Põhja-Korea juhtum. See diktatuuririik väitis nimelt, et tal õnnestus 5. aprillil oma kanderaketiga Unha saata orbiidile sidetehiskaaslane Kwangmyŏngsŏng-2. Seda väidet ei kinnitanud aga starti jälginud USA radarid, nende järgi lõppes lend kanderaketi kolmanda astme käivitumise paiku ja tükid kukkusid Vaiksesse ookeani. Arvatakse, et tegelikult oligi see start algusest peale mõeldud raketikatsetuseks ning kosmosestartide statistikas seda ei arvestata.
Mis ei õnnestunud kummalgi Koreal, see õnnestus Iraanil, kes viis 2. veebruaril oma kanderaketiga Safir 2 orbiidile katse- ja sidetehiskaaslase Omid, olles sellega kosmonautika ajaloos 9. riik (need on kronoloogilises järjestuses Nõukogude Liit/Venemaa, USA, Prantsusmaa, Jaapan, Hiina, Inglismaa, India ja Iisrael), kes sellise teoga hakkama saab. Paraku ei rõõmustanud see saavutus põrmugi teisi riike, sest näitab ühtlasi Iraani sõjalist võimet, mida see võib kurjasti kasutada.
Riikide pingereas juhib, nagu ikka, Venemaa, seekord 31 stardiga. Talle järgneb traditsiooniliselt USA 24 õnnestunud stardiga, lisaks läks üks aia taha. Edasine järjekord on aastati erinev olnud, seekord asuvad kolmandal kohal eurooplased 7 stardiga, eelmisel aastal oli sellel kohal Hiina. Järgnevad Hiina 6, Jaapan 3 ja India 2 stardiga, viimasel kohal on Iraan.

Sarnased artiklid