Kosmoseaasta 2008
Tõnu Tuvikene
02.03.2009

2008. aastal toimus kosmosesse 66 edukat ja 3 ebaõnnestunud starti. Kuigi neist enamiku eesmärgiks oli toimetada orbiidile rutiinseid side-, kaugseire-, meteo- ja navigatsioonitehiskaaslasi, trehvas sekka ka huvitavamaid lende – nii neid, millel osalesid inimesed, kui ka neid, mis olid seotud teiste taevakehade uurimisega.

Vaata ka videot- veebruaris viidi Baikonuri kosmodroomilt orbiidile Telenori satelliit Thor5

Möödunud 2008. aastal oli rekordarv kosmosesüstikute lende pärast aastal 2003 toimunud Columbia katastroofi – tervelt neli – ja nad kõik olid seotud rahvusvahelise orbitaaljaama ISS ehitusega, sest ISS on koht, kus vigastatud soojusisolatsiooni tõttu maandumiskõlbmatu kosmosesüstiku meeskond saab oodata neid päästma tulevat uut süstikut (õnneks pole seda võimalust veel vaja läinud). Õigupoolest oleks pidanud toimuma ka viies lend, mis suure erandina pidi minema parandama vigaste güroskoopide ja vanade akude tõttu ohtlikus seisundis olevat Hubble’i kosmoseteleskoopi HST. Kuna aga viimasel ütles veidi enne kavandatud starti üles üks vaatlusinfot edastav seade, siis lükati paranduslend asjaolude põhjalikumaks uurimiseks edasi järgmisse aastasse ning peaks praeguste kavade järgi toimuma maikuus. Õnneks saadi käima rikkiläinud süsteemi dubleeriv seade, mis oli väljalülitatuna oma aega oodanud juba HST stardist saadik 1990. aastal. Tänu sellele saab teleskoopi jälle vaatlemiseks kasutada, kuid kergemalt saab hingata siiski alles pärast tulevast remonti.

Rahvusvaheline orbitaaljaam laieneb
Veebruaris startinud kosmosesüstik Atlantis toimetas orbitaaljaama Euroopa Kosmoseagentuuri ESA teaduslaboratooriumi Columbus, sellele märtsis ja mais järgnenud Endeavour ning Discovery aga Jaapani uurimismooduli Kibo kaks komponenti kolmest. Viimase, novembris startinud Endeavouri pardal olid „jupid” orbitaaljaama laiendamiseks ja parandamiseks. Kuna 2009. aastal suurendatakse orbitaaljaama meeskonda kolmelt liikmelt kuuele, siis toimetati sinna lisaks olemasolevatele veel üks köök, käimla ja kaks magamisaset ning seade kasutamiskõlbliku vee eraldamiseks uriinist. Kuna juba eelmisest aastast jukerdasid päikesepatareide päikese poole pööramiseks kasutatavad laagrid, siis tegeldi ka nende remontimisega, ja paistab, et õnnestunult.
Kosmosesüstikute lendude kavandatava lõpuni 2010. aastal on plaanis teha veel 9 lendu. Tähtaeg võib siiski pikeneda ja koos sellega ka lendude arv kasvada, sest uus president ja tema poolt ametisse nimetatav NASA juht võivad president G. W. Bushi aegseid kavu muuta.
Tavapäraselt toimusid orbitaaljaamale ka kaks Sojuzide lendu, mille käigus vahetati orbitaaljaama meeskonnaliikmeid. Lisaks oli aprillis startinud Sojuzi pardal kolmanda liikmena esimene Lõuna-Korea kosmoselennust osavõtja (nii nimetatakse nüüd kosmosesse lendajat, kes pole ei turist ega elukutseline kosmonaut/astronaut), naissoost Yi So-yeon. Tema tagasipöördumine pärast ligi 11 päeva kestnud kosmoselendu, mille jooksul ta tegi orbitaaljaamas 18 eksperimenti, osutus tavalisest karmimaks, sest probleemide tõttu tehnilisest plokist eraldumisel laskus Sojuzi maandumismoodul normaalsest järsema nurga all. Kuni kümnekordset ülekoormust taluma pidanud Yi So-yeonil tekkis seljavalu ja ta oli mõnda aega haiglas.
Mitte veel nii tavapärased pole aga Hiina mehitatud kosmoselennud, millest 2008. aastal toimunu oli alles kolmas. Shenzhou 7 nime kandnud kosmoselaeva lend kestis ligi kolm päeva ning sellel osales 3 taikonauti (nii on tavaks kutsuda Hiina kosmonaute), kellest üks väljus ka esimest korda Hiina kosmoselendude ajaloos avakosmosesse, viibides seal 20 minutit.
Kokku jõudis 2008. aastal 7 stardiga kosmosesesse 37 kosmonauti/astronauti/taikonauti.
20. novembril oma kümnendat aastapäeva tähistanud rahvusvahelist orbitaaljaama varustatakse ka viimase mehitamata Progressiga. Sellelgi aastal saadeti neid ISS-i juurde kolm tükki. Esimest korda aga toimetas orbitaaljaamale varustust kanderaketiga Ariane startiv ESA mehitamata automaatne transpordilaev ATV (Automated Transfer Vehicle), mis seekord kandis Jules Verne’i nime. Nagu Progresski, lendab ATV vaid ühe otsa ja põleb pärast orbitaaljaamast eraldumist Maa atmosfääris ära, kuid ta on venelaste veolaevast märksa suurem, mahutades ligi 8 tonni kaupa viimase veidi vähem kui 2,5 tonni vastu.

Teisi taevakehi uurimas
2008. aastal startis vaid üks uus teiste taevakehade vahetuks uurimiseks mõeldud automaatjaam – India Chandraayan-1 (22. oktoober), mis jätkas juba aasta varem alanud Aasia riikide võidujooksu Kuu uurimisel. Võrreldes eelnenud Jaapani ja Hiina automaatjaamadega on Chandraayan-1 täiuslikum ning tema pardal on ka USA, ESA ja Bulgaaria uurimisseadmeid. 14. novembril eraldus sellest ja põrkas pärast 25 minutit kestnud iseseisvat lendu lõunapooluse piirkonnas vastu Kuud 35 kg kaaluv sond MIP (Moon Impact Probe). Enne seda jõudis ta saata Chandraayani vahendusel Maale nii pilte Kuu pinnast kui ka andmeid meie looduslikku kaaslast ümbritsevast keskkonnast. Chandraayan uuris kokkupõrkel tekkinud pilve, ühe olulise eesmärgina püüti leida jälgi veest.
2004. aastal Merkuuri uurimiseks saadetud USA automaatjaam Messenger möödus oma sihtmärgist esimest korda 14. jaanuaril ja teist korda 6. oktoobril. Nende lendude tulemusena õnnestus lõpuks pildistada kogu Merkuuri pind (Mariner 10 oli 1970ndate keskel saanud hakkama vähem kui poolega), näitamaks, et selle planeedi magnetvälja peab tekitama vedel tuum jms.
25. mail maandus edukalt Marsi põhjapooluse piirkonnas 2007. aasta augustis startinud Ameerika automaatjaam Phoenix, mis tegutses seal kuni novembri alguseni (viimane kontakt 2. novembril), kuni talvepoole järjest lühenev valge aeg tema töö lõpetas, sest päikesepatareid ei suutnud sellistes tingimustes enam anda piisavalt energiat. Planeeritud ajast kauem vastu pidanud Phoenix täitis edukalt oma põhiülesande – leidis Marsi pinna alt mõne sentimeetri sügavuselt jääd ning uuris peale selle veel pinnase koostist, atmosfääri jms.
Viiendat aastat jätkasid Marsil töötamist kulgurid Spirit ja Opportunity, kuigi neist esimesel oli jätkuvalt probleeme energiavarustusega ja kinnikiilunud esirattaga ning ta püsis seetõttu põhiliselt paigal. Ümber Marsi tiirleb jätkuvalt kolm töötavat orbiiterit (2 USA ja 1 ESA oma).
Cassini jätkas oma 2004. aasta suvel alanud Saturni uurimist (startis ta aga juba aastal 1997!), tehes sellel aastal oma kõige lähedasemad möödalennud Saturni kaaslasest Enceladusest. See üks Päikesesüsteemi omapärasemaid taevakehi purskab lõunapooluse läheduses olevatest pragudest välja jäätükikesi, veeauru ja tõenäoliselt koguni veepiisku.
Aastal 2004 startinud ja 2014. aastal komeedi Churyumov-Gerasimenko juurde jõudev ESA automaatjaam Rosetta möödus 5. septembril 800 km kauguselt asteroidist 2867 Šteins. Läti astronoomi Karlis Šteinsi järgi nime saanud umbes 5 km suurust asteroidi iseloomustasid uurijad pärast Rosetta möödalendu kuju järgi kui „teemanti taevas”.

Neljandal katsel kosmosesse
Kindlasti oli oluliseks sündmuseks esimese erakapitali abil loodud kanderaketi Falcon-1 edukas start 28. septembril. Rõhutada tuleks siin sõna „edukas”, sest see start oli järjekorras juba neljas, kolm varasemat ebaõnnestusid. Neist esimene toimus 24. märtsil 2006, viimane aga õige hiljuti, 2008. aasta 3. augustil. Seetõttu ei juletud enam reaalset tehiskaaslast sellele kanderaketile panna, seda asendas 165 kg massiga raskus. Esialgu plaanis olnud Malaisia kaugseire tehiskaaslane kavatsetakse orbiidile toimetada järgmise Falcon-1 lennuga selle aasta kevadel.
Vaatamata mitte just kadestamisväärsele algusele – aga eks see ole kosmonautikas ka üsna tavaline – on firmal SpaceX tegemisel uus ja võimsam kanderakett Falcon-9. See peab aitama täita firma eesmärki vähendada ühe kilogrammi kasuliku koormuse maalähedasele orbiidile toimetamise hinda tuhande dollari kanti. Falcon-9 peaks olema kõlblik koguni mehitatud kosmoselaevade üleslaskmiseks ja SpaceXil ongi konstrueerimisel Dragoni nime kandev kosmoselaev. See peaks suutma toimetada rahvusvahelisse orbitaaljaama kuni 7 meeskonnaliiget või vastavas koguses kaupa. Vahetult enne jõule teatatigi, et NASA on tellinud SpaceXilt kaubaveoteenust rohkem kui poolteise miljardi dollari eest.

Kokkuvõtteks
2008. aastal toimus üle maailma kokku 66 edukat starti ja nagu on juba tavaks saanud, juhtis riikidest Venemaa 31 eduka stardiga. Kuigi üks katse läks meie idanaabril ka aia taha. Teisel kohal oli traditsiooniliselt USA 14 eduka ja ühe ebaõnnestunud stardiga, milleks oli juba eespool räägitud Falcon-1 augustikuine ebaõnnestumine. Nagu eelmiselgi aastal, oli kolmandal kohal Hiina, kelle kanderakettide 11 starti on ühe võrra rohkem kui aasta varem ja ühtlasi selle maa ajaloo suurim arv. Pingereas järgnevad eurooplased üsna tavalise 6 ja India enda jaoks tubli tulemuse – 3 stardiga. Seekord on punase laterna osas hoopis Jaapan, kes suutis aasta jooksul orbiidile viia vaid ühe tehiskaaslase. Ainsa oma kanderaketti omava riigina ei üritanud seda kordagi kasutada Iisrael, kes on silma paistnud ebaõnnestumiste suure osakaalu poolest. Selle asemel ostis ta teenust välismaalt, lastes oma luuretehiskaaslase üles saata Indial, sidetehiskaaslase aga Venemaal.
Oma kanderaketiga tehiskaaslase üles viinud riikide kaheksaliikmelisse seltskonda (lisaks mainitutele on kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel oma kanderaketini jõudnud ka Prantsusmaa ja Inglismaa, kes aga nüüd kasutavad Euroopa riikide ühisloomingut Ariane) üritas astuda Iraan, kes teatas, et 17. augustil startinud kanderakett Safir (pärsia k käskjalg või saadik) toimetas orbiidile tehiskaaslase mittetöötava mudeli. Teised riigid seda teadet ei kinnitanud, USA andmetel ütles Iraani kanderakett üles juba veidi pärast starti. Kindel on aga see, et Iraan jätkab sellesuunalisi pingutusi ja küllap ükskord see tal ka õnnestub. Per aspera ad astra (läbi raskuste tähtede poole), nagu ütlesid vanad roomlased.

Sarnased artiklid