Kosmos 2005
Tõnu Tuvikene
11.03.2006

Universum oma lõputute saladustega jääb inimesi igavesti paeluma. Samas toovad edusammud kosmosetehnikas selle meile lähemale ja ta saab mõistetavamaks ning tagatipuks jõuavad paljud lahendused ka meie igapäevaellu. Sellest siis ka paljude pidev huvi kõige selle vastu, mis kosmosega seotud.

Kosmoseaasta 2005 algas 12. jaanuaril Deep Impacti stardiga. See NASA automaatjaam jõudis oma eesmärgini 4. juulil, kui sellest päev varem eraldunud moodul rammis komeedi Tempel 1 tuuma. Tekkinud kraatrist väljapaiskunud ainest moodustunud pilve uurimine nii Deep Impacti kui ka maapealsete ja kosmoseteleskoopidega näitas, et komeedi tuum sisaldab tolmu rohkem, kui varem arvati. Seega tuleb juba 1950. aastal Ameerika astronoomi Fred Whipple’i väljapakutud komeedi tuuma “porise lumepalliga” võrdlemise asemel rääkida hoopis “jäisest tolmukerast”. “Palli” ja “kera” tuleb seejuures võtta üsna tinglikult, sest komeedi tuumad pole just eriti korrapärase kujuga…
Kaks päeva pärast Deep Impacti starti laskus Saturni suurimale kaaslasele Titanile Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) automaatjaam Huygens, mis oli rõngaga planeedi juurde jõudnud juba 2004. aasta juulis pärast ligi seitsmeaastast lendu NASA automaatjaama Cassini seljas. Saturni ja selle kuude uurimist jätkas ka Cassini ise.
Laskuv Huygens nägi selle Päikesesüsteemi ainsa atmosfääriga kaaslase pinnal nii voolusängide kui järvede sarnaseid pinnavorme, oran_il pinnal lebasid aga ilmselt jääst koosnevad "kivid". Mitmed märgid viitasid sellele, et vahetevahel võib Titanil sadada metaanivihma.
See oli üldse esimene laskumine mõne teise planeedi kaaslasele, jättes Maa ja Kuu kõrvale.
Eelmisest kahest hoopis vähem tähelepanu pälvis 2003. aasta mais startinud Jaapani automaatjaam Hayabusa (Pistrik), mis jõudis 12. septembril asteroid Itokawa juurde ja jäi sellest esialgu 20 km kaugusele. Pärast selle pisikese taevakeha (mõõtmed umbes 0,6 x 0,3 x 0,3 km) vaatlemist tehtud kahest lähenemiskatsest pinnaseproovide võtmiseks õnnestus vaid teine, kuid sellegi edukuses on nüüd tagantjärele kahtlema hakatud. Kaduma läks ka asteroidi pinnale laskuma pidanud maandur Minerva. Võetud pinnaseproovid pidi Hayabusa toimetama Maale 2007. aasta suvel, kuid nagu oleks hädasid veel vähe, toimus detsembri algul enne tagasipöördumiseks mootori käivitamist kütuse leke, automaatjaam kaotas oma orientatsiooni ja side temaga katkes. Ühendus loodetakse siiski aja jooksul taastada ja sel juhul võib Hayabusa Maale jõuda kolmeaastase hilinemisega 2010. aastal.
Oma uurimistööd Marsil jätkasid NASA liikuvad automaatjaamad Spirit ja Opportunity, kuigi esialgselt planeeritud tööaeg sai neil otsa juba aprillis 2004. Vaatamata ühele katkisele rattale jõudis Spirit koguni umbes 100 meetri kõrguse künka tippu.
Marsi uurimist tema ümber tiirutades jätkavad ka NASA automaatjaamad Mars Global Surveyor (Marsi juures juba aastast 1997), Mars Odyssey (2001) ja ESA automaatjaam Mars Express (2003). 2006. a märtsis lisandub neile 12. augustil möödunud aastal startinud Mars Reconnaissance Orbiter.
Üle hulga aja tehakse jälle katset uurida lähemalt Veenust, seda hakkab 2006. aasta suvel tegema 9. novembril startinud ESA automaatjaam Venus Express.

Süstik ja hiinlased jälle kosmoses

Jätkusid ka mehitatud lennud. Pidevalt viibisid rahvusvahelises orbitaaljaamas ISS kaks meeskonnaliiget, neist üks Venemaalt ja teine USAst. Meeskondade vahetamiseks startisid kaks korda, aprillis ja septembris, Vene kosmoselaevad Sojuz. Neist teisel, 30. septembril alanud lennul osales ka ajaloo kolmas kosmoseturist Greg Olsen, kes maksis selle lõbu eest kuuldavasti 20 miljonit dollarit.
Esimest korda pärast 2003. aasta algul toimunud Columbia katastroofi lendas orbiidile jälle kosmosesüstik. 26. juulil toimunud kosmosesüstik Discovery start ei kulgenud kahjuks veatult – jälle eraldus välise kütusepaagi küljest soojusisolatsiooni tükk, mis seekord õnneks orbiiterit ei tabanud. Ligi kaks ja pool aastat kestnud uurimistöö ning ümberehitused ei olnud piisavad ja jälle tuli aeg maha võtta, järgmist kosmosesüstiku lendu ei toimu enne 2006. aasta maikuud.
Oma teise mehitatud kosmoselaeva saatis välja Hiina. Seekord oli 12. oktoobril startinud kosmoselaeva Shenzhou 6 pardal kaks taikonauti (nii nimetatakse lääne ajakirjanduses Hiina kosmonaute/astronaute) Fei Junlong ja Nie Haisheng ning nad viibisid kosmoses ligi viis päeva. Oktoobris 2003 toimunud esimesel Hiina mehitatud lennul osales vaid üks taikonaut ja lend kestis alla ööpäeva.
Muidugi jätkusid nende silmatorkavamate lendude kõrval ka tavapärasemate tehiskaaslaste stardid. Nii läkitati kosmosesse side, navigatsiooni, sõjalisi, kaugseire jms tehiskaaslasi. Kokku toimus 2005. aasta jooksul 52 edukat starti ja kosmosesse jõudis 74 mitmesugust tehiskaaslast, automaatjaama ning kosmoselaeva. Kolm starti ebaõnnestus, kõik need toimusid Vene kanderaketiga. Peale Venemaa, USA, ESA, Jaapani ja Hiina saatis lõppeval aastal oma kanderaketiga tehiskaaslase välja ka India.

Kohe uue aasta algul toimusid kosmoseuurimises kaks olulist sündmust – 15. jaanuaril maandus Utah’ osariigis asuva sõjaväebaasi territooriumile USA automaatjaama Stardust kapsel, milles on proovid tähtedevahelisest ainest ja komeedist Wild 2, ning 19. jaanuaril startis Pluutot, selle kaaslast Charonit ja veel mõnda Neptuuni-tagust objekti uurima USA automaatjaam New Horizons. Kohale jõudmine võtab ligi kümme aastat, Pluutost möödub ta alles 14. juulil 2015 umbes 9600 km kauguselt.

Sarnased artiklid