Kosmonautika nõukogude moodi – valed, pettused ja salatsemine
Pelle Kongo
27.05.2006

26. juulil 1975 maandus ettenähtud kohas Kasahhi NSVs kosmoselaev Sojuz 18. Selles olid kosmonaudid P. Klimuk ja V. Sevastjanov, kes töötasid edukalt kaks kuud orbitaaljaamas Saljut 4, kus sooritati mitmeid teaduslik-tehnilisi eksperimente. Vähesed teadsid, et see polnud esimene “kaheksateist“, mis startinud oli.

Juba 5. aprillil alustas Baikonuri kosmodroomilt lendu üks Sojuz 18, pardal kosmonaudid O. Makarov ja V. Lazarev. Lennu esimesed minutid kulgesid edukalt, paraku ebaõnnestus kanderaketi teise astme eraldamine kolmandast. Kolmanda astme mootor käivitus sellegipoolest. Katastroofi hoidis viimasel hetkel ära avarii-päästesüsteem, mis eraldas maandumiskapsli raketist enne selle purunemist.

Taludes enam kui 20kordset ülekoormust, maandus kapsel Altai mägedes, veeres mööda mäekülge alla ning jäi pidama järsaku serval. Mõningail andmeil maanduti teisel pool ebasõbraliku Hiina piiri, kuid nõukogude helikopter avastas meeskonna enne, kui hiinlased asjast aimu said.

Ebaõnnestumine polnud Brežnevi-aegses N. Liidus just hea näitaja. Start vaikiti maha ja järgmisele laevale anti taas nimeks Sojuz 18. Kosmonaudid jäeti esialgu ilma isegi neile lubatud preemiast. Lõpuks käskis Brežnev isiklikult summad välja maksta.

Avalikult kirjeldati starti alles 1983. aastal Sojuz-18-1 nime all, hilisemateski kirjutistes iseloomustati juhtunut napisõnaliselt kui nn suborbitaallendu.

Saavutused kosmose vallutamisel muutusid esimesest hetkest peale vahendiks, millega N. Liit üritas end näidata tegelikust võimsamana. Nn esimesed läksid ajalukku ja tõstsid riigi prestiiži. Seega oli iga järjekordne rekord või uuendus teretulnud. Suund võeti sellele, et võimalikult palju kirja saada, kasvõi avalikult valetades. Samamoodi tuli vaeva näha ebaõnnestunud missioonide varjamisega.

Võit võidu järel

Läänele tuli šokina, kui 4. oktoobril 1957 startis N. Liidust esimene Maa tehiskaaslane. Näis, et stalinistlikust impeeriumist oli ootamatult saanud kõrgtehnoloogiline tööstusriik. Riigi ladvikuski ei osatud ette kujutada, millist vastukaja sündmus äratab, ent kui uudis maailmas kulutulena levis, sai alguse massipsühhoos. Kõikjal arutati ja spekuleeriti toimunu üle ning inimesed vahtisid ööde viisi taevasse, lootes sputnikut silmata.

Tehiskaaslane ehitati tegelikult kiirustades ja joonisteta, see polnud palju rohkemat lihtsast raadiosaatjast. Kavandatud teadussatelliidi valmimine oli veninud ja seetõttu tuli ameeriklaste edestamiseks midagi muud välja mõelda. Menust üllatununa ehitasid venelased nelja nädalaga valmis Sputnik 2, millega saadeti üheotsasõidule Laika-nimeline koerake. Koer suri juba mõned tunnid pärast starti hirmu ja ülekuumenemise tagajärjel, maailmale aga teatati, et ta pidas vastu kogu 10päevase missiooni, mille järel pandi süstiga magama.

Sputnikute propagandaefekt oli võimas. Lisaks maine tõstmisele tähendasid nad maailmale seda, et venelastel olid raketid, millega võinuks väga hästi ka Washingtoni pommitada. Meedia abil loodi N. Liidust ettekujutus kui riigist, mis on üleni täis Ameerikat sihtivaid ballistilisi rakette. Sputniku kandur oligi NLi ainsa strateegilise raketi R7 modifikatsioon, Läänes aga ei teatud, et see oli sõjapidamiseks peaaegu kõlbmatu. Seda oli kallis ehitada, keeruline hooldada ning stardiks ettevalmistamine võttis parimal juhul aega pool päeva.

Võimas kompleks, kust neid tulistati välja, oli suurepärane märklaud lennuväele. Isegi Kuuba raketikriisi ajal 1962. aasta sügisel oli N. Liidus kõigest viis rakettide R7 stardiplatvormi. R7 olemasolust tulenev hirm aga hoidis NATO pommitajad vähemalt esialgu kodubaasides.

1960. a septembris esines Nikita Hruštšov ÜROs oma kuulsa “kingakõnega”, lubades muu hulgas uut kosmilist vaatemängu. 12. aprillil 1961 lendaski esimese inimesena kosmosesse Juri Gagarin. Taas demonstreeriti edumaad – ameeriklased suutsid kuu hiljem vastata vaid suborbitaalse lennuga. Sealjuures oli NASA eelnevalt tühistanud 24. märtsiks plaanitud lennu! Gagarin oleks niimoodi võinud napilt teiseks jääda.

Tema lennuga samal päeval hakkasid liikuma kuulujutud sellest, et Gagarin polnud mitte esimene inimene kosmoses, vaid esimene, kes sealt eluga tagasi tuli. Kui uskuda teatmeteost “XX sajandi kroonika”, siis oli enne Gagarini lendu surma saanud juba kuus kosmonauti!

Loomulikult kinnitas TASS, et lend möödus probleemideta. See “unustati” mainimata, et maandumiskapsel ei eraldunud korralikult kosmoselaeva Vostok aparaadisektsioonist. Mõlemad sisenesid atmosfääri ülepeakaela pööreldes ja üksteise vastu põrkudes, ähvardades iga hetk puruneda. Õnneks põlesid enne läbi sektsioone koos hoidvad kaablid.

Et esimesest kosmoselennust võtta maksimum, esitati taotlus mitme rekordi registreerimiseks Gagarini nimele. Kuna Rahvusvahelise Aeronautikaföderatsiooni reeglid nägid ette, et kvalifitseerumiseks peab piloot maanduma koos lennuaparaadiga, Vostokil aga pehme maandumise seadmed puudusid, siis tuli maha vaikida Gagarini maandumiseelne katapulteerumine.

Selline n-ö iluvigade varjamine sai standardiks teistegi Vostok-laevade puhul. Vostok 2 kosmonaut G. Titov oli orbiidil rekordilised 25 tundi, kannatades kogu selle aja hirmsa peapöörituse all. 3. ja 4. laev startisid ühepäevase vahega. Lende serveeriti kui kosmoselaevade lähenemise katsetamist ja Läänes levis arvamus, et venelased suudavad juba kosmoses manööverdadagi.

Loomulikult ei lükatud seda ümber, kuigi tegelikult mingeid manöövreid ei olnud. “Lähenemine” leidis aset ainult tänu sellele, et arvutati ülitäpselt välja teise laeva stardiaeg. Pärast hetkelist sattumist üksteisest 5 km kaugusele eemaldusid laevad kiiresti.

Vostokid suutsid muuta vaid asendit, mitte orbiiti, seega läheneda ei saanud. Vähemalt Gagarini lennu ajal oli käsijuhtimine ehtnõukoguliku paranoia tõttu üleüldse lukustatud – igaks juhuks, muidu äkki kosmonaut läheb veel hulluks ja põgeneb Läände.

Vostok 6 pardal viibis esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova. Taas anti maailmale alust avaldada imestust – naiste õigused N. Liidus on Läänest aastakümneid ees. Tegelikult ei saanud kangur Tereškova oma ülesannetega korralikult hakkama ning järgmise naiskosmonaudi lennuni kulus võrdõiguslikkuse riigis 19 aastat.

Hea nägu halva mängu juures

Venelaste esialgset triumfi varjutasid mitmed ebaõnnestumised, mis kõik maha vaikiti. Neist hirmsaim, nn Nedelini katastroof toimus 24. oktoobril 1960, kui ehtnõukogulikult valmistati ette uue ballistilise raketi R16 starti. Konstruktor Jangel ja suurtükivägede marssal Nedelin kiirustasid, soovides Hruštšovile oktoobripühadeks kingitust teha. Rakett kubises vigadest elektrisüsteemis ja hakkas lõpuks ka kütust lekkima.

Siiski andis Nedelin korralduse mitte venitada, elektrisüsteem remontida ja sõitis ka ise stardiplatvormi juurde. Protseduure rikuti sedavõrd, et kogemata käivitus raketi teine aste, mis tekitas plahvatuse. Hetkega mähkus kogu stardiplatvorm tulemerre, tappes erinevail andmeil 90–200 inimest. Ametlikult teatati, et marssal Nedelin olla kahetsusväärsel kombel hukkunud lennuõnnetuses.

Välismaailm nägi ainult N. Liidu kosmoseprogrammi edukat poolt. Oma maa maine päästmiseks kuulutas president Kennedy 1961. aastal välja inimese Kuule saatmise programmi. Selle esimene etapp, kahekohaline kosmoselaev Gemini pidi võimaldama manöövreid orbiidil, põkkumisi teiste kosmoseaparaatidega ja väljumisi avakosmosesse. Venelastel oli töös küll uus laev Sojuz, kuid selle valmimist ei saanud eeldada enne 1966. aastat. Tekkis oht, et ameeriklased haaravad kosmosevallutamisel initsiatiivi.

Vastuseks NASA väljakutsele oli kosmoselaev Voshod. Uut oli seal Vostokiga võrreldes nii vähe, et veel 1980. aastate keskel peeti paremaks selle laeva õiget kuju kirjanduses üldse mitte näidata. “Uuendused” tegid lennu senisest vaid ohtlikumaks. Et mahutada kabiini kolm kosmonauti, visati välja katapultiste – see, mis pidi aitama pääseda, kui stardi ajal juhtunuks avarii. Ühtlasi tuli loobuda kosmoseülikondadest – meeskond lihtsalt ei mahtunud nendega kabiini ära. Ametlikult väideti, et Voshod on eelkäijaga võrreldes tunduvalt mugavam!

Istmed tuli paigutada senise asendiga võrreldes risti, näidikuteploki asukoha muutmiseks aga aega polnud. See tähendas, et näitureid oli võimalik lugeda ainult pead pöörates! Nii jõuti veel kolme saavutuseni: saadeti üles esimene mitmeliikmeline meeskond, esimest korda oli meeskonnas teadlasi (laeva konstruktor Feoktistov) ning A. Leonov väljus Voshod 2 lennul esimese inimesena avakosmosesse.

See suur kordaminek oleks äärepealt lõppenud õnnetult, kui Leonovi survestatud kosmoseülikond vaakumis niivõrd kangestus, et mees ei mahtunud naastes enam luugist läbi. Avalikkust sellest loomulikult ei teavitatud. Alles õhurõhu vähendamise järel sisenemine õnnestus. Enne maandumist ütlesid üles pidurdusmootorid, maanduda õnnestus ühetiirulise hilinemisega.

Voshodide puhul teatati uhkelt esmakordsest pehme maandumise seadmete kasutamisest. Huvitav, milline oli sel juhul ametlikult Vostoki maandumisviis, kui katapulteerumist “ei toimunud”?

Voshod ammendas end teise lennu järel – võidujooks Kuule sundis kiiremini edasi tormama. 1967. aastal lennutati Kremli nõudmisel üles Sojuz 1, millel eelnevalt oli avastatud rohkem kui 200 defekti! Maandumisel ei avanenud korralikult trosside keerdumise tõttu langevarjud ning kosmonaut Komarov sai surma.

Järgmisel päeval startima pidanud Sojuz 2 lend tühistati, selle langevarjusüsteemist leiti täpselt sama viga! 1968.–1969. aastatel üritati kolmel korral katsetada Kuu-lennuks vajalikku laevade põkkamist. Õnnestus see vaid korra, ebaõnnestunud lendude eesmärke kirjeldati kui n-ö ühismanöövreid ja lähenemist. Võrreldes Vostokidega nüüd tõepoolest läheneti.

Et Sojuz 4 ja 5 põkkumine kõlaks uhkemalt kui Gemini-lendudel kolm aastat varem, nimetati seda esimeseks eksperimentaalseks orbitaaljaamaks. Muuseas Sojuz 5 oleks maandumisel äärepealt ära põlenud, kui taas ei eraldunud tehniline sektsioon ja maandur sisenes atmosfääri, luuk ees.

Prioriteedid muutuvad

Pärast Kuu-võidujooksu kaotust otsustasid venelased ameeriklasi edestada orbitaaljaamade loomisel. Maailma esimene orbitaaljaam Saljut startis 19.aprillil 1971. Sojuz 10 sooritas sellega “ajaloolise esimese põkkumise”, kuigi vigase põkkumissõlme tõttu tegelikult jaama pardale ei pääsetud.

Järgmine ekipaaž hukkus pärast kolmenädalast lendu maandumisel. Kosmoseülikondadeta meeskonnale sai saatuslikuks õhuventiili leke. Saljut 2 kaks esimest starti ebaõnnestusid sootuks, kolmas (samanimeline!) eksemplar aga jooksis orbiidil õhust tühjaks, enne kui jõuti meeskond selle juurde teele saata. Ametlikes kirjeldustes oli jaam lihtsalt “mehitamata”. Ei sõnagi ebaõnnestumiste põhjustest.

1973. a saatis USA üles oma jaama Skylab. Aasta jooksul külastas seda kolm meeskonda ja lisaks teaduslikele saavutustele pikenes ka kestvuslennu rekord 84 päevani. Ka siin jäid venelased kaotajaks.

Sammhaaval suudeti tehnika siiski usaldusväärsemaks muuta. Aastatel 1974–1982 startis veel viis jaama Saljut (sh kaks sõjalist Almazi, mis salastatuse huvides said samuti nime Saljut) ja kosmonaudid püstitasid mitmeid rekordeid. Kogemused said aluseks tunduvalt täiuslikumale jaamale Mir ning ligi pool rahvusvahelisest kosmosejaamastki põhineb vene tehnikal. Praegu on venelastel kõige täiuslikum kosmosejaamade loomise tehnoloogia.

Probleemideta siiski ei pääsetud. Aastatel 1974–1983 ei suudetud vähemalt viiel juhul rikete tõttu orbitaaljaamadega põkkuda. Nende lendude eesmärke kirjeldati kui juhtimistehnika täiustamist või ühismanöövreid orbitaaljaamaga. Sojuz 33 mootori plahvatuse järel tundus vahepeal, et Maale enam tagasi ei jõutagi. Venelasest ja bulgaarlasest meeskond tühjendas seepeale kaasas olnud konjakipudeli. Tagavaramootori abil suudeti õnneks siiski maanduda.

Saljut 7 “kliiniline surm“ 1985. a avalikustati alles pärast selle juurde saadetud unikaalse päästemissiooni õnnestumist – kuigi Pravda oli jõudnud juba kirjutada, et jaama ülesanded on täidetud, tundus remondimeeskonna kangelaslikkuse kirjeldamine propaganda mõttes kasulikum kui rikke varjamine. Hilisemad äpardused Miril on hästi tuntud.

Nõukogude mentaliteet

Maailma desinformeerimiseks kosmonautika vallas oli Kremlil mitmeid põhjusi. N. Liidule oli juba loomu poolest omane äärmuslik paranoia. Kosmoseprogramm oli seotud aga sõjatööstusega – kasutati samu rakette, loojaks samad insenerid. Tehnikat toodeti sõjatehastes. Avalikustades kardeti reeta militaarsaladusi. Venelased kartsid ka, et Lääne salateenistused mõrvavad või röövivad mõne tähtsa teadlase. Näiteks S. Koroljovi isikut hoiti seetõttu saladuses tema surmani 1966. a.

Kardeti ka Lääne teadlaste analüüsivõime paranemist, mis toonuks kaasa relvajõudude taseme täpsema hindamise ning ebaõnnestumiste paljastamise. Välise ja sisemise julgeoleku, aga ka riikliku prestiiži seisukohalt olnuks see ülimalt ebasobiv.

Salastamis- ja propagandamasina arsenali kuulusid võtted, mida Läänes praktiliselt ei tunta. Startidest anti teada alles pärast nende edukat toimumist. Ebaõnnestumistest vaikiti. Uutest tehnikasaavutustest ei teatatud enne, kui oli selge, et need toimivad. Näiteks Saljut 6 teise põkkumissõlme olemasolust (tollal uudne) informeeriti avalikkust siis, kui stardijärgsed kahtlused selle töökindluses olid likvideeritud.

Sõjasaladuste reetmise kartuses avaldati kosmoseaparaatidest pilte, millel nendega polnud midagi ühist. Kui mõni programm jäi mingil põhjusel ellu viimata, seda rohkem ei mainitud. Näiteks miljardeid neelanud Kuu-projekti varjati 1980. aastate lõpuni. Valminud tehnika lõigati vanarauaks või peideti ladudesse.

Ajaloolistelt piltidelt lõigati välja inimesi sedamööda, kuidas nad ebasoosingusse sattusid. Nii on ühe ja sama foto eri versioonidelt kadunud kosmonaut Neljubov, kes oli kimpus joomisega. Pisisaavutused puhuti suureks, apsakad mätsiti kinni – isegi omade eest. Näiteks minisatelliidi orbiidile saatmist Saljut 7 prügilüüsi kaudu tervitati kui esimest starti teise kosmoselaeva pardalt – USA kosmosesüstikud pidid ju mõne kuu möödudes hakkama päris-satelliite orbiidile viima.

Salastamine hakkas iseendale vastu töötama. Näiteks enne esimest lendu kosmosejaama Saljut teatati kosmonautide korpuse ülemale kindral Kamaninile, et jaama atmosfääriga on “nüüd kõik korras”. See oli väga rahutukstegev, sest sellest, et seal atmosfääriga on probleeme, polnud kindral kuulnudki!

Ka mehitamata lendude apsakad vaikiti maha. Mitme planeetidevahelise automaatjaama lendu kirjeldati stiilis: “möödus Marsist”, “Maa ja planeetidevahelise ruumi uurimine”, “jõudis Kuule” jne. Tegelikult kadus raadioühendus, pandi sihtmärgist mööda või kukuti maandumisel puruks. Osa aparaate hävis kanderakettide plahvatustes, järgmistele anti õnnetuse varjamiseks sama nimi.

Palju tehnikat jäi surnult Maa orbiidile. Osa ebaõnnestunud kosmoseaparaate nimetati hiljem ümber Kosmos-seeria tehiskaaslasteks. Neid oli 2004. a lõpuks startinud juba 2413 tükki. Kõik neist pole siiski äpardused – seeria Kosmos hulka kuulub rida aparaatide katseeksemplare ning arvukalt luuresatelliite.

Väga raske olnuks varjata Sojuz 1 ja 11 inimohvritega lõppenud lende. Propaganda mõttes peeti paremaks matta mõlema laeva meeskonnaliikmed kangelastena Punasel väljakul. Ülejäänud apsakate, õnnetuste ja katastroofide varjamist jätkati 1980. aastate lõpuni.

Avalikustamist alustati esmakordselt 1983. a armee ajalehes Krasnaja Zvezda, kuid Tšernenko võimuletulek peatas sellise ennekuulmatu teo päevapealt. Uue laine tõi kaasa Gorbatšovi aeg.

Alates 1980. aastate lõpust on trükivalgust näinud suur osa nõukogude kosmonautika ajaloost, milles ilmnev absurdsus ning ebaõnnestumiste grandioosne ulatus lihtsalt hämmastavad. Samuti paneb imestama, millist vaeva on salastamisega nähtud. Asjaosalised kippusid aeg-ajalt ise segadusse sattuvat sellest, mida tohib ja mida ei tohi rääkida. Sealt siis ka arvukad vähem ja rohkem tõesed jutud, mis nõukogude kosmonautikat algusest peale on saatnud.

Päriselt ei ole olukord muutunud tänaseni. Kui NASA hakkas 1990. aastate keskel kaaluma kosmoselaevade Sojuz-TM kasutamist rahvusvahelise kosmosejaama (ISS) päästekapslina, nõuti venelastelt laeva turvalisuse aruannet. Nõutud dokumendid esitati, kuid neid uurinud analüütik James Oberg avastas veel terve hulga juhtumeid, mida venelased olid pidanud paremaks mitte avalikustada. Samuti oleks ISSi esimene moodul Zarja üleslennutamisel 1998. a äärepealt kaotatud. Raske sideprobleem likvideeriti viimasel hetkel, avalikkust teavitati aga alles 2000. a.

Rahvusvaheline koostöö on sundinud venelasi oma ehtnõukogulikku stiili küll mõnevõrra muutma, päris selgeks ei muutu kosmonautika lugu aga ilmselt kunagi. Osa ajaloost on pöördumatult paljastamatuks muutnud.

Sarnased artiklid