Koomiksikangelane Ameerikast
Martin Harak
01.07.2015

Klassikalised viiekümnendate aastate keskpaiga Chevrolet’d on ilmselt ühed läbi aegade kõige atraktiivsemad sõidukid, mida see ettevõte tootnud. Eriti silmatorkavad on mudeliaastate 1955–1957 Bel Airid, mida kutsutakse ühisnimega TriFive.

Nimi Bel Air ilmus Chevrolet’ valikusse esmakordselt 1950. aastal, kuid päris mudelinimeks ei saanud see enne 1953. aastat. Bel Airist sai Chevrolet’ tippmudel, mis oli mõeldud täitma sõjajärgse kümnendi Ameerika keskklassi esindusauto rolli. Meenutagem mõnda pilti toonasest eeslinna idüllist ning peaaegu alati kangastub neilt vastu mõni tiivuline Chevy.
Laiakaareline disain koos rohkelt kroomitud detailidega eristasid Bel Airi selgelt teistest Chevrolet’dest. Kõigele vaatamata oli Chevy Fordi kõrval siiski pigem sinikraede sõiduk. Valikus olid erinevatel ajajärkudel kahe- ja neljaukselised sedaanid, lisaks universaal-, kupee- ning kabriolettkered.
Mõistagi oli nõudlus selliste autode järele suur, sest õigupoolest esindas Bel Air kõike seda, mis Ameerikale iseloomulik on. Oma erakordse välimusega kandis Bel Air endas sõnumit, et siin maal on kõik võimalik.
1954. aastal lisati valikusse Townsmani-nimeline 8kohaline ja 4ukseline universaalkere ning järgmisel aastal toodi turule omakorda nime Nomad kandnud 2ukseline universaal. Viimast saab tinglikult samuti Bel Airi mudeliperekonda kuuluvaks pidada.
1955. aastal uuenes taaskord täielikult kogu mudelivalik. Koos mitmevärviliseks muudetud interjööri ning uue Turbo-Fire seeria V8-jõuallikaga sai selgeks, et Chevrolet’st on jällegi saamas selline automark, millisena üks tema asutajatest seda näha soovis. Juba 1941. aastal manalateed läinud Louis Chevrolet’d nimelt ei huvitanud kuigivõrd odavakoelised ning tagasihoidlikud sõiduriistad.
1956. aastal esitleti 4ukselist Sport Sedani, samal ajal käidi taas üle kogu ülejäänud mudelivalik. Nüüdsest alates värviti autod kaht eri tooni, lisades nõnda olulisel määral dünaamilisust muidu üpris kohmakatele sõidukitele. Vaatamata totaalselt muutunud välimusele jäi praktiliselt kogu mehaaniline osa samaks. Aga just välimuses hakkasid sel ajal tooni andma erikujulised uimed, millest sai toonase Ameerika autotööstuse ehk olulisim kaubamärk.
1957. aasta mudeliseeria oli kulminatsioon Bel Airi kujunemisloos. Nende autode disain ei kandnud enam muud eesmärki peale puhta esteetika. Raketikujulised nipsasjakesed kõikjal kerel mõjusid pigem külma sõja haripunkti eelse ähvardava vaikusena. Tollest aastakäigust on kollektsionääride seas eriti hinnatud lisanime Sport kandvad sedaan ja kupee, kabrioletist rääkimata. Eesti ainus 1957. aasta Bel Air kuulub LaitseRallyParki autokollektsiooni ning täpsemalt on tegemist mudelinime Sport Sedan kandva sõidukiga.

1957. aasta Bel Air Sport Sedan
Algselt oli plaan luua 57. aastakäiguks päris uus auto. Paraku see erinevatel põhjustel ei õnnestunud ning seetõttu olid Chevrolet’ insenerid sunnitud autot parendama läbi mitme muudatuse, mis küll kõik kergitasid oluliselt sõiduki hinda, kuid muutsid ka antud aastakäigu Chevy surematuks. Vaadakem näiteks neid kroomrõngastega esitulesid, mis varjavad endas õhutusavasid!
Lisaks loodi kaugemale auto külgedeni ulatuva iluvõre ning tagauimede abil 1957. aasta Bel Airist visuaalselt veelgi laiem mulje. Mis sest et tegemist on niigi suure autoga – Ameerika kaalukategoorias polnud tegemist millegi erakordsega.
Bel Airi üheks iseloomulikumaks tunnuseks on mõistagi selle hardtop-katus. Heledavärvilisena annab see autole lausa uskumatu silueti – tundub, nagu katuks hõljuks ülejäänud auto kohal. Oma panuse lisavad õhulise mulje saavutamisele muidugi koos klaasidega alla liikuvad aknaraamid ning B-piilarite puudumine. Hardtope kasutasid Chevrolet’d juba kahekümnendatel aastatel, kuid tõeliseks moeikooniks sai see alles 1950ndate Bel Airil.
Luksusklassi sõidukina oli tasemel ka auto varustus. Pakuti konditsioneeri, rooli- ning pidurivõimendit, elektriaknaid ning -istmeid. Ühe huvitava lisana oli valikus seadeldis, mis tuvastas vastutulevat valgust, sättides seejuures automaatselt esitulede valgustugevust. Katuse esiosa ulatus jällegi nõnda kaugele ette, et abistamaks juhti valgusfooritulede nägemisel, oli spidomeetri kohale paigaldatud spetsiaalne peegelklaas, mis suunas valgusvihu otse juhile.
1957. aasta Bel Air oli üks esimesi autosid, millel pöörati tähelepanu ohutusele. Nimelt pruugiti sel avarii korral mitteavanevaid ukselukkusid, pehmet armatuurlauda ning turvavöid, ehkki viimased polnud ostjate seas toona kuigi populaarsed. Ohutusvarustust ei saa Chevrolet’ puhul eriti tähtsaks pidada, sest tootja ise polnud nende promomisest kuigivõrd huvitatud.
Pakuti kolme käigukasti: klassikalist 3- või 4käigulist manuaali ning 2- ja 3käigulisi automaatkaste. Viimane kandis nime Turboglide ning ehkki tegemist oli moodsama ülekandega, kuhjus virn klientide kaebustega selle töökindluse osas ülemäära kõrgeks. Töökindlam variant oli vanamoelisem 2käiguline Powerglide, millel vahetati esialgu käike järjekorras P-N-D-L-R. Kuna aga tagurpidikäigu asetsemine edaspidikäikude järel tekitas ridamisi olukordi, kus kiire parkimiskohalt väljasõitmise asemel tagurdati hoopis vastu seina, toodi R-käik üsna pea tänapäeval harjumuspärasesse positsiooni. Pakuti ka piiratud libisemisega diferentsiaali.
Muidugi on Ameerika auto juures olulisim selle mootor. Antud mudelile paigaldati 3,9-, 4,3- ja 4,6liitriseid jõuallikaid. Esimene neist R6, teised kaks small-block V8-d, mis olid muuseas kasutusel toonasel Corvette’il. Kütuse sissepritse abil saavutatud tulemus tegi sellest litraaži kohta ühe kõige võimsaima toonase jõuallikaga. Paremat tulemust suutis enne selle esmaesitlust 1955. aastal näidata üksnes 1,3liitrine 80hobujõuline Alfa Romeo Giulietta Sprint.

Ameerika autotööstuse ikoon
Bel Air on vaieldamatult üks tuntumaid Ameerika autosid läbi ajaloo. Erakordselt omanäolised on paljud teistegi aastakäikude mudelid, kuid teistest selgelt eristuv on just tänase loo peategelane – 1957. mudeliaasta Bel Air.
Ehk on siin oma mõju Bel Airi enam kui poole sajandi jagu reklaaminäona kasutamisel. Igatahes on raske heita ette populaarsust autole, mille loojaid pole olnud kammitsetud turu ootustest või üldsuse arvamusest. Harva luuakse autosid, mis on sedavõrd erilised.

Sõidumuljed "vanakesega" leiad juulikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid