Kõige kallim luureoperatsioon
Tiit Kaljuste
01.02.2016

1974. aastal lahkus USA läänerannikult Long Beachilt Vaikse ookeani avarustele ebahariliku varustusega laev nimega Hughes Glomar Explorer. Avalikkusele teadaolevalt mindi merepõhjast mangaanimaaki ammutama. Laeva tegelik eesmärk oli kõike muud kui maavarade uurimine.

Vene poole versioon, mis pärineb sensatsioonihimulisest tänapäevast, on järgmine. Veebruar 1968. Maailm polnud veel kunagi olnud nii lähedal kolmandale maailmasõjale. Ainult mõned inimesed teadsid, et planeedi saatus oli allveelaeva K-129 kätes. Allveelaev võttis Vietnami sõja käigus sihikule USA Vaikse ookeani äärsed linnad ja 7. laevastiku laevad, kuid USA ranniku lähistele allveelaev ei jõudnudki. 8. märtsil katkes side meeskonnaga. 70 päeva otsinguid ei andnud mingeid tulemusi. Allveelaeva pardal jättis elu 98 meest. Ameeriklaste vaade sündmustele ei olnud nii dramaatiline. Tõenäoliselt oli K-129 tavapärasel patrullreidil Hawaii saarte piirkonda. Vraki otsingud Ameeriklastele ei jäänud venelaste närviline askeldamine Vaiksel ookeanil märkamata. Peagi tehti põhjus ja kadunud allveelaeva ligikaudne asukoht kindlaks. Abiks oli SOSUS – signaaliluure süsteem, mis hõlmas Atlandi ja Vaikse ookeani piirkonda. 1949. aastal rajatud SOSUS koosnes madalsagedusi registreerivatest hüdrofonide võrgust. Mitme hüdrofoni poolt kinnipüütud signaali abil võis tuvastada signaali allika, eelkõige nõukogude diiselallveelaeva asukoha. Kuna allveelaevad tegutsesid üha vaiksemalt, täiustati süsteemi mitmeid kordi. Külma sõja lõppedes 1990. aastatel sai süsteem avalikuks ja pärast seda on lubatud kasutada ka teadlastel. Vrakki saadeti otsima allveelaev USS Halibut. K-129 leiti 4900 meetri sügavuselt, ligikaudu 1000 km Hawaii saartest loodes. Ookeanisügavustes tehtud fotod näitasid, et laev oli suures osas purunenud. Ameeriklastele pakkus erilist huvi 42 m pikkune ninaosa, milles oli vähemalt üks raketišaht puutumata. See osa plaanitigi üles tõsta. Eeltööd Projekt „Azorian“ oli igas suhtes erakordne. See oli tehniliselt väga keeruline ning välja tuli töötada tehnilised lahendused, millele polnud maailmas vasteid. Lisaks tuli hiiglaslik projekt salastada ning maadelda suurte eelarveliste kulutustega. Projekti „Azorian“ ei saa kuidagi võrrelda allveelaeva Kursk ülestõstmisega 2001. aastal. Viimane lebas vaid 108 m sügavusel. 1. juulil 1969 võttis CIA ametisse spetsiaalse meeskonna projekti „Azorian“ juhtimiseks. Augustis 1969 kinnitas president Richard Nixon isiklikult töörühma (special task force) loomise. CIA juht Richard Helms aga koondas kõik projektiga seotud tööd koondnimetuse „Jennifer“ alla, millest teadsid vaid vähesed inimesed Valges Majas ja luureringkondades. Oktoobriks 1970 oli selge, et 1750 tonni kaaluvat allveelaeva on võimalik üles tõsta vaid trosside ja vintside abil. Selleks oli aga vaja spetsiaalselt selleks ehitatud laeva. Samas tuli ülestõstetud vrakki ja selle uurimist varjata. Selle tarbeks plaaniti ehitada hiigelsuur pargas. CIA vanemad töötajad olid kõige selle osas üsnagi umbusklikud, pakkudes õnnestumise tõenäosuseks vaid 10%. Kahtluste hajutamiseks ja tõelise eesmärgi ilmsikstuleku vältimiseks reklaamiti laeva kui vahendit mangaani kaevandamiseks merepõhjast. Teadlased olid avastanud, et ookeani põhja katavad 4–5 km sügavusel kartulimugula mõõtu kerakesed, mis on rikkad raua, mangaani ja teiste metallide poolest. Hughes Glomar Explorer saigi merepõhjast mangaani ammutamise sümboliks ja seda jutustati kooliõpilastele veel hilise minevikuni. Pargas pidi olema aga maagi transportimiseks. Hughes Glomar Explorer Tööde teostamiseks tuli leida usaldusväärne partner ja selleks osutus ekstsentriline miljardär Howard Hughes. Laeva tehnilised tingimused olid väga karmid: vintside tõstejõud 5600 tonni ja tõstekiirus 2 m/s. Stabiliseerimissüsteem pidi laeva tasakaalus hoidma kuni 5 m kõrguste lainete, 20 m/s tuule ja 5,4 km töösügavuse juures ja hoidma laeva paigal kuni 12 m täpsusega. 5 km sügavusel pidi tõsteseadme täpsus olema alla 1 m! Arvestades tollaseid arvutusvõimsusi, tuli stabiliseerimine viia läbi poolautomaatselt, sest reaalajas töötamiseks polnud laevale paigutatud arvutuskeskus võimeline. Tähtsaim osa oli tohutu kardaanliigend, mis paiknes keskse torni alaosas ja mängis olulist rolli laeva stabiliseerimisel ning trossipinge leevendamisel tõsteoperatsiooni ajal. Seega pole ime, et laeva on esile tõstetud kui ameerika insenerikunsti tippsaavutust. Lockheed disainis laevale hiiglaslikud haaratsid, mis ligi 5 km sügavuses vraki nagu pihtide vahele võtsid ja mille abil vrakk laeva vinnati. Haaratsite kuju ja suuruse aluseks olid ookeani põhjas varem tehtud fotod ja videod. Laeva keskosas asus hiigelsuur lahtikäiva põhjaga trümm (60 x 22 x 20 m, vastavalt pikkus / laius / kõrgus), kuhu pidid mahtuma haaratsid koos vrakiga. Laeva kiil paigaldati 16. novembril 1971 ja 1973. aasta lõpuks oli laev salajaste seadmete paigaldamiseks valmis. 4. juulil 1974, päev pärast presidendi Richard Nixoni Moskva-visiiti, jõudis Glomar Explorer allveelaeva uppumiskoha juurde. Ülestõstmine Vraki ülestõstmise operatsioon viidi edukalt lõpule 14 päeva jooksul, hoolimata kahe nõukogude luurelaeva pidevast kohalolekust. Nõukogude pool oli siiski teada saanud HGE tõelisest eesmärgist. Glomar Exploreri meeskond kartis, et venelased võivad üritada maanduda laevale, sest nende helikopter tiirutas ümber laeva. Selle vältimiseks kuhjati helikopteritekile hunnik kaste. Samuti anti käsk ohu korral kõik tundlikud materjalid hävitada. Õnneks asi siiski nii kaugele ei läinud. Geniaalselt lahendati vraki peitmine kõrvaliste silmade eest. Laev koos trümmis asuva vrakiga sõitis madalamatesse vetesse, kus teda ootas spetsiaalselt ehitatud pargas Hughes Mining Barge. Pargas sukeldati põhja ja selle kolmest sektsioonist koosnev katus nihutati liugukse kombel kõrvale. Glomar Explorer sõitis pargase kohale ja poetas lasti pargase sisemusse. Katus nihutati algasendisse ning pargas tõsteti uuesti pinnale. Alus ise polnud mootoritega varustatud, seda liigutati puksiiride abil. Avalikuks tulek Ajakirjandusse lekkis operatsioon 19. märtsil 1975, kui The New York Times avaldas sensatsioonilise loo Glomar Explorerist ja selle tegelikust eesmärgist. Artiklis mainiti, et osa allveelaevast õnnestus üles tõsta, kuid tuumalõhkepäid kätte ei saadud. Nõukogude Liidus vaikiti lugu täielikult maha. Hoolimata artiklitest ajalehtedes 1975. aastast kuni 1990. aastateni hoiti kogu projekt saladuskatte all; ei kinnitatud ega lükatud ümber, et selline operatsioon üldse toimus. Alles pärast N. Liidu lagunemist ning raudse eesriide langemist USA ja Vene luure suhted soojenesid ning venelastele jagati informatsiooni allveelaeva avastamise ja ülestõstmise kohta. 1990. aastatel anti president Boriss Jeltsinile üle videosalvestis vrakist leitud kuue surnukeha matusetseremooniast. Kõrge radiatsiooni tõttu olid surnukehad metallkirstudes. Alles 40 aastat pärast tõsteoperatsiooni on hakanud detaile päevavalgele tulema. 2010. aastal avalikustas CIA osa Glomar Exploreriga seotud dokumente, ilmselt olid siis ajendiks laiem huvi maailmas ja austerlaste poolt valmiv põhjalik dokumentaalfilm. Siiski on jäänud USA valitsuse positsiooniks jätta võimalikult palju dokumente salajaseks. Avalikustatud materjalidest on väärtuslikum 1985. aastal koostatud 50leheküljeline raport projektist „Azorian“, kus osa teksti on ikka veel kinni kaetud. Projektist „Azorian“ on publitseeritud üsna vähe materjale, vaid mõned raamatud ja tehtud üks põhjalik dokumentaalfilm. USA valitsuse salatsemine lõi pinnase paljudeks konspiratsiooniteooriateks mitme aastakümne jooksul. Esiteks: K-129 tegevuse eesmärgid – kas tõesti olid pommitamise objektideks USA linnad ja sõjalaevastik? Teiseks: hukkumise põhjused – sabotaaž meeskonnaliikme poolt, tehniline rike raketikütusega või kokkupõrge USA allveelaevaga USS Scorpion. Viimane uppus teadmata põhjustel 2. mail 1968. Samal aastal uppusid müstilistel põhjustel veel Iisraeli ja Prantsuse allveelaevad. Huvitav on, et CIA salatseb siiani, mis võis olla allveelaeva hukkumise taga. Samamoodi on hoidunud kommentaaridest Venemaa ametkonnad. Kas missioon oli edukas? Siinkohal jääb CIA kidakeelseks. Arvatakse, et kogu projekt äpardus. Üldlevinud arvamuse kohaselt ei õnnestunud ameeriklastel ühtegi ballistilist raketti kätte saada. On raporteeritud, et pinnale tõsteti vaid 13meetrine tükk allveelaevast. Haaratsid pigistasid niigi nõrka vrakki liiga tugevalt, mistõttu ülestõstmise käigus lagunes ülestõstetav osa tükkideks ja 90% pudenes tagasi ookeani põhja, sealhulgas üks tervena säilinud ballistiline rakett. Kättesaamatuks jäid ka koodiraamatud, kodeerimismasinad, sideseadmed jne. Kõik, mida CIA enim vajas. Plaanis oleks olnud minna uuele katsele, kuid kuna venelased olid operatsioonist haisu ninna saanud, jäi see vaid plaaniks. 1993. aastal ilmusid päevavalgele hoopis teistsugused materjalid. Juunis 1993 valmistasid Vene eksperdid president Boriss Jeltsinile ette raportit, mis põhines Vene luureteenistuste materjalidel. Raportis oli kirjas, et ameeriklastel õnnestus üles tõsta osa vrakist koos kahe tuumalõhkepeaga. Just nii kõrge radioaktiivsest plutooniumist pärineva kiirgustasemega oli kokku puutunud Glomar Exploreri meeskond. See väide leiab osalist kinnitust ka CIA avalikustatud artiklis. Kas venelaste raport on tõesem kui ameeriklaste oma või on tõde kusagil vahepeal? „Project Azorian“, nagu tõsteoperatsiooni tuntakse, osutus CIA kõige kulukamaks operatsiooniks luure ajaloos üldse. Kuigi kulutused on siiani salastatud, hinnatakse maksumuseks 500–800 miljonit dollarit, räägitakse ka miljardist. Kas missioon oli maksumaksjate raha asjatu põletamine? Sellele annaks ehk vastuse uute dokumentide avalikustamine, kuid tõenäoliselt seda lähimate aastate jooksul ei juhtu.

Sarnased artiklid