Kohvrist taskusse - mobiilide ajaloo viis aastakümmet
Glen Pilvre
04.08.2010

Kui tänase taskutelefoni aku vähemalt päeva-paari välja ei vea, on lood kehvad. Paarkümmend aastat tagasi aga oleks sellise mobiili omanik hüpanud rõõmust kosmosesse koos oma sangpommi mõõtudes „taskutelefoniga”. Inimloomad harjuvad kõige heaga väga kiiresti – arvatavasti tekitab see kirjatükk nii nostalgilisi emotsioone kui ka tunnustavat suhtumist praegusesse, odavasse ja vabalt taskusse mahtuvasse tehnoloogiasse.

Iga uus tehnika on jaburalt kallis ning tihti militaarses (või ametkondlikus) kasutuses ja mobiilne telefoniside polnud selles suhtes mingi erand. Näiteks raadiotelefonide ajaloos on nii mõnedki tähtsad sündmused seotud NSV Liidu inseneridega, kuid erinevalt muust maailmast ei jõudnud sarnased saavutused meie kunagisel internatsionaalsel kodumaal tavakodanike taskutesse.

Nagu selle ülevaate koostamise käigus selgus, on mobiilsete trendide ajalugu kohati rohkem kui segane ja loodetavasti meie kronoloogiline tõlgendus mõnd ajaloohuvilisemat kodanikku ei solva. Kel huvi mineviku-GSM-aparaate lähemalt uurida, saab seda teha Tallinnas Elisa peakontoris, kus asub väljapanek alates 1990ndatest aastatest.

1946
Motorola avab koostöös Belliga maailma esimese nn 0G raadiotelefonivõrgu (standard nimega MTS ehk Mobile Telephone Service). MTS kasutas 25 kanalit lühilaine (VHF) sagedusalas – see tähendab, et korraga võis ühe baasjaamaga rääkida kuni 12 mobiili. Mobiili mõiste oli siis küll veidi teine – tegemist oli mitme(kümne)kiloste autotelefonidega, aga mobiilsus seegi. Kogu protsessi ladusus oli muidugi kaugel tänasest. Kõnesid vahendas operaator ning näiteks sissetuleva kõne puhul kutsus operaator valitud kanalil helistatavat numbrit. Kui helistada tahtis mobiiliomanik, tuli vajutada mikrofoninuppu ning edastada oma soov operaatorile. Operaatori tööks oli mõõta kõne aega ning arvutada ka selle maksumus.

1956 (mõnedel andmetel 1960)
Rootsis käivitati esimene poolautomaatne autotelefonisüsteem Mobile System A (MTA). Releesid ja lampvõimendeid sisaldav „mobiil” kaalus ligi 40 kg, süsteemi riistvara arendasid firmad Ericsson ja Marconi. Helistada sai autost tavatelefonivõrku ning operaatori vahendusel sai edastada kutsungi ka autotelefonile. Helistaja pidi sealjuures teadma, millise saatja levipiirkonnas mobiil parajasti viibib. Numbreid valiti (impulssmeetodil) kettaga. MTA-telefon lisas auto hinnale olulise osa – tänases vääringus umbes 70 000 Rootsi krooni. Auto aku tühjendasid esimesed MTA-mobiilid mõne kõnega – nii et kindlam oli rääkimise ajal mootor käimas hoida.

1957
Vene raadioinsener Leonid Kuprijanovitš arendab sõltumatult ameeriklastest välja 3 kilogrammi kaaluva raadiotelefoni LK-1. Sisuliselt oli tegemist juhtmega võrgu juhtmevaba pikendusega – baasjaam oli ühendatud tavavõrguga, kuid võimaldas siiski mitme käsijaama kasutamist. Juba aasta hiljem esitles Kuprijanovitš LK-1 poolekilost versiooni.

Inglismaa esimeseks mobiiliomanikuks sai prints Philip, kelle raadiotelefon täitis Aston Martini pakiruumi.

1958
Külma sõja periood oli käimas täistuuridel ning nõukogude teadlasi utsitati „pahale Läänele” ära tegema igas mõeldavas valdkonnas. Venelased alustasid projekti „Altai” väljatöötamist – tegemist oli autotelefoni süsteemiga ja mõeldud lugematutele tähtsatele ninadele, kellest N. Liidus puudust ju polnud.

1959
USAs Kansase osariigis tutvustas sõidukitele mõeldud mobiilset telefonisüsteemi firma S&T Telephone Company. Süsteem põhines Motorola raadiotehnikal ja oli täiesti toimiv – küll aga jäi see periood mingil põhjusel väga lühikeseks. Vaid aasta pärast – ehk 1960 esimeses pooles – toimusid muutused S&T juhtkonnas ning süsteem võeti kiiresti maha.

1963
„Altai” süsteemi katseversioon käivitatakse Moskvas ning seitsme aastaga laieneb see 30 N. Liidu linna. Seega tehniliselt võttes olid venelased „oma” toimiva autotelefoni loomisel maailma esimeste hulgas.

1965 (mõnedel andmetel 1962)
Rootsis esitleti MT-süsteemi järgmist versiooni B (MTB). Lampide asemel olid kasutusel transistorid, kogu aparaat kaalus „vaid” 9 kilo ning numbreid sai valida DTMF toonide abil nuppudega. Kasutajate arv oli süsteemi algaegadel umbes 200.

1966
Bulgaaria presenteerib rahvusvahelisel messil InterOrgTehnika taskussemahtuvat mobiili RAT-0,5 ja baasjaama RATZ-10. Üks tavaliini külge ühendatud baasjaam võimaldas ühendada kuni kuut mobiili.
Rootsi visionäärist insener Östen Mäkitalo mõtteis mõlgub veidi kergemat sorti mobiilne telefoniside ning alustatud projekt saab aastaid hiljem tuntuks kui NMT.

1970
Seniste mobiilsete süsteemide puhul pidi kogu kõne vältel olema telefonil side ühe baasjaamaga – kui baasjaam vahetus, katkes ka kõne. Selle kitsaskoha lahendamise au kuulub Belli laborite insenerile Amos E. Joel Juniorile ning avas tee nn kärgsidevõrkude (cellular networks) loomisele.

1971
Rootsi MT edasiarendus D (MTD) oli juba piisavalt edukas, et kaasata teisigi seadmetootjad. Võis rääkida juba kommertsiaalsest mobiilsest süsteemist, olgugi et klientide arv oli tänases mõistes marginaalne – u 300–400. Samal ajal arendati ka aktiivselt tehnoloogiaid, mis panid aluse hilisematele mobiilsetele võrkudele. MT-süsteem pidas vastu kuni aastani 1983 ning oli lõpuks kliendinumbri kasvatanud 600ni.
Soomes käivitatakse ARP-mobiilivõrk, mida on nimetatud ka 0G-võrguks. ARP osutub suhteliselt edukaks ning on üks esimesi kommertsiaalseid mobiilivõrke.

1973
Motorola osakonnajuht ja insener Martin Cooper patentis koos oma bossi John F. Mitchelliga raadiolevil põhineva telefonisüsteemi (US Patent 3 906 166). Sama aasta 3. aprillil tegi Martin Cooper ajaloolise kõne maailma esimese kärgvõrgu mobiiltelefoni (mitte autotelefoni) prototüübiga. Mobiil, mis sai tuntuks nime all Motorola DynaTAC, kaalus umbes 1 kg. Cooper olevat öelnud, et mobiili aku pidas vastu küll vaid paarkümmend minutit, aga see polevat olnud just suur probleem, sest keegi ei jõudnud telefoni niigi kaua kõrva ääres hoida. Kümne aastaga suutis Cooperi meeskond telefoni kaalu vähendada poole võrra ning DynaTAC maksis tollal 4000 dollarit (tänases vääringus umbes 100 000 krooni).

1979
Jaapanis avati esimene automatiseeritud kommuteerimisega mobiilne kärgsidevõrk (nn 1G). Algselt koosnes võrk 23 saatejaamast ning kattis Tokyo kesklinna. Viie aasta möödudes oli NTT laienenud üle kogu Jaapani ning sellest sai esimene üleriiklik 1G mobiilivõrk.

1981
Avatakse maailma esimene rahvusvaheline 1G mobiilivõrk Nordic Mobile Telephone ehk NMT. Kuid juhtub see hoopiski mitte Skandinaavias, nagu võiks arvata (ja algselt oligi plaanis), vaid Saudi Araabias (1. septembril). Samal aastal avatakse NMT siiski ka Taanis, Norras, Soomes ja Rootsis. NMT oli esimene nn rändlust (roaming) võimaldav mobiilivõrk, selle vaimseks isaks on ilmselt Östen Mäkitalo, kes hakkas süsteemi ideed arendama juba 1966. aastal.

1982
Euroopa konverents koostab spetsiaalse mobiilside töörühma nimega Groupe Special Mobile ehk GSM, mille eesmärgiks on arendada välja ühtne rahvusvaheline digitaalne mobiilistandard. Sellele eelnevat uurimistegevust koordineeris Euroopa Posti ja Telekommunikatsiooni komitee (CEPT) ning peamist initsiatiivi näitasid prantslased ja sakslased. Uue projekti arendusega liitusid peagi 26 Euroopa riiki.

1983
USA esimese 1G võrgu avab Chicagos Ameritec, kasutatav standard kannab lühendit AMPS 800 – Advanced Mobile Phone System. Esimene AMPS baseerus Motorola DynaTAC telefonidel. AMPS võeti veidi hiljem kasutusele ka Iisraelis ning Austraalias. Samalaadset süsteemi TACS hakatakse kasutama Inglismaal.
80ndatel arenes kärgside tehnoloogia hoogsalt – saatejaamu ehitati rohkem ning vähenenud võimsused võimaldasid väiksemõõdulisemaid telefone ning pikemat akukestvust.

1991
Radiolinja avab Soomes maailma esimese 2G GSM-võrgu. Tol hetkel konkureerisid vana ja uuega kaks Soome sidegiganti – Telecom Finland juba sissetöötanud ja hea leviga NMTga ning Radiolinja digitaalse GSMga. GSMi võib nimetada vaat et globaalseimaks rahvusvaheliseks tehnikaprojektiks.
Eesti on täpselt ühe G võrra maas – juunis avab EMT Tallinnas 1G NMT-450 võrgu. Aasta lõpuks on kliente 150 ning rääkida saab nii Tallinnas kui Tartus. Kõnepiraatluse takistamiseks võttis EMT kasutusele „teenuse *33*” – mis tähendas sisuliselt väljuvate kõnede piirangut koodiga. Kui helistaja koodi ei teadnud, siis ei saanud ka kõnet teha.

1992
Eestis laiendatakse NMT võrku jõudsalt – paari aasta möödudes on kaetud kõik linnad ja maakonnakeskused ja levi on võrreldav tänase 3G omaga. Juunis sõlmib lepingu 1000. klient ning aasta lõpuks on kliente juba 2500. Telliskivi mõõtudes NMT telefoni eest tuleb maksta auto hinda ja tegemist on rohkem staatusesümboli kui tarbeesemega.

1993
Tallinnas avatakse esimesed GSM-900 tugijaamad, esialgu Soome GSM-võrgu (TELE) laiendusena.
Soome GSM-võrgus saab saata SMSe – seda võib lugeda esimeseks mobiilseks andmeedastusteenuseks. Tõsi, SMS-saatmisvõimalusega mobiili veel kommertsiaalselt saada polnud.

1994
Novembris toimub esimene GSM-kõne Eestis Radiolinja (praegune Elisa) võrgus.

1995
Jaanuaris alustavad Radiolinja ja EMT kohalike GSM-operaatorina. Kõneminut maksis 5.60 ning kliendilt võidi nõuda ka ettemaksu. Keskmine brutopalk oli tollal alla 2000 krooni. Järgneva kolme aasta jooksul kaetakse leviga linnad, keskused ja peamised teed – ehk enamik tihedama asustatusega Eestist. Ka kõneminuti hind hakkab vaikselt alanema.
Soomes saab mobiiliga maksta Coca-Cola automaatidest ostetud joogi eest. Samal aastal saavad Soome mobiiliomanikud esimesena juba osta endale helinaid.

1997
28. aprilli hommikul kell 8:30 alustab Eesti kolmas mobiilioperaator Q-GSM (AS Ritabell), kes aastast 2001 on tuntud kui Tele 2.

1999
Rootsis katsetatakse mobiilse parkimise teenust, kuid esimesena jõuab kommertsteenuseni Norra. Samal aastal hakatakse Filipiinidel pakkuma n-ö mobiilse krediitkaardi teenust. Jaapanis avab mobiilioperaator NTT DoCoMo mobiilse internetiteenuse.

2001
Jaapanis avab NTT DoCoMo esimese 3G võrgu. Sama aasta lõpus avab Euroopas esimese 3G võrgu Telenor.

2005
Eestis muutub võimalikuks nn numbriliikuvus – klient saab operaatorit vahetades säilitada oma numbri. Enim võidab sellest Elisa – nii mitmedki EMTi kliendid „kolivad“ Elisa võrku.
_______________________________________________________________________
1G; 2G; 3G – mis need täpselt tähendavad?
Tegemist on kärgvõrgu mobiilside tehnoloogiliste generatsioonidega. Suurim põhimõtteline hüpe oli vast kahe esimese vahel ehk analoogist täisdigitaalseks, edasised generatsioonide numeratsioonid tähistavad kiiremaks muutunud andmesidevõimaluste lahendusi (nt 3G andmesidevõimalusega mobiiliga saab rääkida GSM ehk 2G võrgus, kuid 2G telefoniga polnud 1G võrgus midagi peale hakata.) Alates 3Gst on tegemist konkreetsete spetsifikatsioonide kogumitega, millele peab standard vastama ning pilt erinevate tehnoloogiate osas on juba rohkem kui kirju.

0G – nii on hakatud kutsuma kõike telefonivõrguga seotud mobiilsidesse puutuvat enne kärgvõrgu-põhimõtet.

1G – süsteemid, milles heli edastati tavalises sagedusmodulatsioonis (FM) – täpselt nii nagu raadiote puhul. Esimene 1G võrk avati Jaapanis aastal 1979 ja nii Euroopas kui Ameerikas 80ndatel. Digitaalselt vahetasid 1G telefonid saatejaamadega infot oma numbri (ehk identiteedi) osas ning suhteliselt lihtne oli taoliste süsteemide puhul numbreid n-ö varastada. Selleks oli vaja veidi seadmeid ja pealehakkamist – kui „ohver” alustas kõnet, siis tuli õhust kinni püüda telefoni poolt jaamale edastatav info ning see kopeerida mõnda teise telefoni. Edaspidi võis kopeeritud numbriga vabalt helistada ning arve sai loomulikult numbri seaduslik omanik. Levinumad 1G süsteemid olid nt Põhjamaade NMT ja Ühendriikide AMPS.
Eestis pakkus NMT võrku EMT aastatel 1991–2000. Viimase kõne kohalikus NMT võrgus olevat teinud tollane teede- ja siseminister Toivo Jürgenson ja EMT direktor Peep Aaviksoo.

2G – erinevalt eelmisest põlvkonnast, oli kõneedastus digitaalne ning krüpteeritud. Tuntud ja täna Euroopas mobiilinduse sünonüümiks saanud 2G võrk on GSM. GSM tõi endaga kaasa ka sellise mõiste nagu SIM-kaart (Subscriber Identity Module), mis võimaldas abonendi numbri lahti siduda telefoniaparaadist – SIM-kaarti sai pista mis tahes GSM-aparaati. Varasemate süsteemide puhul oli igal mobiilil oma fikseeritud number. GSMil oli eeliseid palju – krüpteeritud kõnesid polnud enam võimalik (lihtsalt) pealt kuulata; müravaba kõnekvaliteet; rändluse (roaming) võimalus; andmeside võimalus; tänu pakkimisele mahub infot samadele raadiosagedustele palju rohkem jne. 1995. avati Eesti esimene GSM-võrk.

2,5G ehk GPRS – pakett-kommutatsiooniga andmeside kasutamine (General Packet Radio Service). Enne oli GSM-võrgus kasutusel CSD (Circuit Switched Data ehk kanalikommutatsiooniga andmeside). Kui CSD puhul maksustati andmesidekanali lahtioleku aega (sõltumata sellest, kas infot liikus või mitte), siis GPRSi puhul andmete hulka. GPRS võimaldas CSDst umbes kümme korda kiiremat andmesidet – 9800 bps vs 115 kbps.
2,75 ehk EDGE (Enhanced Data Rates for GSM Evolution) võimaldas andmeedastuskiirust kuni 236,8 kbps. EDGE on tänagi Eestis kasutusel (juhul kui kiirem andmesidevõimalus puudub).

3G – selle täheühendi taha mahub juba väga palju muid lühendeid ja standardeid (nagu UMTS ja (W)CDMA2000). Algse spetsifikatsiooni kohaselt pidi 3G võimaldama andmeedastust kiirusega vähemalt 384 kbps (liikumisel), kuid varsti hakati rääkima uutest lühenditest (nagu HSPA) ning palju suurematest kiirustest. Tänane 3G HSPA võrk võimaldab kuni 14 Mbps allalaadimis- ning 5,8 Mbps üleslaadimiskiirust. Esimesed 3G võrgud avati selle sajandi algul.

4G – võimaldab kiirusi liikuvatel objektidel kuni 100 Mbps ning statsionaarsetel 1 Gbps. Tänase seisuga on saadaval esimesed 4G telefonid ja USB-modemid ning ka Eestis katsetavad operaatorid esimeste võrkudega. 4G-süsteemid ei ühildu 3G-süsteemidega – kasutusel on teised sagedused ja sagedusvahemikud

Sarnased artiklid