Kodukino alustala
Harri Slip
03.11.2009

Inimene tahab meelelahutust, olgu ajad millised tahes – rasketel aegadel ehk rohkemgi kui muidu. Õhtul või vabal päeval vaadatakse sageli kodus filme. Koduse paneelteleri või projektori suur pilt pole kuigi mõjus ilma korraliku helita. Tõsisema süsteemi planeerimisel tasub vaadata ka tõsisemate seadmete suunas – suutliku koduse helisüsteemi südameks on multifunktsionaalne ressiiver-võimendi.

7.1 kodukinovõimendid hinnaga 7500–11 000 krooni

Denon AVR-1910
Onkyo SR-607
Pioneer VSX-919AH
Sony STR-DH800
Yamaha RX-V565

Ostes kodukino komponente eraldi, on lihtne ajaga kaasas käia – kui mõni seade vajab uuendamist, on see ainult ostmise vaev. Valmis kodukino komplekti puhul (milles nii võimendi, kõlarid kui plaadimängija) muutub mõne osa vananedes või koguni katki minnes kasutuks kogu süsteem. Komponente ise valides saab kogu protsessi võtta rahulikumalt ning osta asju kas või järk-järgult.
Eraldi võimendi puhul on üheks suureks eeliseks võimalus valida kõlareid vastavalt soovile, arvestades kõiki tegureid – nagu hind, kvaliteet, suurus jne. Valmiskomplektidega on kõlarid kohe kaasas ning kui isegi tekib mõte neid suuremate-kvaliteetsematega asendada, ei pruugi see soovitud tulemust anda – kõik-ühes võimendite helikarakteristikus on tihti arvestatud komplekti kõlarite eripäradega (õigem oleks öelda puudustega).
Tänapäevased kodukino võimendid pakuvad suuri häälestamisvõimalusi ning reklaamid väidavad, et nendega on võimalik korrigeerida koguni ruumiakustika puudujääke. Digitaalsed helikorrektsioonivahendid pole siiski kõikvõimsad ja nagu ka käesolev test tõestas, lausa imet need ei tee.
Nii on parima tulemuse huvides mõistlik valida võimalikult head kõlarid, mis ei vajaks liigset võimendipoolset „sekkumist” tämbri korrigeerimise osas. Selle näiliselt lihtsa retsepti järgimine ei pruugi aga tänaste seadmete puhul üldse lihtne olla – nimelt on nii plaadimängijatel kui võimenditel lugematuid seadevõimalusi ning midagi unustades võib vabalt vaadata filme hoopis valesti seadistatud heli või pildiga.
Võime ilma häbita tunnistada, et meilgi ei läinud erinevate võimendite häälestamine kõige libedamalt – kodus on neid küll viie asemel üks, kuid sellegipoolest tasub kasutusjuhend kätte võtta ja varuda kannatust ning aega.

Skeemid selgeks
Kodukinohuviline peaks kindlasti omama ettekujutust, millises formaadis ning milliseid teid (juhtmeid) pidi liiguvad pilt ja heli erinevate seadmete vahel. Kahjuks ei muuda olukorda sõbralikumaks üha uuenevad heli- ja pildiedastusformaadid.
Aina levinumaks standardiks muutuv digitaalne HDMI-liides teeb mõnel juhul elu veidi lihtsamaks, kuid „üllatusteks” peab valmis olema ikkagi. Ka võib juhtuda, et HDMI-standardist hoolimata ei pruugi kõik seadmed üksteise heli või pilti mõista.
Rohked salvestusformaadid ning erinevad liidesed tõid võimenditesse sellise funktsiooni nagu sisendite „määramine” (assign). Määramise abil saab võimendile öelda, millised liidesed on kasutusel erinevate signaaliallikate puhul. Kui protsess edukalt lõpule viidud, siis näiteks piisab valikust „Bluray” ning automaatselt aktiveeritakse HDMI-liides. Kui aga valida SAT/CBL, siis jõuab heli võimendisse näiteks optilisest digisisendist ning pilt komponentliidese kaudu – täpselt nii, nagu eelnevalt seadetes määratud. Sellist põhimõtet järgides toimib määramisfunktsioon kõigis võrdluse võimendites.

Otseteed mällu
Sammu veel kaugemale astuvad Denon ja Yamaha. Peamiselt kasutuselolevad sisendid ning neile omakorda määratud kuulamisrežiimid (listening mode ehk millised heliseaded ning efektid on kasutusel) saab salvestada kolme-nelja kiirvalimisklahvi alla. Denoni terminoloogias kannavad need klahvid nime Quick Select, Yamaha vastav nimetus on Scene.
Onkyo aga seob eelnevalt määratud või viimati kasutusel olnud kuulamisseaded vastavate sisenditega. Kui seadeid on soov kuulamise ajal muuta, siis saab erinevatele programmitüüpidele määratud seadeid valida nuppude Movie, Music ja Game alt. Kui aga on sooviks igasugustest efektidest loobuda, tuleb vajutada nupule Pure Audio.
Sony läheneb signaalirägastikule vanamoelise ja meeldiva sirgjoonelisusega – mis tahes allikast saabuvat signaali taasesitatakse võimalikult muutumatul kujul (Auto Format Direct). Kui aga on soov näiteks stereosignaali taasesitamisel kasutada rohkemat kui kahte kõlarit, saab nupu AFD abil valida seade Enhanced Surround.
Pioneeri toimimisloogikat on raske lühidalt kokku võtta. Sisendeid ning erinevaid audiorežiime saab muuta mitmest erinevast nupust ning võimendiga sina peale saamine vajab kokkuvõttes aega ja kannatust.
Signaaliteekonnas orienteerumine ning otsevalikute programmeerimine võib lugemisel tunduda segane ja kahjuks kisub asi kasutusjuhendeid uurides kohati päris raketiteaduseks. Siiski tasub end kokku võtta ning seadistuste müriaadist läbi närida – nii on garanteeritud, et võimendi edasine kasutamine kulgeb ladusalt.
Kui sisendite valik ning kuulamisrežiimid lõpuks paigas, siis võib kergemalt hingata – nii Denon kui Onkyo ning tõenäoliselt ka Sony ja Yamaha võimaldavad edaspidi kodukino hallata vaid On-Off nuppu, sisendi valikut ning helitugevuse nuppu kasutades. Nii saavad sellega tõenäoliselt hakkama ka tehnikakaugemad pereliikmed – vähemalt siis, kui nad laste nõuandeid kuulavad :-)

Kõlariasetused automaatselt
Aga see pole veel kõik – lisaks eespool kirjeldatule tuleb enne kuulamist võimendile selgeks õpetada ka kõlaritesse puutuv – nende arv, asukoht ning suurus (milline on kõlari n-ö bassisuutlikkus). Kõigis võrdluse võimendites on kõlarite nivoo- ning asukohamääramise automaatika, mis põhineb kuulamiskohta asetatud mikrofoniga tehtud mõõtmistel.
Kõlariseadistuste tegemine pole üldiselt raske, selles osas võib automaatika tunduda veidi ülepakutud. Samas on nutikast automaatikast aga abi kas või vigase kaabliühenduse tuvastamisel.
Nagu ka eespool mainisime, asuvad kõik võimendid innukalt tegema muutusi helipildis vastavalt kõlarite (ja ruumiakustika) iseloomule. Denon ja Onkyo usaldavad selles osas Ühendriikide päritolu Audyssey mõõtmisloogikat ning eksponeerivad võimenditel ka Audyssey logo. Siiski, olgu täppimismõõtmiste funktsiooni taga sellele spetsialiseerunud firma või võimenditootja omad insenerid, imedele just loota ei tasu. Teiste sõnadega – head kõlarid kõlavad hästi ilma igasuguse täiendava tämbrireguleerimiseta ja nigelaid kõlareid ei saa sundida üle oma varju hüppama mis tahes küberneetiliste tämbrikorrektsioonidega.
Võimendite ekvalaiserite suurimaks puuduseks on, et muudetavaid sagedusribasid ei saa määrata piisavalt täpselt. Näiteks kõlari asukohast sõltuvat madalate sageduste võimendust oleks tihtipeale hea veidi vähendada, kuid taolist aktiivkõlaritest tuttavat omadust ei paku otseselt ükski võrdluse võimendi.
Korrektsioone helipildis tehakse automaatselt vastavalt kuulamisalale ning määratud seadeid ei saa enamasti ekraaniltki täpselt kontrollida. Nii saab võimendi helipildis salaja üpris suurt laastamistööd korda saata. Kohati toimib automaatika lausa lubamatult agressiivselt – näiteks Pioneeri MCACC-funktsioon (Multi Channel Acoustic Calibration System) end 9ribalise graafilise ekvalaiseri reguleerimisel tagasi ei hoia, keerates ühe riba kõrgele üles ning kõrvalasuva peaaegu lõpuni alla. Lisaks võimendatakse basse lubamatult hoogsalt ning tulemusena jääb hi-fi kõlarite tasakaalustatud ja täpsest helipildist vaid ilus mälestus.

Proovida siiski tasub – võib-olla…
Siiski ei taha me väita, et mõõtmismikrofoni abil tehtud automaatseadistused on alati täiesti kasutud. Näiteks eespool mainitud Pioneeri MCACC-süsteem proovib leida ruumi omasageduse (nn seisvad lained) ning teeb 3ribalise ekvalaiseri abil madalates sagedustes vastavalt korrektsioone. Erinevate kõlarite üksteisest väga erinevad seadistused olid veidi ehmatavad, kuid õnneks sai neid hiljem siluda manuaalseadete režiimis. Pioneeri MCACC-süsteemi mällu saab salvestada koguni kuus eri seadetekomplekti. Seadeid on võimalik muuta parameetri kaupa ning seega heastada ka automaatika liiga rajusid korrektsioone. Kuna mällu salvestatud seadete komplekte saab kergesti vahetada ja omavahel võrrelda, siis on lõpuks võimalik jõuda päris söödava lõpptulemuseni.
Pioneeri Advanced MCACC ning Denoni ja Onkyo Audyssey võimaldavad lisaks sageduskarakteristiku seadistamisele arvesse võtta ka heli levimiskiirusest tingitud nüansse. Nii palutakse mikrofon mõõtmiste ajal asetada kolme (Denoni puhul koguni kuude) eri kohta.
Audyssey pakutud automaatseaded tundusid esimese hooga igatahes paremad kui Pioneeri hoogne ekvalaiseri käsitsemine. Kahjuks aga keeldusid võimendid näitamast, milliseid muutusi Audyssey helipildis tegi, rääkimata võimalusest neid hiljem korrigeerida. Tulemust hi-fi-kõlaritega kuulates loobusime siiski automaatika teenetest – samas pole välistatud, et kehvemate kõlarite ja kapriissema akustikaga ruumi puhul on Audyssey pakutud seaded omal kohal. Katsetusi erinevate kõlaritega erineva akustikaga ruumides (kõikide võimenditega) meie testiks reserveeritud ajalimiit kahjuks ei võimaldanud.
Sony ja Yamaha tegid automaathäälestuse suhteliselt kiiresti ning vaid ühest punktist. Nii tasub tõenäoliselt nende tämbrilised automaatkorrektsioonid „nullida” ning lasta automaatikal määrata vaid kõlarite suurusest, kaugusest ning helitugevusest tingitud parameetrid. Muidugi on alati automaatikast abi juhtmete-ühenduste toimivust kontrollides.

Kuidas kostab?
Kõik võrdluse võimendid tulevad toime Blu-ray plaatide Dolby True HD- ja DTS HD helide edastusega, mis võivad olla kuni 7.1-kanalilised. See tähendab, et lõppvõimendeid on kasutusel seitse. Kolm võimendit hoolitsevad vasaku, parema ja keskmise kanali eest, kaks surround- ja veel kaks tagumiste surround-kanalite eest. Subwooferi ühendamiseks on liiniväljund. Denonil ja Onkyol on veel lisaks eesmiste efektikõlarite liidesed (Dolby IIz), kuid valima peab kas nende või tagumiste surround-kõlarite vahel – mõlemad kõlaripaarid korraga ei mängi. Dolby IIz suunab osa filmi-, muusika- või mänguhelist eesmistesse efektikõlaritesse, mis peaksid asuma võimalikult kõrgel ning soovitatavalt just parema ning vasaku põhikõlari kohal. Filmiplaatidel pole helipildi nn z-koordinaate esitavate kõlarite tarbeks spetsiaalseid heliridasid, vaid Dolby Pro Logic IIz loob need signaalid lähtuvalt teistest heliridadest.
Loodav efekt avardab eesmise sektori helipilti ning aeg-ajalt oli tõesti kuulda, kuidas heli kostis ülaltpoolt harjumuspärast „kõlariliini”. Siiski eelistasime erinevate variantide võrdlemise tulemusena pigem tagumiste surround-kõlarite loodud täiendavat avarust kui eesmiste kõlarite pakutud, ent oodatust väiksemaks jäänud efekti.
Nelja tagumist kõlarit saab mängima „sundida” ka siis, kui originaalhelis kõiki vajaminevaid ridu pole – nt 5.1-kanalilise filmiheli või stereoheli puhul. Seda võimaldavad erinevad kuulamisrežiimid nagu Dolby Pro Logic IIx, Dolby Digital EX, DTS ES ja DTS NEO:6.
Mitmekanalilist heli võib Blu-ray plaatidelt leida ka ilma filmideta. Ka Super Audio CD-plaadid (SACD) võimaldavad suurepärast mitmekanalilist helinaudingut. Onkyo, Pioneer ning Yamaha oskavad SACD mitmekanalilist heli taasesitada HDMI-liidese kaudu, Denonis ja Pioneeris on ka 7.1 või 5.1 liinisisendid. Tasub meenutada, et palju reklaamitud Dolby True HD ja DTS HD formaadis heliga pole sugugi kõik Blu-ray-plaadid. Tõenäoliselt hetkel levinuim Blu-ray-mängija Sony PS-3 aga muudab mõlemad mainitud heliformaadid mitmekanaliliseks PCM-signaaliks, mis võimendisse jõuavad HDMI-liidese kaudu. Helikvaliteedi suhtes pole vahet, kas nende formaatide pakutud kadudeta pakitud heli dekodeerib pleier või võimendi. Kui seda teeb pleier, pole võimendi Dolby True HD- või DTS HD-funktsionaalsust üleüldse vaja. Kusjuures PCM-formaadis signaalide puhul on valikuvõimalusi rohkem – kasutada saab võimendite Dolby Pro Logic IIx- või IIz-režiime.
Kui soovitakse saada filmide, mängude või mitmekanalilise muusika helist kätte viimanegi audiopiisk, siis peab kodukino seadistamine kujunema kindlasti üheks hobidest – loodetavasti sai see tõsiasi pärast käesoleva artikli läbilugemist selgeks. Kui keskpärasus ei rahulda, siis teretulemast audiofiilide sekka – vaadake läbi võimendite lõpphinnangud ning graafikud, loodetavasti on neist abi kaalukate otsuste langetamisel.

Lõpphinnang
Suurima tähtsusega on heli ja võimsus. Hinnangu moodustavad nii kuulamis- kui mõõtmistulemused. Liideste hinnet mõjutas nende arv ja tehniline teostus. Onkyo puhul tõi kõrge hinde HDMI-liideste rohkus ning esipaneelil olev HDMI-liides. Sony ei teisenda analoog formaadis pildiliideste signaali HDMI-väljundisse ning samuti ei võimalda taasesitada SACD mitmekanalilist heli. Kõikide võrdluse võimendite kasutamine oli sedavõrd keerukas, et kõrgeimaks hindeks jäi kõigest kaheksa. Teistest funktsionaalsemad Denon, Onkyo ja Pioneer pälvisid kõrgema hinde omaduste osas. Lõpphinnang on kõigi nelja kriteeriumi keskmine vastavalt osakaalule.

Kokkuvõtted
Onkyo SR-607
Hinnaklass: ~11 000 krooni
Mõõdud ja kaal: 43,5 x 17,6 x 32,9 cm, 11,0 kg

Onkyo tagapaneelil on viis HDMI-liidest ning kuuenda leiab esipaneelilt. Liini- ja digitaalsisendeid on samuti tavapärasest rohkem, kuid puudub mitmekanaliline liinisisend. HDMI-sisendi kaudu saab aga ühendada ka SACD-pleieri.
Võimendiga saab ühendada kuni üheksa kõlarit, kuid korraga mängib neist siiski seitse. Teise surround-kõlarite paari asemele on võimalik ühendada Dolby IIz eesmised efektikõlarid, mis peaksid paiknema kõrgemal põhikõlarite kohal.
Alumiiniumist esipaneel ning samast materjalist helitugevuse-nupp on selles hinnaklassis tavaline. Sisendeid saab valida mugavalt nuppuderivist esipaneelil, kuid ekraani allservas asuvad väiksemad nupud pole just kõige selgema markeeringuga. Kaugjuhtimispult on küllalt selge. Heli automaatreguleerimise eest hoolitseb Audyssey häälestusloogika.
Mitmekanalilise heli taasesitusel nominaalvõimsus langeb märkimisväärselt, kuid hetkevõimsuse näidud on see-eest võrdluse parimad. Taasesitatav sagedusriba on ühtlane.
Hea
Rohked liidesed
Hetkevõimus (peak-power)

Halb
Voolutarbimine ooterežiimil vaikeseadete puhul
Hinne 8,8
*****

Denon AVR-1910
Hinnaklass: ~9100 krooni
Mõõdud ja kaal: 43,4 x 17,1 x 37,7 cm, 10,7 kg

Denonilt leiab HDMI-liideseid viis. Need sobivad küll kõikide filmiplaatide heliformaatidega, kuid mitte SACD-plaatide heliga. See-eest aga on olemas selles hinnaklassis erandlik 7.1-liinisisend.
Nagu Onkyo puhulgi, saab ühendada kuni üheksa kõlarit, kuid korraga mängivad siiski seitse. Teise surround-kõlarite paari asemele on võimalik ühendada Dolby IIz eesmised efektikõlarid, mis peaksid paiknema kõrgemal põhikõlarite kohal.
Lisaks võimendi esipaneelil asuvatele nuppudele saab seadeid muuta ka kaugjuhtimispuldi kaane all peituvate nuppudega, nii püsib üldmulje puldist meeldivalt selge. Olulisemad sisendivalikud ning nendega seotud kuulamisseaded saab määrata kolme esipaneelil oleva nupu (või puldi kaane all olevate kiirnuppude) alla. Heli eelseadistuse osas aitab Audyssey „tehisintellekt”.
Nominaalvõimsus on võrdluse suurim nii stereo kui viiekanalilise heli puhul, kuid hetkevõimsuse näitajad langevad kõlarite takistuse langedes kahe oomini.
Hea
Kiirvalikunupud
Nominaalvõimsus
Halb
HDMI-sisend ei toeta SACD heliformaati

Hinne 8,5
****

Pioneer VSX-919AH
Hinnaklass: 8000 krooni
Mõõdud ja kaal: 42,0 x 15,8 x 34,9 cm, 8,7 kg

Pioneer pakub vaid kolme HDMI-liidest. Ka analoogliideste arv pole ülemäära suur. HDMI-väljundisse konverteeritakse ka analoogsisendite heli, samuti on võimalus ühendada SACD HDMI vahendusel. Olemas on ka 5.1-liinisisend. Esipaneelil olevasse USB-liidesesse ühendatud iPodi saab juhtida võimendi puldiga.
Võimendi kasutamine pole kõige mugavam. Valikuratas sisendite valimiseks on ülemäära kerge käiguga ning pult oma nupurohkusega tundub segane. Tihti on raske aru saada, milliseid efekte võimendi erinevatele heliallikatele lisab. Olulisemad põhiseadistused aga laabuvad küllalt ladusalt tänu selgele ekraanigraafikale. Kõlarite asukoha ning sagedusparameetrite määramisel aitab MCACC-nimeline funktsioon – kuid päris pimesi ei tasu seda siiski usaldada.
Mitmekanalilise heli puhul nominaalvõimsus langeb, kuid hetkevõimsuse näitajad on eeskujulikud. Ventilaator mühiseb kuuldavalt ning tuuner ei hiilga tundlikkusega.

Hea
iPodi juhtimisvõimalus
Hetkevõimsus
Halb
Keerukas kasutada
Vähetundlik tuuner
Hinne 8,3
****

Yamaha RX-V565
Hinnaklass: ~8000 krooni
Mõõdud: 43,5 x 15,1 x 36,4 cm

Yamahal on neli HDMI-liidest, kaks komponentsisendit, tavalised video- ja liinisisendid ja samuti S-Video-sisend. Salvestajale määratud liini- ja videoväljundi saab määrata vastavalt soovitud sisendile. Kõlarite ühendamisel saab kruvide alla kinnitada vaid parema ja vasaku põhikõlari juhtmed, ülejäänud viis ühendust baseeruvad vedrukinnitustel. Kõrvaltoa kõlaritele (n-ö B-kõlarid) liideseid pole.
Sisendid kannavad nimede asemel numbreid – HDMI 1-4, AV 1-6 ja Audio 1-2. Nii on ka puldil palju numbriklahve ja esmamulje küllalt kirju. Nelja suure Scene-nupu alla saab määrata enamkasutatavad sisendid, nendega seotud kuulamisseaded ja välise seadme juhtimisseaded. Algseadistust on küllalt lihtne teha käsitsi, kuid vajadusel tuleb appi ka automaatika.
Võimendi võimsusnäitajad on võrdluse väikseimad ja needki vähenevad veel, kui kõlarite takistus langeb alla kaheksa oomi.
Hea
Scene-nupud
Halb
Väike võimsus
Kõlariliidesed
Hinne 8,0
***
Sony STR-DH800
Hinnaklass: ~7500 krooni
Mõõdud: 43,0 x 15,8 x 32,2 cm

Sony näib esmapilgul pakkuvat samu omadusi nagu konkurendidki, kuid tegelikult pole see päris nii: HDMI-liidesesse ei digitaliseerita analoogsisendite signaale. See muudab võimendi kasutamise mõnevõrra tülikamaks ning nõuab analoogühenduste puhul täiendavate kaablite ühendamist otse teleriga.
Ka ei saa Sonyga kuulata SACD mitmekanalilist heli, seda ei võimalda seadme HDMI ja puudub ka vastav analoogsisend – kummaline üllatus ühelt SACD rajajalt!
Igapäevaseid toiminguid aitab ladusaks muuta selge pult. Algseadistamine on ikkagi küllalt tülikas, sest puudub pilt teleriekraanil. Kokku on hoitud ka toitejuhtme pikkuse osas.
Heli osas ei saa otseselt midagi halba öelda, kuid liinisisendi mürasuhe pole parim. Ka kanalite eraldusfiltrid võiksid olla konkreetsemad. Raadio heli on tuhmivõitu.
Hea
Selge kaugjuhtimispult
Nominaalvõimsus
Halb
Piiratud HDMI-funktsionaalsus
Puudub näit teleriekraanil
Hinne 7,8
***

Seletamatud ilmingud
Helikvaliteeti mõjutavatele teguritele ei leidu alati vettpidavaid seletusi ning igasuguseid müüte on tõesti teinekord raske eristada. Kirglikumaid vaidlusi põhjustavad tavaliselt kaablid, komponentide paigutus, erinevate materjalide kasutamine ja koguni toitepistiku asend seinakontaktis – mõnikord on tõesti asjadele loogiline seletus, teinekord aga mitte.
Kui näiteks kõlarikaabel on liiga pikk või peenike, võib see põhjustada muutusi signaalis. Ka seadme sees olev komponentide asetus ja nigela kvaliteediga ühendused võivad mängida rolli võimalike häirete puhul. Põhiküsimus on, kuidas ja kui objektiivselt muutused helipildis tuvastatakse ning mida saab kvaliteedi parandamiseks ette võtta.
Kirglikumad audiofiilid väidavad, et tehnika ei tunne veel kõiki heliga seotud iseärasusi ning on veendunud, et kõiki ilminguid ei saagi üheselt selgitada – mis aga ei tähenda, et neid poleks. Pragmaatilisema maailmakäsitlusega kodanikud aga tahavad asjad selgeks saada nn pimetestide abil ning ei nõustu igasuguste muinasjuttudega seni, kuni neil ei ole adekvaatne tõestus käes. Esimesed jälle pole ka alati pimetestidega nõus, kuna testide poolt tekitatav stressiseisund ei võimaldavatki peenemaid helinüansse kuulda!
TM on alati otsinud kõigile ilmingutele mõistlikke tehnikal baseeruvaid seletusi ning olnud pimetestide pooldaja – see on mõnikord ainus võimalus eristada müüdid tõest.
Selles võrdluses pani meid kukalt kratsima Sony soovitus ühendada parimat helikvaliteeti pakkuvad seadmed HDMI-sisendisse number kolm. Selle sisendi kõrval on koguni kiri for audio. Soovitus põhineb asjaolul, et nimetatud sisend asub füüsiliselt kõige lähemal mikroskeemidele ja Sony väitel on sisendi paremust kinnitanud kuulamistestid. Meie jäime aga mõttesse, kuidas saavad mis tahes pikkustega (ja pikkade) ühenduskaablite puhul saada määravaks mõned juhtme lisamillimeetrid võimendi sees – kusjuures just Sony võimendi ei tunnista näiteks parimat kvaliteeti pakkuvat SACD mitmekanalilist heli.
Denon aga soovitas enne tõsisemate kuulamistestide alustamist ühendada võimendi kõlariväljunditega 4oomised takistid ning „soojendada” võimendit 4 tundi – mängima pidi sel ajal CD ja helinivoo olema reguleeritud –6 dB peale. Alles pärast seda olevat võimendi valmis taasesitama parimast parimat heli.
Pioneeriga koostööd tegevalt inglise päritolu Air Studio tehniliselt bossilt kuulsime, kuidas ühe võimendi helikvaliteeti õnnestus parandada, vahetades ära jahutusradiaatori ühe poole kruvid…
Pimetestidega oleks taolise voodoo hingeeluga tutvumine päris huvitav, aga jätame selle teiseks korraks.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid