Klaas auto materjaliks
06.06.2006

Esimeste autode juures polnud mugavusest midagi rääkida – hea, et nad üldse liikusid. Veel 1909. aastal kuulus selline luksus nagu tuuleklaas Ford T lisavarustusse. Tänased hiiglaslikud sfäärilised tuuleklaasid on hoopis enamat kui vaid kaitse tuule ja vihma eest.

Ajad, mil autosid vaid rauast tehti, hakkavad ümber saama ning üheks materjaliks, mis selle asemele kipub, on klaas. Suurtel nn klassikalistel autodel on klaasiga seonduv enam konservatiivne, seda enam “vallatletakse” väiksemate sõidukite juures. Põhjus on lihtne – klaas jätab mulje avarusest ning see võimaldab ka väikeautosid võimalikult paljudele “söödavaks” teha. Samas seab see autotehastele ette keerulisi lisaülesandeid autos viibijate ohutuse osas.
Esimesed autod olid lahtised sõna otseses mõttes, meenutades pigem vedruvankrit. Tuuleklaas oli ilmne luksus, laiema leviku sai see alles kinniste autode ajastu alates. Kui 1909. aastal olid kümnest autost üheksas reisijad tuule ja vihma meelevallas, siis 1929. aastaks oli see suhe juba vastupidine. Autosõit oli muutunud aastaringseks!

Sirgest kõveraks
Esialgu polnud juttugi sellest, et klaas saaks olla painutatud – seepärast oli varasematel autode esiklaas lihtne ristkülik, hiljem hakati kasutama kaheosalisi tuuleklaase. Ehkki esimese autona sai painutatud silindrilise esiklaasi Chrysler Imperial Airflow juba 1934. aastal, tuli siiski oodata kuni II maailmasõja lõpuni, kuni selline lahendus üldlevikuks sai.
Tehnika arenes, tekkis uusi võimalusi. Juba 1957. aastal olid peaaegu kõik USA uued autod kahes tasandis painutatud tuuleklaasidega. Enamgi veel – laialdaselt katsetati ka painutatud külgakendega (meenutagem tolleaegseid suundumusi USA autodisainis!).
Ühes suunas painutatud ehk silindriline klaas on suhteliselt lihtne (ja odav) toota, tänapäeval vajatakse aga üha sagedamini kahes suunas painutatud ehk sfäärilist klaasi. See nõuab tootjatelt keerulisemat tehnoloogiat ning see kajastub paraku ka tulemuse hinnas. Vaatamata sellele kasutatakse klaasi siiski üha enam – viimase aastakümnendi jooksul on klaasi kasutamine sõiduautos kasvanud umbes 15% võrra. Kui 1990. aastal oli tavalises keskautos umbes 38 kg klaasi, siis tänaseks on see arv tõusnud 45 kilogrammini, mis moodustab umbes 5% auto kogumassist. Kui näiteks kuuekümnendatel aastatel toodetud “Põrnikas” oli kogu klaasi pindala 1,5 m2, siis tänases New Beetle´s on klaasi juba 4 m2.
Seda, et klaasi osakaal ka edaspidi kasvab, näitavad ka autonäitustel esitletavad ideeautod – meenutagem näiteks mõne aasta tagust ideeautot Opel Trixxi.
Klaasikasvu peamisteks “süüdlasteks” on siiski mahtuniversaalid – sellistes autodes nagu nt Opel Meriva ja Fiat Idea on klaasi märgatavalt enamgi. Tavalises sõiduautos on keskeltläbi 4 m2 klaasi, tüüpilises mahtuniversaalis umbes 7,5 m2, millest tuuleklaasile langeb umbes 1,5 m2. Auto kogupinda arvestades langeb keskeltläbi seega 15-20% tänapäevase auto pinnast klaasi arvele.

Mitte ainult klaas
Tuuleklaas on täna hoopis enamat kui vaid kaitse tuule ja vihma eest, pakkudes ohtralt muidki lisaväärtusi – nt kaitset päikese kõrvetava kuumuse eest - sisaldades vahendeid jäätumise vastu, peites endas antenne raadio, teleri, telefoni ja navigatsioonisüsteemi tarbeks, vihmaandureid jpm (sama kehtib ka tagaklaasi kohta). Viimasel ajal projitseeritakse tuuleklaasile juhi ette üha sagedamini ka mitmesugust infot – alates kiirusest, lõpetades navigatsioonisüsteemi suunistega.
Omaette teema on nn turvaautod – kaitsku nad siis endas tipp-poliitikuid, -mehi või mafioososid. Turvaklaasid, mis peavad vastu pidama tulirelvade rünnakule, on tänase autotööstuse lahutamatu osa. Tänaste kuulikindlate klaaside eellase leiab juba nii kaugest ajaloost kui 1928 – siis võttis Cadillac oma mudelitel kasutusele uudse löögile vastupidava turvaklaasi. Turvalisus seega mitte ainult ei maksa vaid ka kaalub - B6/B7 turvalisusastmele vastav mitmekihiline esiklaas (paksus vähemalt 46 mm) kaalub sõltuvalt mudelist 100-140 kg, küljeklaasid aga 20-30 kg/tk.
Kohe tuuleklaasi ilmumise järel enam kui 100 aastat tagasi selgus ebameeldiva üllatusena, et see kergesti määrduma kipub. Ehkki autondust tavaliselt meeste alaks peetakse, on meil siinkohal põhjust ühele daamile tänulik olla. Klaasipuhasti leiutas nimelt ameeriklanna Mary Anderson 1903. aastal, vastav patent on aastast 1905. Esialgu tuli “kojamehi” küll käsitsi liigutada, elektriajamiga klaaspuhastite võidukäik algas kolmekümnendatel aastatel.
Vihmaprobleemid on aktuaalsed tänagi. Klaasipuhastajatega tegelemine sunnib juhti eemale liikluse jälgimisest ning see mõjutab otseselt ohutust. Tänaseks on välja töötatud kaks lahendust. Esimene on niiskusele reageeriv sensor, mis lülitab klaasipuhastid vajadusel ise tööle. Teiseks meetodiks on spetsiaalselt töödeldud klaas, mis “sunnib” vee klaasilt kiiremini ära voolama, hõlbustades seega klaasipuhastite tööd. Viimast meetodit kasutatakse eriti laialdaselt Jaapanis, kus vähemalt 30% uute autode klaasid on varustatud erikatetega.

Ohutuse kasv
Kihiline ehk lamineeritud klaas võitis eluõiguse esmalt tuuleklaasina (üheks pioneeriks oli siin Volvo), kuid üha enam kasutatakse seda mujalgi. Tööstusanalüütikute hinnangul oli 2005. aastal lamineeritud küljeklaasid igal neljandal Lääne-Euroopas müüdud uuel autol. Peamiselt on tegu kallimate mudelitega, kuid trend on selline, et peagi on sellised klaasid kasutusel ka pereautodel.
Suureks eduks lamineeritud klaasi kasutamisel on ka asjaolu, et selline klaas pakub tõhusamat abi vandaalide vastu. Kogu maailmas teevad muret vargused autodest ning just see asjaolu on märgatavat suurendanud nõudlust lamineeritud klaaside järgi. Nii Lääne-Euroopas kui ka USAs on asja vastu eriti suurt huvi üles näidanud operatiivteenistused – nii politsei kui päästeteenistus.
Samuti vähendavad lamineeritud klaasid avarii korral reisija autost välja kukkumise ohtu ning igapäevasel kasutamisel ei saa tähelepanuta jätta paremat heliisolatsiooni (salongimüra väheneb 5...8 B võrra). USA ja Kanada liiklusohutuseksperdid on koguni välja arvutanud, et juhul, kui kõigil autodel oleks kõik aknad lamineeritud klaasidega, päästaks see aastas 1300 ameeriklase elu. Paneb mõtlema…
Kasutatakse ka kiletamist, mill on kaks põhilist funktsiooni – esmalt ohutus, teiseks aga kaitse kuumuse eest. See viimane kipub küll kergelt üle minema ka poosetamiseks – mäletame ju mõne aasta tagust olukorda, mil toimus tõeline võidujooks teemal, kes oma auto klaasid tumedamaks toonib. See võidujooks kehtis seni, kuni paika pandud tehnonõuded klaaside läbipaistvuse üheselt paika panid.

Plast vs klaas
Päikesekiirguse eest kaitsvad esiklaasid on laialt levinud ning viimaste aastate trendiks on infrapunakiirgust peegeldavad klaasid. See tähendab erilise soojust peegeldava vahekihi olemasolu – seda kas klaasi sees või kihtide vahel. Selline vahekiht blokeerib kuni 60% auto salongi “ründavast” päikeseenergiast, samuti jääb “ukse taha” ultraviolettkiirgus, mis võiks kahjustada salongi materjale.
Hetkel tegeldakse selle tehnoloogiaga tõsisemalt Euroopas ja Jaapanis, USAs seevastu pole sellised klaasid nii nõutud. Põhjus on proosaline – USAs on bensiin Vana Maailmaga võrreldes odav ning seni saadakse hakkama üha võimsamate konditsioneeridega! Viimasel ajal on olukord siiski muutumas – ju on ka sealmail hakatud tasapisi mõttemaailma muutma.
Ilma klaasideta ei kujuta keegi autot enam ettegi. USA autoajakirjanduse andmetel tarbib maailma autotööstus tänapäeval aastas ligi 50 miljonit ruutmeetrit ehk siis 50 ruutkilomeetrit klaasi (võrdluseks – seda on ligi kolmandiku võrra enam, kui läheks tarvis kogu Tartu linna katmiseks!).
Viimasel ajal on klaasi asemele trügimas läbipaistev plast – põhjuseks lihtsam vormimine. Nii on uue Honda Civicu tagumine “spoiler” mitte klaasist, nagu see tundub, vaid plastist. Klaast polnuks sedavõrd keerulise detaili tegemine mõeldav, niigi on tegu keerukaima polükarbonaadist detailiga, mida iial autodele paigaldatud. Sama materjali kasutatakse nt ka Smart ForFouri läbipaistva katuse valmistamisel. Ilmselt leiabki see materjal lähiaastatel enam kasutust just suurte läbipaistvate katuste valmistamisel. Väheoluline pole ka kuni 50 protsendini ulatuv kaaluvõit.

Sarnased artiklid