Kia Ceed (2007–2011)
10.10.2012

Vaevalt soovib keegi veel hea sõnaga meenutada 90ndate aastate lõpu odavaid, ilmetuid ning mitte kõige töökindlamaid Korea sõidukeid. Kui toona võideti suur osa turust enda kätte just soodsa hinna tõttu, siis tänaseks on olukord pöördumatult muutunud.

Ceed’ist pidi saama esimene tõeline Euroopa Kia – juba nime puhul on tegemist initsiaalidega Euroopa majandusühendusest ja euroopalikust disainist. Tootmine pandi püsti Slovakkias, kust 2007. aastal veereski liinilt maha esimene Cee’d. Ühena esimestest euroopalikke tõekspidamisi järginud korealane saavutas kohe tohutu müügiedu, mis jätkus kuni II põlvkonna väljatulekuni 2011. aastal. Ainus mudeliuuendus viidi läbi 2009. aastal, kui muudeti peaasjalikult sõiduki esi- ja tagaosa.
Toodeti kolme keretüüpi – 3- ja 5ukselist luukpära ja universaali. 3ukseline luukpära Pro_Cee’d erines välimuselt oluliselt 5ukselisest luukpärast ning tema asemel võinuks Ceed’i lähemaks sõsaraks pidada pigem kontsernikaaslast ning välimuselt sarnast Hyundai i30, millega Cee’d jagab platvormi ning muidki tehnilisi lahendusi. Cee’di põhikonkurentideks said kõik Golf-klassi autod, mille seas võiks Kiat hinnata pigem esiotsa tegijaks.
Kia Cee’di puhul rakendati esmakordselt maailmas nutikat seitsme aasta tehasegarantiid. Nutikas just seetõttu, et nõnda pikk garantii peletab esmalt uue auto ostja kahtlusi, samas hoiab klienti seitse aastat margiesinduse juures ning kehtiva garantiiga auto leiab endale lihtsalt „teise ringi” omaniku. Mis aga peamine, rahuolu-uuringutes kuuluvad kõik need masinad pingerea tippu, kuna kõik tekkinud vead on klientide jaoks leidnud probleemideta lahenduse. Nii head autot omanud klient on aga eeldatavalt margitruu ning pall läheb jälle veerema. Ideaalne kõigi osapoolte jaoks!

Ruumikas, turvaline ja hea varustusega
Cee’d polnud mitte lihtsalt hinnalt soodne, vaid ka baasvarustuselt väga heal tasemel. EuroNCAP-testis saavutatud maksimaalsed viis tärni olid Korea autotootjale esmakordsed. Lihtsam varustustase (LX) sisaldas kuut turvapatja, aktiivpeatugesid, konditsioneeri ja multifunktsionaalset rooliratast. Kallima versiooni (EX) puhul lisandusid automaatne kliimaseade, peale selle veel neli turvapatja ning raadio ja nutiseadme ühendamise võimalus. Kaasaegse autona kasutab hulka elektroonilisi abimehi.
Cee’d mahutab mugavalt neli suurt täiskasvanut, pisemate inimeste korral jagub ruumi viiele. Üldiselt on tegemist väga ruumika autoga. Istmed on üpris kõvad ning toekad, mis teeb pikad sõidud kergemini talutavaks. Kasutatav kangas on nägus ning vastupidav. Mõneti häirib sisemuses rohkelt kasutatav plast, kuid nii on see ka kallimas Toyota Aurises. Teisalt on plast vastupidav ning enamasti ka naginatevaba, kuigi erandeid esineb.
Funktsionaalsuse osas etteheiteid pole. Tegu on hea õpikunäitega, kuidas ehitada auto, kus kõik on tarbijale ootuspäraselt omal kohal. Ei midagi liialdavat, ei midagi arusaamatut.
Pagasiruumi maht on viieukselisel mudelil keskpärane 340 liitrit, universaalil 534–1664 liitrit. Kiiduväärt on pakiruumi põranda all peidus olevad laekad, kus mugav pisemaid asju hoiustada.
Ette on heidetud Cee’di liigõhukest värvikihti, mille tulemusena võivad teel lendavad kivikesed tekitada kerele esmalt inetuid täkkeid, millest kavakindlal ignoreerimisel saatuslikud roosteplekid saada võivad. Küljekarpidele on tootjal olemas spetsiaalsed kleebised.
Mitmed tootmise algaastail esinenud pisiviperused (nt streikiv raadio) on tänaseks tootja kulul kõrvaldatud. Ühena probleemsematest on alles jäänud lähitulede läbipõlemine, mis meie pimedas kliimas pole mitte ainult ebamugav, vaid ka ohtlik. Esituled tervikuna kipuvad väsima, kuna hajutiklaasina on kasutusel kergelt kriimuv ja tuhmuv plast.
Iseloomulikuna on nimetatud mõningate elektriühenduste oksüdeerimist. Margiesindus on neist probleemidest teadlik ning hoolsa omaniku autol hoitakse neil sõlmedel silm peal.

Keskmisest jäigem veermik
Erinevalt selle klassi autode tavapärast kasutatakse Cee’di juures mõlemal sillal sõltumatut vedrustust, mis on paraku üpris jäigas seades. See tagab heal teel mõnusa kulgemise, kuid muutub veidi närviliseks kehvema kattega teel. Lihtsa ehitusega veermiku peamised kuluosad on seotud stabilisaatorivardaga, esinenud on ka amortisaatorite ning roolilattide vahetust, kuid seda ei tohiks pidada tüüpveaks.
Sõit kulgeb üldjoontes muretult, kuid auto kergelt sportlikule iseloomule tõmbab kriipsu peale rool, mille vähene konkreetsus esmalt lausa häirivalt mõjub. Samuti on esimeste aastate autodel kasutusel roolipedaal, mis seda vajutades justkui kergelt takerdub. See omakorda tekitab harjumatuid probleeme gaasi doseerimisega, mis lõpeb tihtilugu mootori väljasuretamise või liiga äkilise kohalt minekuga. Salongi kostev sõidumüra on oma klassi keskmine.

Valik vastupidavaid mootoreid
Erinevalt mõnest konkurendist on Kia aru saanud, et kuni paariliitrine mootor sellise klassi autole on ka sisuliselt ainus, mida tarbija taluda suudab. Seda nii rahaliselt kui igapäeva vajadustelt. Seega sai mootoreid Cee’dile valida kolme bensiini- ning kahe diiselmootori seast. Esimese seeria autodele pakuti muutuva klapiajastusega 1,4- (109 hj) ja 1,6liitrist (122 hj), mudeliuuenduse järgselt 2liitrist (143 hj) bensiinimootorit. Kaks pisemat on kettajamiga, 2liitrine kasutab hammasrihmülekannet.
Kõige paremini sobib Cee’dile 1,6liitrine jõuallikas. Keskmine kütusekulu jääb mootori suurusest sõltuvat vahemikku 6,1–7,3 l/100 km. Algselt pidi ottomootorit hooldama iga 15 000 km tagant, täna lubab tootja kuni 20 000 km tingimusel, et seda tehakse vähemalt kord aastas.
Diislitest oli esmalt saadaval 1,6liitrine (90 ja 115 hj), seejärel 2liitrine (140 hj) turbodiisel. Sarnaselt bensiinimootoritega kasutab väiksem neist kett-, suurem rihmülekannet. Diislitel on tootja teinud tarkvarauuendusi, ennetamaks turboga tekkida võivaid probleeme. Keskmine kütusekulu jääb vahemikku 4,7–5,9 l/100 km. Diislite hooldusvälp ulatub kuni 30 000 km-ni.
Jõuallikad on eranditult kõik emotsioonivabad, kuid väga vastupidavad ning seitsmeaastase garantii korral (või 150 000 km, kusjuures viimased kaks aastat ülekandele ja mootorile) veel tänagi tehasegarantiiga. Paraku ei leia Eestist kuigi palju diiselmootorite või automaatkastidega sõidukeid. Kaheliitrised jõuallikad on haruldased isegi Saksamaal. Sportlikult kiire pole Cee’d (ega ka Pro Cee’d) ühegi jõuallikaga, „maagiline” 10 sekundi kiirenduse piir jääb üllatuslikult alistamata ka kaheliitristel manuaalkastiga versioonidel.
Käigukastidest on kasutusel 5- või 6käiguline (2liitrine diisel) manuaal- ning 4käiguline automaatkast. Erinevalt paljudest konkurentidest sai automaatkasti ka koos diiselmootoriga. Antud kombinatsioon on aga järelturul üpris haruldane. Nostalgiahõngulisena mõjub manuaalkastil tagurpidi käigu lülitamiseks üles tõmmatav rõngas. Pisut tahumatu näib kangi liikumistee, mis jätab mulje, justkui võiks näpud kangi ja armatuurlaua vahele jääda.
Cee’di hooldus on väga soodne ning seda isegi margiesinduses. Isegi suuremate hoolduste hinnad ei ületa naljalt paarisaja euro piiri.

Hea valik mõistlikule ostjale
Esimese põlvkonna Kia Cee’d astus suure sammu lähemale seni väikekeskklassis domineerinud tootjatele. Päris VW Golfi koostekvaliteeti veel ei püütud, kuid Toyota Aurisega samal tasemel oldi kindlasti. Eelmisi Kiasid lausa vägisi iseloomustanud sõna „kehv” on nüüdseks minevik ning Korea auto omamine ei pea enam põhjendust vajama.
Võttes arvesse soetamisehinda ning jooksvaid kulusid on Cee’di pidamine selles äärmiselt konkurentsitihedas klassis tõenäoliselt soodsaim, ilma et järelandmisi oleks tehtud turvalisuse ja elementaarse mugavuse osas. On tõsi, et Cee’d on emotsioonivaesem kui nii mõnedki konkurendid (nt Focus juhitavuselt või Mégane välimuselt), kuid oma asjalikkuses sobibki ta rohkem tubliks töötegijaks.

Sarnased artiklid