Kia Carnival
Martin Ruud
01.04.2006

Kia Carnivali esimene põlvkond jõudis Eestis müüki 1999. aasta alguses. Väliselt Chrysler Voyageri odavat koopiat meenutav Carnival I saavutas üsna märgatava müügiedu. Mingi imega tegu ei olnud, asjad pani paika hind.

Ja hind oli soodne. 2000. aastal maksis Kia Carnivali baasmudel 235 000 krooni, mis oli peaaegu kommiraha Toyota Previa 435 000 või hoopis pisema Honda Shuttle’i 339 000 krooni kõrval.
I põlvkonna mudelit müüdi vähem kui 2 aastat, mille järel tuli turule Carnival II. Tegu oli pigem ulatusliku noorenduskuuri kui uue mudeliga. Uue esi- ja tagaosa kõrval sai auto uue interjööri, mootori ning palju uusi tehnilisi lahendusi. Kasutajate hinnangul ei ole uus mudel vanast iga kandi pealt parem. Mõlemal olid omad puudused ja voorused.

Avar ja kasutajasõbralik
Konteptsioonilt on Carnival täisväärtuslik 7kohaline mahtuniversaal. Esmapilgul ehmatavalt suur ja ruumikas ning olemuselt laisk ja mugav. Kasutajad hindavad Carnivali avarust ja kasutusmugavust. Avarad uksed lihtsustavad sisenemist, põrand on täies ulatuses sile ning autos on võimalik sõidu ajal eest taha pääseda. Keskmisel istmereal laiutavad kaks mugavat käetugedega kaptenitooli ning kolmandasse ritta rattakoobaste vahele mahub hädapärast kolm sõitjat. Mugav on sõita siiski kuuekesi. Rohkete panipaikade kõrval toodavad lisaväärtust topsihoidjad (7 istekoha kohta 11 topsihoidjat!). Esiistmete vahel on klapitav einelauake.
Vanal Carnivalil olid keskmise istmerea kaptenitoolid ringi pööratavad, võimaldades taga nägudega vastamisi sõita. Uuel see võimalus puudub. Samas praktilisuselt on uuem tüüp parem. Vanal ei käinud ükski tagumine iste välja ja ainus võimalus pakiruumi suurendamisks oli viimane iste kokku klappida. Uuel on seevastu kõik istmed eemaldatavad - pakiruumi maksimummäär kasvas seeläbi 1159 liitrilt koguni 3321 liitrini. Samas ei saa tagaistet kokku pakkida (nagu näiteks VW Sharanil) - ainus võimalus ongi ta välja tõsta. Pikkade esemete vedamiseks sobib auto põrand istmete vahel.
Salongi viimistlus ja ruumikasutus on kummardus ameeriklastele. Pole midagi imestada – Ameerika ja Austraalia on tänaseni Carnivali peamised turud. I põlve auto näeb seest välja nagu 90te alguse “jaapanlane” – isikupäratu, odav ja kuidagi mannetu. Uuem mudel on sümpaatsem. Midagi väga luksuslikku ei kohta, samuti pole ette näidata plastikutööstuse kõrgtaset. Ent teostus on hinna kohta korrektne.
Odava hinnaklassi sõidukilt võiks eeldada salongi kiiret väsimist ja plastiku naginaid, kuid proovisõit 150 000 km läbinud autoga sundis meelt muutma. Suur auto veidi ikka häälitseb (eriti nahksisuga), kuid ainsat häirivat kõrvalheli tegi halvasti kinnitatud raadio. Istmed on üllatavalt kulumiskindlad.

Mootorivalik väike
Carnivalile pakuti kahte tüüpi mootoreid. Vähem on levinud 2,5liitrine V6 - vanal mudelil võimsusega 121 kW, uuel vähendatud saastenormide tõttu 110 kW. Erilist dünaamikat see mootor ei paku (kiirendus sajani 14,5 sekundit). Kütusekulu on linnas olenevalt sõidustiilist ja käigukastist (automaat kulutab rohkem) vahemikus 13-16 liitrit, maanteel 9-11 liitrit sajale. Eestis müüdi bensiinimootoritega vaid esimest põlvkonda, kuid Euroopast on võimalik hankida ka uuendatud mudelit. V6-mootori ainsad eelised diiselmootori ees on madalam ostuhind ja väiksem müratase.
Diislid olid mõlemal põlvkonnal 2,9liitrised, kuid mitte ühesugused. Uuem common rail CRDi diiselmootor on võimsam (106 kW) ning dünaamilisem. Pöördemomendi maksimum küll vähenes, ent laugjam momendigraafik pakub 300 Nm pöördevahemikus 1500-3000 p/min. Tulemusena liigutab CRDi kahetonnise tühimassiga autot päris reipalt. Täislastis dünaamika loomulikult kannatab.
Kütusekulu peaks vanemal ja uuemal mootoril olema võrdväärne, kuid praktika näitab, et vanemad olid tihti ökonoomsemad. Linnas võiks arvestada 11-13 liitriga, maanteel 7-8 liitriga 100 kilomeetrile. Halvema külje pealt jääb häirima müra. Uuemal mudelil on mürasummutus küll parem, kuid arenguruumi oleks veel küll.
Käigukastidest on ühtemoodi levinud 5-käiguline manuaal ja 4-käiguline automaat.

Rattavahetuse seiklus
Carnivali sõiduomadusi iseloomustavad sõnad “pehme” ja “tundetu”. Tegu on mugava sõiduvahendiga, kuid juhile erilist sõidunaudingut ei pakuta. Linnas on ta kohmakas, paremini tunneb Carnival end maanteedel. Pehme vedrustus ületab mugavalt tee ebatasasusi, kuid ei anna juhile palju tagasisidet. Lisades siia aeglase rooli ja kahetonnise tühimassi, mõjub suurel kiirusel õõtsuma kippuv “boliid” üsna hirmutavana. Auto tohutu mass annab end tunda ja maanteel ei maksaks rooliga väga järske liigutusi teha. Positiivse külje pealt võib mainida häid pidureid. Parklas rõõmustavad suured peeglid, kuid häirib suur pöörderaadius.
Diiselmootori suure kasuteguri tõttu on kütteseade nõrk. Lühikestel distantsidel ei lähegi auto kunagi soojaks. Täielik soojenemine võtab aega umbes 20 minutit. Tõele au andes - sama probleem on tegelikult enamustel kaasaegsetel diiselautodel.
Meeldejäävate seikadena meenutavad mitmed omanikud maantee ääres veedetud tunde rattavahetuseks. Varuratta põhja alt kätte saamine on tõsine ettevõtmine, mis ei pruugi igaühel õnnestuda - selleks on vaja leidlikkust, tehnilist taipu ja palju kannatust. Kärukonksu olemasolu teeb asja veel “huvitavamaks“. Lisaks ohule, et kaasa pandud tungraud on kasutamiskõlbmatu, eksisteerib ka võimalus stange terava siseservaga veenid läbi lõigata…
Samuti võiks omanike südamele koputada, et lisavarustusena müüdud tagaluugi redel on mõeldud vaid iluasjaks. Kui seda sihtotstarbeliselt kasutada, võib koos redeliga selg ees alla sadada!

Tankige kvaliteetset kütust!
Carnivali kvaliteedi kohta kuuleb vastakaid arvamusi. Lugedes erinevate kasutajate hinnanguid üle maailma, hakkasid silma erinevate liiklusoludega riikide erinevad probleemid. Saksamaal kurdetakse, et mootorid ei talu suuri kiirusi. Pikalt täiskiirustel sõites on peagi õli ja jahutusvedelik segamini. Eriti tundlikud on selles suhtes V6-bensiinimootorid, diislid näivad vastupidavamad.
Lõunapoolsetes riikides paneb kuumus ja täisvõimsusel töötav konditsioneer mootorid tõsiselt proovile ja järele võivad anda plokikaaned. Austraalias on esinenud juhtumeid, kus tulikuum summuti sulatab üles plastikust bensiinipaagi. Inetu lugu.
Eestis on need mured võõrad, kuid ka meil on esinenud mootorite purunemist ülekoormuse tagajärjel. Ju ei ole mootorite koormusressurss kõige parem. Lubatud täismassi piires püsides ja gaasijalaga mõistlikult ümber käies ei ole 300 000 kilomeetrit siiski mingi probleem.
Meil on murelapseks kütuse kvaliteet. Vana põlvkonna diiselmootor tarbis igat “solki”, kuid uus CRDi tahab kõige kvaliteetsemat kraami. Solkkütuse tankimisel hävib kõrgsurvepump paarikümne kilomeetriga. Halvimal juhul on ka pihustid metallipuru täis ja vajavad vahetust. Korraliku kaose likvideerimise kulud ulatuvad üle 50 000 krooni.
Levinumad remonditööd seostuvad kulumaterjalide vahetusega. Raske esiosa võib esimesed rattalaagrid liiga kiiresti läbi kulutada. Muidu näib veermik vastupidavamgi kui levinud eurooplastel.
Samuti peab jälgima rehvide koormusindeksit. Carnival on tavalise sõiduauto rehvi jaoks liiga raske. Selle tagajärjel kuluvad esirehvid lubamatult kiiresti, lähevad loperguseks ning rool hakkab värisema. Meie teedele puistatav kahtlane keemia paneb kojameeste varred roostetama.
Tänapäeva autodele omaseid elektroonikavigu Carnivalil praktiliselt pole. Aeg ajalt võib armatuuris süttida tuli “Check engine”, kuid see ei tähenda enamasti tõsist riket, vaid viitab mõnele umbe läinud filtrile või mingile muule hooldust nõudvale detailile.
Ülevaatustelt saadetakse Carnivalid sageli käsipidurit remontima. Puuduliku insenerilahenduse tõttu lakkab juba varsti peale remonti parema ratta seisupidur jälle töötamast. On esinenud ka esimeste piduriketaste kõveraks tõmbumist.

Jääkväärtuse etalon
Palju räägitud Korea autode väärtusekadu Carnivali puhul ei kehti. Kui uuena maksis Chrysler Voyager peaaegu 100 000 krooni rohkem kui Carnival, siis täna maksavad 2001.-2002. aasta autod umbes ühepalju. Diiselmootoritega Carnival II hinnad algavad umbes 180 000 krooni juurest, Voyageril umbes 10-15 tuhat kõrgemal. Bensiinimootori ja manuaalkastiga Voyageri võib Carnivalist isegi odavamalt saada.
Voyageri peetakse Carnivalist küll mugavamaks ja luksuslikumaks, kuid ülalpidamiskulud tõotavad suuremad olla. Kolme aastaga kaotab Carnival napilt 1/3 oma väärtusest, mis on hea näitaja.
Küll võib Carnivali pidamine kujuneda kulukaks tänu sagedastele hooldusarvetele. Kui tänapäevaste autode hooldusintervallid on kuni 30 000 km, siis enne 2004. aastat toodetud Carnival tahab õlivahetust iga 10 000 km, alates 2004. aastast toodetud autod iga 15 000 km järel. Õli mahub Carnivali mootorisse 7 liitrit.
Suurem kulutus on 100 000 km hooldus, mil vahetatakse ka mootoririhm. Esimese põlvkonna Carnivalil tuli selle vahetuseks mootor maha tõsta. Töö eelarve (koos vajalike tihendite ja kulumaterjalidega) on umbes 16 000 krooni. Uuemal mudelil saab rihma ära vahetada mootorit maha tõstmata, kuid umbes 10 000 kroonise kulutusega võib ikka arvestada.

Sarnased artiklid