Keskklass kasvab
Tero Kiira
30.03.2010

Mingil hetkel kippus mootori kubatuuri kasv ATVdel käest minema – suuremad jõuallikad olid juba tuhandekuubikulised. Nende koletiste taga tuleb aga keskklass ehk nn tööloomad – kes on aga selle klassi valitseja?

Arctic Cat EFI HI 550
Can Am Outlander 500 XT
Honda TRX500 FE Foreman
Polaris Sportman XR 550 EFI EPS
Suzuki King Quad 500 EFI
Yamaha Grizzly 550 EPS

Ehkki Eesti oludes on seni kiputud ka ATVd ostes ikka „Land Cruiserit tegema” (mida suurem, seda parem), siis tegelikult on lume lükkamiseks või metsas müttamiseks 500 kuubikust küll ja küll, kuna suurekubatuurilised liikurid kipuvad liigagi äkilised olema.
Mõned aastad tagasi esitles Yamaha oma 700 cm3 Grizzlyl roolivõimendit. Ennustasime siis, et konkurendid hakkavad seda kohe järele tegema, ja nii see oligi – mis siis, et veel mõned aastad varem pidasid kõik kooris roolivõimendi kasutuselevõttu mõttetuks! Praegu on ATVd saadaval nii roolivõimendiga kui ilma.
Ette rutates võib kohe öelda, et kui roolivõimendiga juba harjutud, ei tõmba enam ühegi väega sõidukile, kus seda ei ole. Võimendist on abi keeramisel, aga peale selle nullib see ka juhtraua kaudu juhini kanduvad löögid.
Aga nüüd sõitma! Metsas liiguvad Suzuki ja Yamaha samas taktis, neile järgneb Honda. Jäik tagaosa raputab viimast üsna korralikult, kuid lühike L-käik teeb gaasi andmise oluliselt lihtsamaks. Honda järel tuleb Polaris, kellele tuleb etteheiteid teha variaatori tõmbleva siduri pärast. Lisaks on Polarisel järsul tõusul soov esirattad maast lahti tõsta ja seda isegi siis, kui juht õigeaegselt raskuskeset liigutab.
Punaste laternate rollis on Can Am ja Arctic Cat. Can Am liigub küll hästi, kuid juht peab täpselt teadma, mida ta parajasti teeb. See sõiduk ei ole algajatele!
Seevastu Arctic Cat sobib ka päris rohelistele. Tema lihtne käiguvalits ja suur kliirens on abiks seni, kuni esisilda lukustama ei pea. Siis selgub, et selle sisselülitamine on tänu ebaõnnestunud nupule keeruline ja kui lukk lõpuks sees, tuleb järgmine avastus – see halvab täielikult roolivõimendi.
Metsatestist said läbi siiski kõik – kes paremini, kes halvemini.

Vahetame käiku
Käiguvalits on roolivõimendi kõrval teine oluline detail. ATVdega tuleb sageli manööverdada kitsastes oludes, sageli ka järelkäruga. Tuleb tihti tagurdada ja seega on hõlpsasti käsitsetav käiguvaheti hädatarvilik.
Selles osas on parimad Arctic Cat, Suzuki ja Yamaha. Nende käiguskeem on lihtne ning käiguvalitsa käsitsemine mugav.
Polarise käigukang ristiti peagi kulbiks – mitte päris asjata. Kulp ise on küll kerge käiguga, kuid just see ongi probleemiks, sest õigele käigule pihta saamine on keeruline – pidevalt kiputakse ühe sammuga eksima.
Honda-meestel on siin põhjust rind ette lüüa, sest neil on käikude vahetamiseks lausa valikuvõimalus. Käiguvalitsaga määratakse lisaks sõidusuunale kas L- või D-režiim ning juhtraual olevate nuppude abil saab mehaanilist käigukasti ka käsitsi lülitada. See on igati väärt võimalus, sest konkreetse Honda mootor oli jõuetu – ise käike vahetades saab siiski sellest mööda vaadata (õnneks on Eestis nüüd Hondal mudelivalikus juba uuem ja moodsam viiesajane).
Valiku ülejäänud sõidukitest tavalist käiguvahetust ei leia – neil kasutatakse variaatoreid. Tõsi, üldiselt toimivad ka need tänapäeval juba probleemideta, vaid Can Ami rihm kippus ekstreemsemates olukordades spetsiifilist lõhna eritama.
Polarise variaatori sidur andis põhjust kirumiseks. See on liiga äkiline – vähene gaasivajutus ei anna mingit efekti, kui aga veel kübeke lisada, hüppab Polaris sõna otseses mõttes paigast. See on üsna ohtlik – kui keegi juhtub näiteks ees seisma…

Lisad?
Tänapäeva ATVd võib relvastada igasuguste töövahenditega ja lumekoristuseks sobiv sahk on vaid jäämäe tipp. Maastikuomadusi saab parandada suuremate rehvidega ja kui nendest ei piisa, siis on ju ka spetsiaalsed roomikusüsteemid (vt TM 1/2010).
ATVde tarbeks on ka erinevaid järelkärusid – kuni hüdraulikaga varustatud kalluriteni välja. Samuti saab ATVdele paigaldada täiendavaid põhjakaitseid (nende otstarbekus sõltub sellest, kus sõita plaanitakse), igati väärt lisa on vints.
Ehkki esmapilgul on sõidukid üsna sarnased, on erinevate ATVde varustusloeteludes suuri erinevusi. Honda ja Polaris paistavad silma koos juhtrauga pöörduvate esituledega, Suzukil on aga ainsana ka tagurdustuli, millest on tõhusat abi pimedas metsas puude vahel manööverdamisel.
12 V pistik on tänapäeval tavaline ja see on kõigil kuuel sõidukil. Seadistatav esivedrustus on varustuses kõigil peale Can Ami, kus seda tegelikult kõige enam tarvis olnuks. Eelpingutusega tagavedrustus on aga seadistatav kõigil.

Teele!
Asfaldil kiirendades oli omaette klassist Yamaha, mis vajas 80 km/h saavutamiseks 7,5 sekundit. Võrdluseks: Hondal kulus 12,4 sekundit.
50 km/h kiiruselt pidurdades sai lühema maaga hakkama Suzuki (14 m), autsaiderid Polaris ja Can Am vajasid 2 m enam. Pidurdamise eest me stiilipunkte ei jaganud, sest äkkpidurdus ATVga on äärmiselt ohtlik – lühikese telgede vahega ATV hakkab suuremal või vähemal määral külge ette võtma. Eriti käib see Yamaha kohta.
Veovõime testiks koormasime ATVd 160 kg lasti ja reisijaga, mis viis kogumassi 600–700 kg ligi – et nullida võimalikud rehvidest tulenevad erinevused. Siis haakisime sappa digitaalse dünamomeeri ja 12tonnise veoauto. Seejärel nii nelikvedu sisse kui esisilla lukud peale ja väikseima võimaliku ülekandesuhtega teele!
Kohalt läksid kõik kuus probleemideta. Kui ATV oli hoo sisse saanud, alustas veokijuht pidurdamist – kuni kogu karavan taas seisma jäi.
Kõige tagasihoidlikumaks osutus Honda, kuid seda võis juba kiirusmõõtmiste põhjal ennustada. Üllatas aga Yamaha eelviimane koht – oli ju Grizzly kiirusnäitajate poolest absoluutses tipus. Arctic Cat ja Can Am olid samast klassist, teistele näitasid kohad kätte Suzuki ja Polaris, kellest viimane oligi siin klass omaette. Polarise tulemuse taga oli väga hea nelikvedu, mis jagas momenti ühtlaselt kõigile ratastele (mitmel rivaalil see nii hästi ei toiminud).
Võimsusmõõtmiste põhjal oli esimene Can Am (22 kW/30 hj), järgnesid Polaris (20,9 kW/28,5 hj), Yamaha (19,5 kW/26,5 hj), Suzuki (18,2 kW/24,7 hj), Arctic Cat (17,9 kW/24,4 hj) ja viimasena Honda (14,9 kW/20,3 hj). Tasub silmas pidada, et tegu on tagasillalt mõõdetud võimsusega – mootori võimsus on seega oluliselt suurem.
Krossirajal polnud vastast Suzukile, millega on mugav sõita nii aeglaselt kui kiiresti ning see suudab teha ka sport-ATVlikke hüppeid. Potentsiaali oleks ka Polarisel, kuid sel piirab samade tulemusteni jõudmist suurem mass, mistõttu vedrud kipuvad läbi lööma.
Yamaha ja Can Am emotsioone ei tekita – ei häid, ei halbu. Honda põhi käib vastu maad praktiliselt igas mõeldavas kohas. Arctic Cat jäi aga siin lausa tee äärde, kuna tema jõuetu mootor jäi pehmes liivas jänni. Ka Arctic Cati vedrustus ei sobi nendesse oludesse kuidagi, juht rapub siia-sinna, juhtraud ei püsi käes ja ega kivikõva vedrustuski hakkama saa.
Nädal tõsist tööd on seljataga. Esikohale kerkisid viigiliste punktidega Suzuki ja Yamaha, kolmanda koha võttis nende selja taga sisse Polaris. Seejärel tulid Can Am ja Honda, Arctic Catil tuli sedapuhku rahulduda viimase kohaga.

Lõpptulemused

Suzuki King Quad 500 EFI
Hind: 115 900 kr – Ramo

Suzuki „metsik” välimus, mis lubab King Quadis näha tõsist tööriista, osutub petlikuks. Tegelikult on Suzuki näol tegemist igati sportliku liiklusvahendiga, mis tunneb end eriti hästi kruusateedel.
Vedrustus on äkiline, kuid amortisaatorid saavad oma tööga hästi hakkama.
Variaator on rühma parim, haakides pehmelt, kuid täpselt. Ja kuna ka gaasihoob on tundlik, saab Suzukiga hakkama ka keerulistes oludes, mis täpsust nõuavad. Tõsi, tänu libedatele originaalrehvide tuli Suzukit pehmel pinnasel paaril korral ka vintsi abil järele aidata…
Sõiduasend on mugav, ruumi on piisavalt ning temaga on tänu juhtraua kõrgele asendile lihtne ka püsti sõita. Näidikuplokk on infost üleküllastatud, õnneks näeb hästi hoiatustulesid. Kiita saab roolivõimendit, mis säilitab hea kontakti teepinnaga.

Hea
Šassii
Jõudlus

Halb
Väikesed panipaigad

Numbrite põhjal
Lühim pidurdusmaa

Lõpphinne: 8,9
*****

Yamaha Grizzly 4x4 YFM550
Hind: 125 900 kr – Yamaha Keskus

Ehkki 550 cm3 Grizzly on koopia 700kuupsentimeetrilisest, on viiesajakuubikuline ometi selle seltskonna pisim. Metsas sõitmiseks on see vaid eeliseks – ATV manööverdab uskumatult hästi ning liigub ka viletsates oludes jõudsalt edasi.
Esisilla lukustamine sisuliselt nullib juhitavuse – rooli keeramine nõuab siis tõsist musklirammu. Vaatamata sellele suudab Yamaha siiski hästi ümber pöörata. Muus osas teenib Grizzly roolivõimendi vaid kiidusõnu ja roolitunnetus püsib hea igas olukorras.
Näidikuplokk on rühma selgeim, käiguvahetus käib lihtsalt – kui eelnevalt selle kasutamine endale selgeks teha. Alles siis saab teada, et tagurpidikäigu saab sisse lülitada pärast seda, kui pidur on alla vajutatud. See on tegelikult hea omadus, säästab käigukasti.
Mõõtmiste põhjal on Yamaha väärt maksimumpunkte, keskklassi ATV kohta on ta vägagi jõuline.

Hea
Jõudlus
Dünaamika

Halb
Mägipiduri puudumine

Numbrite põhjal

Väikseim pöördering (2WD-režiimis)
Väikseimad mõõdud

Lõpphinne: 8,9
*****

Polaris Sportsman XP 550 EFI
Hind: 139 900 kr – Bike & Boat World

Polaris on seltskonna suurim ning koos lisavarustusse kuuluva vintsi ja põhjakaitsega koguneb sel kilogramme tervelt 397. Mõned siin kohatud lahendused jagasid testirühma kahte lehte. Mõnele meeldis roolivõimendi, teised pidasid seda aga liialt tuimaks. Sama tõdesime ka käiguvaheti juures – mõnede meelest toimis see igati loogiliselt, mõnede meelest mitte. Selge oli aga see, et harjumist see vajas.
Vedrustus on hea ja Sportman on mugav ka kehval maastikul. Samas kipub pehme vedrustus siin-seal ka “läbi lööma”.
Variaatori sidur andis põhjust kirumiseks, see haagib ootamatult ja on lausa ohtlik. Veovõime osas on aga Polaris täiesti tipptasemel.

Hea
Veovõime
Pehme vedrustus

Halb
Variaatori siduri töö
Alajuhitavus

Numbrite põhjal
Kalleim

Lõpphinne: 8,5
****

Can Am Outlander 500 XT
Hind: 139 000 kr – BRP Keskus, Motorent

Can Am peidab endas mitmesuguseid eripärasid – näiteks V2-mootorit, mis oma võimsusnäitajatelt on omaette klassist. Kruusateel pääsevad mõjule hobujõud ning minek on uhke! Teiseks eripäraks on tagasilla viskolukk, mis rakendub automaatselt siis, kui esirataste pöörlemissageduse vahe piisavalt suureks läheb.
Esilukk toimib hästi. Ainus etteheide – kui Can Am on pikas külglibisemises, saab esisilla lülitumisest aru tagaosa äkilise nõksatuse läbi.
Maastikul saab Outlander hästi hakkama, kuid eeldab siiski juhilt kogemust ja aktiivset sõiduasendit. Kriitilistes kohtades ei tohi kõhklema jääda.
Can Am on selles seltskonnas ainus, kel nii vints kui põhjakaitse on baasvarustuses. Tänu sellele pääseb kogenud sõitja Outlanderiga soovi korral kaugemale kui ülejäänutega.
Esivedrustus on liiga kõva ja seda ei saa ka seadistada. Tagavedrustus saab oma tööga seevastu hästi hakkama. Norida saab ka näidikuploki kallal, mis kannatab infokülluse all.

Hea
Mootor
Viskolukk

Halb
Kõva esivedrustus

Numbrite põhjal
Võimsaim

Lõpphinne: 7,9
***

Honda TRX500FE Foreman 4x4
Hind: 117 000 kr
– Honda Baltic; www.honda.ee*
(Eestis saadaval vedelikjahutusega 498,5 cm³ mudel TRX500AT)
Honda TRX 500 FE tuli turule 2005. aastal, kuid on sellele vaatamata ikkagi veel täiesti tänapäevane liikur, kel pole vähimatki põhjust oma iga häbeneda. Honda mõjub esmapilgul väiksemana, kui ta seda tegelikult on – osalt tänu sellele, et tal on rühma pisim kliirens. See ei anna talle küll mingit edu, pigem vastupidi, kuid kui Honda varustada korraliku karterikaitsega, ei ole see probleemiks.
Tagaosa on jäik ja see tähendab, et kivisel maastikul on Foreman ebamugav. See-eest pehmemates oludes saab Honda väga hästi hakkama.
Hondal kasutatakse ainsana klassikalist mehaanilist käigukasti – seda juhitakse küll elektriliselt. Rasketes oludes on sellest abi, kuna mootori pöördemoment on väike.
Rool on kerge, ehkki roolivõimendit ei olegi. Esisilda lukustada ei saa ning kriitilistel hetkedel tuleb kasutada esipidurit, et kõik rattad ikka veaksid. See üsna omalaadne lahendus osutus aga täiesti toimivaks.

Hea
Käiguvahetused

Halb
Kitsas juhikoht
Väike kütusepaak

Numbrite põhjal
Odavaim

Lõpphinne: 7,8
***

Arctic Cat EFI HI 550
Hind: 120 000 kr – Ramo

Arctic Cat on üsna värskelt uuenenud, kuid kahju, et seda uuenemist nii vähe märkab. Ka välimus mõjub üsna vanaaegsena, nagu ka jõuallikas. Mootor on jõuetu ja lisaks teeb jõuülekandemehhanism eriti kõva häält.
Testijatele meeldis väga käiguvalitsa täpne toimimine, millest on tõhus abi kriitilisse olukorda sattudes edasi-tagasi jõnksutamisel. See on tegelikult väga oluline, sest selliseid olukordi, kus tarvis tagurpidi käiku kasutada, tuleb Arctic Catil sageli ette.
Tänu väikesele nupule on esisilla lukustamine keeruline ja kui sellega lõpuks hakkama saab, halvab see täielikult roolivõimendi.
Vaiksel sõidul töötab vedrustus hästi, kuid kiiruse kasvades olukord muutub – kivikõva vedrustus koormab liigselt juhi käsi.
Näidikuplokk on liiga väike. Plussiks on aga juhi ees asuv väike käepärane panipaik.

Hea
Käiguvaheti töö
Mägipiduri töö

Halb
Kõva vedrustus
Kehv manööverdamine lukustatud esisillaga

Numbrite põhjal
Suurim kliirens

Lõpphinne: 6,8
*

Sarnased artiklid