Keset eimidagi – jalgratastega!
Hannes Hanso
01.06.2008

Kuidas tulla toime siis, kui lähima töökojani on mitusada kilomeetrit tühermaad, sobilikku tööriista endal kaasas ei ole ning jalgratta käiguvaheti kõlgub õnnetult keti otsas? Kahe ekstreemse rattamatkaga läbi Aasia hakkama saanud Uhhuduur teab!

Uhhuduuri reisifilosoofia erineb radikaalselt enamiku rattamatkajate omast – meie pole kunagi panustanud varustusele ja vidinatele. Erilist ette planeerimist ei ole, tehnilisest küljest on peaasi, et ratastel oleks esi- ja tagapakiraamid, kotid, mida nende külge riputada ja kõige elementaarsemad tööriistad.
Senisel kahel matkal kasutatud rattad, on alati olnud lihtsad Classicud – ilma amortisaatorite, ketaspiduriteta jne. Põhjus on lihtne – piirkondades, kus me liigume, ei ole remondivõimalused kaugeltki samad mis Euroopas või mujal arenenud maailmas. Elu on ka näidanud, et sülje, halli teibi, näpitstangide ja kirvega ning Hiina või India rattaekspertide hindamatu abiga lahendamatuid probleeme pole. Takkajärgi mõeldes on rataste lagunemisega seotud palju naljakaid või meeldejäävaid seiku.
Kui 2002. aastal esimeselt Uhhuduuri reisilt tagasi tulime ja koos „Pealtnägija” filmigrupiga Hawaii Expressi Pirita rattapoodi läksime, küsis Vahur Kersna rattamehaanikult, et mis ta meie rattaid vaadates arvab, mida need rattad üle elanud on. Mehaanik pakkus, et umbes 6 aastat kõva kasutamist ja vähe hooldamist. Tegelikult olid need rattad selleks ajaks meie käes vaid 3,5 kuud mahvi saanud!
See pisuke seik räägib iseenese eest – koormus rattale on tõsisel matkal midagi muud kui suvel vanaema juures maal poes piima järgi käimine.
Näiteks Mongoolias saavad rattad möödapääsmatult kõvasti põrutada. Pinnatud teid seal sama hästi kui pole, on vaid rajad kõrbes. Neid pidi navigeerides loodad kõhutunde, taevatähtede ja nomaadide käeviibutuste järgi järgmisesse asustatud punkti välja jõuda.
Teekate on vaheldusrikas… ning eranditult ratturi joaks ülimalt ebameeldiv – poolliiv, päris liiv, peenike kruus, suurte kividega kruus, treppi sõidetud savi, kuivanud savilahmakad, kiviklibu jne. Eriti karm nii väntaja kui ratta seisukohalt on džiipide ja veoautode poolt „treppi” sõidetud teepind. Rehvi suuruste erinevustest tingitud pisikeste künkakeste vahe tähendab, et „trepil” liikumisel tekib dissonants ja vibratsioon. See võtab jubedalt energiat ja tapab nii tagumikku, käsi kui ka moraali. Rattad saavad armutult põrutada – eriti arvesse võttes, et reisi alguses on mõned matkalised (nimesid nimetamata!) tublisti üle sajakilosed mehepojad. Koos kaasaveetava toidu, vee (Gobi kõrbes kulub 5 matkalise jaoks vähemalt 35 liitrit vett päevas) ja muu träniga võib pakkuda, et lisakaal rattale on 130–140 kg.

Rehvide surm
Kõrbes hävivad ka rehvid – põhjuseks mitte ainult kivid, vaid ka teravate asteldega/okastega taimed. Okkad on tihti tugevad kui naasklid ning hooga üle mahakukkunud oksa sõitmine võib tähendada isegi kahe või kolme augu tekkimist ühte sisekummi.
Kummide kulumine ja aukude tekkimise sagenemine võtab liikumiskiirust kõvasti maha. Kui ikka viie ratturi peale päevas kümmekond paikamist teha, ulatub ajakaotus paari tunnini. Tõsi, Hiinas õppisime kumme ilma ratast eemaldamata lappima ning see kiirendas protsessi märgatavalt.
Esimesel reisil hakkasid pärast esimest ligi 1200–1300 kilomeetrit kõigil ratastel enam-vähem samal ajal keskjooksud loksuma. Asi läks selleni välja, et edasiliikumine oli võimatu. Keskjooksu õnnestus aga ilma spetsiaalse tõmmitsata (mida meil ei olnud!) avada vaid paaril rattal ning terves Gansu provintsis ei leidunud kohta, kust sellist tõmmitsat oleks saada!
Tihti kogunes tänavale rattaparanduse ümber suur hulk tiibetlasi ja moslemihiinlasi huisid, kes huviga meie katsumustele kaasa elasid ja ka ise kordamööda kätt proovisid. Selgus, et ka avamisest endast oli vähe abi, kuna hiinlaste kuullaagri mõõdud erinesid pisut meie omadest. Nii näiteks vedasin 3,5 km kõrgusel üle merepinna Tiibeti platool Wenda (ehk telenägu Priit Kuuske – toim) lihtsalt nööri otsas järgi! Pikad, vahel isegi paarikümnekilomeetrised allamäge otsad, sai ta õnneks ilma väntamata läbida. See sõit oli paras killer – Wend ei ole just kõige kergem koorem! Meie reisi edasine jätkumine ratastel oli võimatu. Asi lahenes lõpuks sellega, et Hawaii Express saatis meile kullerteenistusega uued keskjooksud ja tõmmitsaid.
Mägedes leiab valdav osa tehnilisi apsakaid aset laskumistel. Siis on kiirused suured ja kividesse ning löökaukudesse sõitmine ning ka kukkumised tõenäolisemad.
Tiibetis olime hädas murduvate kodaratega. Probleem tekkis tagumise käiguvahetaja poolsete kodarate vahetamisega, kuna meil puudus spetsiaalne riistapuu käiguvahetaja eemaldamiseks. Olukorra lahendamiseks avastasime, et selleks otstarbeks sobivad väga hästi ka kodarad – kui neile konks otsa väänata ja siis ülevalt vindiga pingule tõmmata! Koju naasnuna sõitsin nende konksu väänatud kodaratega veel pikalt!
Himaalaja mäestikus tuleb tihti ette jõgede läbimist ja nii satub vesi möödapääsmatult kuullaagritesse. Ega see nende kestvusele hea ole... Püüdsime küll alati korralikke õlisid kaasas vedada, et vee mõju vähendada, kuid päeva jooksul korduvalt jõgesid läbides hakkab isegi hästi õlitatud rattakett juba ühe päevaga krigisema.
Meie sattusime Tiibetisse just suviste vihmade ajal. Tuhandete hiinlaste kirkadega, kangidega ja sepahaamritega mäekülgedesse uuristatud teed lagunesid otse meie silme all. Vihm põhjustas mudalaviine, varinguid ning arvukaid maalihkeid. Mudases pinnases laskumine sööb aga piduriklotse nagu liivapaber. Kui Tiibeti pealinnast Lhasast Nepali poole teele asusime ja reisi lõpuni oli jäänud veel vaid 1100 km (üle Himaalaja!), selgus, et piduriklotse pole piisavalt. Hiina rataste klotsidel oli aga kinnitussüsteem teistsugune kui meie ratastel. Nii lasime viimasel ööl enne Lhasast lahkumist töökojas paarikümnele kohalikule piduriklotsile vindid peale keerata.

Leiab isegi alumiiniumkeevituse!
Meie mullusel Nepali–Iraani reisil tekkis uus probleem. Kasutasime tookord alumiiniumpakiraame ning nende keevitused ei pidanud raskusele vastu. Kesk-India maanteede äärsetes külades alumiiniumkeevitust leida ei õnnestunud. Taniili rattale leidsime uue pakiraami politseijaoskonna ees hunnikus olnud roostetanud vanadelt ratastelt, aga seegi ei pidanud kaua vastu. Kašmiiri mägedesse jõudes olid pakiraamid nii lagunenud, et olime sunnitud kasutama halli teipi, traati ja Iisraeli mootorratturilt laenatud metalliliimi. Osa Liivo varustusest kolis vahepeal suisa seljakottidesse – see tegi väntamise suhteliselt ebameeldivaks. Takkajärgi tarkus on, et nii pikale reisile tasub kaasa võtta ainult terasest pakiraame ning raskus tuleb jagada esimese ja tagumise pakiraami vahel.
Ainuke kord, kui meil õnnestus alumiiniumi keevitada, oli üllataval kombel ühes Põhja-Bangladeshi linnas nimega Lalmonirhat. Kristjani ratta sarved jäid bussikatusel olles mingi kaabli taha kinni. Tavaliselt annab järele kaabel, käib pauk ja paar külamaja jääb pimedaks… Seekord käis pauk ja läksid nii kaabel kui lenkstangikinnitus. Olukord tundus lootusetu, kuid kohalike abiga leiti koht, kus tõepoolest alumiiniumi keevitati! Kristjani murele vaatamata pidas parandatud tükk kogu reisi ilusti vastu ning ilustab läikima nühituna tema ratast ka täna.
Sõltuvalt kohtadest võivad kiirused mägedes laskumistel vägagi suureks minna. Nepalis on sirged lühikesed, aga kurvid väga järsud. Tihti ei ole ka kaljunukkide tagant ette võimalik näha – kunagi ei tea, ega buss või veoauto sulle kurvi lõigates otse vastu ei sõida. Kõige ohtlikumad kohad on okaspuumetsad, kus puudelt mahakukkunud pikad okkad teel kuivanult selle tõeliselt libedaks teevad. Seal tavaliselt hoog üle 50–60 km/h ei lähe. Kõige kiiremad laskumised olid Iraanis, kus teede kvaliteet on väga hea ja võimalik kaugele ette näha. Põhja-Iraanis Nahhitševani (eraldiseisev Aserbaidžaani osa) vastas näitas spidomeeter kord isegi 100 km tunnis. Ja seda „traktorkummide” ning täisvarustusega mägirattal sõites!

Uhhuduuride tegemisi
2002
Mongoolia–Hiina–Tiibet–Nepal, ligi 4 kuud ja umbes 3500 km.

2007
Nepal–India–Bangladesh–India–Pakistan–Afganistaan–Iraan. 3,5 kuud, umbes 4000 km, kõrgeim punkt 5602 m üle merepinna.

Tulevik
Järgmine reis algab Iraani pealinnast Teheranist ja kulgeb läbi Iraani, Araabia Ühendemiraatide, Omaani ning Jeemeni Etioopia pealinna Addis Abebasse. Aeg veel natuke lahtine.

Sarnased artiklid