Kaubikust sündinud „mägra maja”
21.05.2013

Miks peaks keegi endale soetama esimese põlvkonna Fiat Multipla või Pontiac Azteki? Üks põhjus oleks ehk raske nägemispuue, mis ostja suguvõsas piki meesliini edasi kandub. Teine põhjus võiks olla alternatiivne esteetika – antud kirjatükis püüamegi selgitada, mida selline termin tähendab ning graafiku asemel kasutame õppevahendina „mägra maja”.

Kujutage endale ette nunnumeetrit, kus vasakpoolses ääres asub üksmeelne lemmik – suurte valuvelgedega vääristatud Audi A4 või diiselmootoriga VW Passat. Mööda skaalat paremale nihkudes järgnevad neile sõidukid, mis jätavad vaatajat järjest ükskõiksemaks, kuni sellest saab varjamatu põlgus. Siit leiate esimese põlvkonna SsangYong Rodiuse ja meie loo peategelase, 1975. aastast pärineva Peugeot J7-seeria kaubiku. Need on autod, mis vastanduvad üldisele iluideaalile ning mida standardile vastav vagur väikekodanlane oma hoovi ei luba. Kui aga teile meeldivad just paremas ääres asuvad sõidukid ja vasakule liikudes entusiasm raugeb, siis olete hullumajast põgenenud punkar… või alternatiivse esteetika austaja. Kui nägemispuue ei kummita, on tegu arenenud maitsega ning julgusega ujuda vastuvoolu – „mägra maja” tänasel omanikul on viimased kaks omadust kohe kindlasti olemas.

Eeskujulik ebard

Peugeot’ J7-seeria kaubikud püsisid koosteliinil 15 aastat, täpsemalt ajavahemikul 1965–1980 ja üldse toodeti neid veidi rohkem kui 336 000 ühikut. Esiveolise kaubiku mootorivalik koosnes kahest bensiini- ja kahest diiselmootorist. Kõik jõuallikad olid nelja silindriga ja komplekteeriti vaid neljakäigulise manuaalkäigukastiga. Bensiinimootoreid pakuti tootmistsükli jooksul võimsusega 52–65 hj, õlipõletajad jäid vahemikku 48–66,5 hj. Tootmises oli kokku 10 erinevat kereversiooni koos arvukate erilahendustega ning nende kandevõimeks olenevalt versioonist oli 1400–1800 kg. Küljeuksega furgooni kaubaruumi maht on 8,7 m3 ning tühjalt pakkus tehas nende kaubikute tippkiiruseks kuni 100 km/h!
Antud loo peakangelane jõudis Eestisse Rootsist, kus 2,1liitrise diiselmootoriga furgoon oli ümber ehitatud matkaautoks. Täpselt samaks otstarbeks vajas teda ka uus omanik, lisaks tulid veel raju välimus ja kiiksuga tehnilised lahendused! Nagu näiteks kaubiku hunnitud sõiduomadused. Ülejuhitavust ei võimalda särav insenerimõte ka käsipiduri abil esile kutsuda – nimelt haarab see eesmisi rattaid!
Oma aja kohta oli selle tarbesõiduki vedrustus ootamatult edumeelne – kõigil ratastel teleskoopamortisaatorid, esiteljel spiraalvedrud ja tagateljel torsioonvedrustus. Koormatuna tagas see üsna head sõiduomadused, kuid tühjana tahtis kaubik pidurdades vägisi ninali kukkuda – puudulikust kaalujaotusest johtuvalt ei soostunud tagarattad maas püsima.
Probleemi lahendamiseks paigaldati juba tehases tagumiste rattakoobaste juurde kaunilt viimistletud betoonkänkrad, mis pidid leevendama puudulikku (vigast? halba? olematut?) kaalujaotust. See aga kärpis sooritusvõimet, mis reaalses elus polnud sugugi nii jõuline kui paberil. Enne taastamist korraldatud kiiruskatsed näitasid, et 2,1liitrine Indenori diisel suudab parimal juhul pakkuda punnitatud marsikiiruseks ca 70 km/h. Omaniku sõnul ei suutnud sellest piirist enam keegi edasi minna, lärm ja vibratsioon segasid isegi mõtlemist, suhtlemisest rääkimata. Ehkki alguses oli plaanis tegeleda vaid kosmeetiliste operatsioonidega, alustati koos keretöödega ka uue südame otsinguid.

Uus nimi koos värskema mootoriga
Alternatiivse esteetika esindaja ei tohi olla kiire auto, kaasliiklejad peavad suutma salvestada kõiki selle „kauneid vorme” puudutavaid nüansse, samuti peab matkabussi marsikiirus võimaldama reisiseltskonnal silmitseda ümbritsevat ilma ja inimesi. Kuid 70 km/h on tänapäeval isegi kolekaubiku puhul vähevõitu – matkabussiga ei sõideta ju naaberkülla, reis viib vähemasti ülejärgmisesse…
Sestap nõudis kaubik uut jõuallikat. Kuigi alguses valiti pikimootorist ja esiveost tulenevalt sobilikuks tükidoonoriks Mercedes-Benz 100 nimeline kolekaubik, sai J7 uue mootori siiski oma suguseltsist. 2,5liitrine Indenori diiselmootor XD3P pärineb koos viiekäigulise käigukastiga peategelase nooremalt vennalt J9-lt, mis asus maailma vallutama 1980. aastal ja mida Türgi tootmiskoondis Karsan indeksi J10 all moderniseeritud kujul tänapäevani väljutab.
Vabalthingav maksimaalselt 72 hj väljastav masuudipress leiti tänu teravate silmadega kaasfoorumlase abile Rootsi romulast ning karule kõhtu kiigates osutus selle tervis ootamatult heaks. Sisuliselt võeti nii mootor kui käigukast Eestis lahti ja pandi peale mõõdukat puhastamist uute tihendite ja saaledega uuesti kokku – enamaks puudus tarvidus. Koos uue jõuallikaga jäid vahepeal keretöödesse suundunud kesta ootama ka jämedamad poolteljed koos komplekti sobivate alumiste õõtshoobade, käänmike ja võimsamate esipiduritega. „Mägra maja” tarbeks haarati Rootsist kaasa ka õhupuhasti ja mootorikate, radiaator, summuti ning plastist kütusepaak.
Nüüd on aga viimane aeg rääkida ka tiitlist. „Mägra maja” on omaniku poolt autofoorumis tehtud tutvustuses pillatud sõnakõlks, mis kinnistus kohe kui iseenesest. Või siis vähemasti pärast seda, kui keegi vabatahtlik kaasaelaja joonistas varurattakattele temaatilise piktogrammi. „Mägra maja” reanimeerimine on klikke kogunud mitmes autofoorumis, sest siinmail on Peugeot J7 haruldasem kui Ferrari toodetud „eritehnika” ning nooremate sellide jaoks näib see kaubik pärinevat Kuu pimedamalt poolelt. Püüdke seda ise ette kujutada – te olete just teada saanud, et jõuluvana polegi olemas, et vistrikud on seebi vastu immuunsed ja siis ehmatatakse teid „mägra majaga”! Siinkirjutaja ei imesta üldse, et streetrace.orgi lugejad valisid antud matkauto mulluse hooaja aasta projektiks – vapustus pidi olema sedavõrd suur!

Koidest puretud voodriga šikk ülikond
Kui varurattakatet ehtiva piktogrammi eest on omanik tänulik Automoto foorumi kasutajale Tom, siis „mägra maja” taastamis- ja parendustööd teostas üks omaniku klubikaaslane. Viimane meistrimees on huvitavaid transpordivahendeid roosteussi käest varemgi päästnud ning korraliku töö kõrval ületab uudisekünnise üksi seegi fakt, et kusagil on olemas plekksepp, kes on nõus kindlustusseltside tarvis tehtavate detailivahetustööde asemel end sellise projektiga vaevama.
Veidral kombel oli kere üldine seisukord olnud suhteliselt hea ja seepärast ei lõhutud autot seestpoolt täiesti molekulideks, vaid taastati kere n-ö väljast-sisse. Antud kaubik ehitati matkabussiks ümber tõenäoliselt üsna ammu ja seepärast ei kogunenud kilomeetreid odomeetrile sellises tempos, kui raha teenivatel suguvendadel. Kandvad talad koos kaubaruumi põhjaga olid üllatavalt heas seisukorras ning suuremad keevitustööd tuli ette võtta vaid küljekarpide, astmelaudade ja rattakoobaste taastamiseks. Siin aga tööd jätkus, sest kere alumisest servast ülespoole liikudes on mõlemad küljed ca 30 cm kõrguselt ja kuni kolme konstruktsioonikihi ulatuses sissepoole uueks ehitatud.
Omaette väljakutseks sai ka erinevate olmemõlkide eemaldamine – kui need ükskord kümnete põrandavärvikihtide ja paksu pahtli alt välja ilmusid. Värvikihtide arvu ja nende paksuse järgi otsustades on eelmine kasutaja kaubikut vähemalt kaks korda aastas värvirulliga silunud. Enesestmõistetavalt tingis selline teguviis loo peakangelasele halja plekini paljastava striptiisi korraldamise.
Katuse juures ootas keevitajat lisaks tehase konstrueeritud roostepesade likvideerimisele ees üks täiendav väljakutse – kaubaruumi kandesõrestiku järgi tuli katusele paigutamiseks ümber kohaldada tänastele VW LT/MB Sprinter kaubikutele mõeldud tsingitud pakiraam. Hetkel see vigur veel komplekti ei kuulu, sest näiteks redelite jms valmistamine alles käib, kuid tulevikus saab toekas struktuur katusele ning uues elus on sellel kaks funktsiooni. „Mägra majaga” reisiv seltskond saab seda mugavalt kasutada vaateplatvormina ja linnuvaatluse võimaldamise kõrval asub hall Peugeot ka külasimmaneid või kiirendusvõistlusi ilmestama – helibussina näituseks. Helitehnika (mis ootab juba kuurinurgas) paigaldus ja sõitjateruumi renoveerimine ongi järgmisteks suuremateks väljakutseteks.
„Mägra maja” salong on täna veel selline, nagu ta kodukootud disaineril käepäraste vahenditega välja kukkus. Matkasellide elementaarsed vajadused on gaasipliidi ja külmkapi ja vesivarustusega valamu näol rahuldatud. Oma koha on leidnud ka tarvilikud kapid ja diivanvoodi. Suuremate muudatustena on hetkel juhi ees mugandatud Peugeot 203 stiilis näidikuteplokk, mootorikatte kohale ehitatud mahukas kaardi- ja kindalaegas ja eemaldatud autost kolm suurt herilasepesa, mis boonusena tehinguga kaasa tulid. Sohvril aitavad manööverdada VW legendaarse hipivaguni peeglikorpuses olevad tahavaatepeeglid ning lakke paigaldatud tagurduskaamera ekraan. Viimane evib oma korpuses ka navigatsiooniseadet, mille andmetel võib sõiduk nüüd mõõduka pingutusega saavutada ka tehases ette nähtud tippkiiruse – kuulmise säilitab põrandale istutatud täiendav mürasummutus.

Vaat selline kulgur on „mägra maja” – loodetavasti ei saa te ehmatusest songa, kui kolekaubik teist maanteel mööda tuhiseb. Selle hobiauto jabur välimus on üks ja ainus süüdlane, miks TM sellest üldse juttu tegi – kuid kuidas saaks mitte rääkida liikurist, mille akende VÄLISküljeLE on paigaldatud triibulised kardinad?
„Mägra maja” käekäiguga saab end hoida kursis foorumi http://forum.automoto.ee/ vahendusel – see hall J7-seeria kaubik on pidevas muutumises ja pole veel kaugeltki valmis.

Sarnased artiklid