Kas telefonide tipp(tase)?
Glen Pilvre
03.12.2009

Numbrinupud telefonil on minevik – vähemalt päris-nupud. Kõigi mobiilitootjate valiku tipus on täna suurte puutekraanidega mudelid ning silmapiiril juba uued. Vaatame lähemalt viit supermobiili ning proovime järjest kiirenevas tempos tormavate mobiilitrendide sadulas püsida.

Apple iPhone 3G S
HTC Hero
Nokia N900
Samsung i8000
Sony Ericsson Satio

Ajad, mil taskutelefon oli eelkõige helistamiseks, on juba ammu läbi saanud. Tänasel päeval mobiilidest rääkima hakates on üleüldse keeruline mingit pidepunkti leida – helistamine on erinevate mobiilivalmistajate tippmudelite puhul lihtsalt üks „tühine” lisaväärtus ja olemasolevate funktsioonide müriaade objektiivselt võrrelda pole just lihtne. TM peatus nutifoonidel täpselt aasta tagasi – siis esitles Sony Ericsson „kõikvõimsat” Xperia X1 ning iPhone vallutas pidurdamatult maailma. Toona oli selge, et mitte ühelgi firmal polnud Apple-mobiili kasutajasõbralikkusele mitte midagi vastu panna, aga kuidas on asjalood täna? Selles osas pole vahepeal just palju juhtunud – Xperia X1 edu polnud kaugeltki nii suur kui loodetud ning ka Nokia kevadel saabunud trump N97 jäi lihtsalt järjekordseks uueks mudeliks, ei rohkemat. iPhone’i troonilt kukutamisest on tõenäoliselt saanud kõigi mobiilivalmistajate unelm – tee või tina, ikka kõrvutatakse nende ponnistusi aina selle va iPhone’ga. Tegelikult on see naljakas, kui visalt mobiiligigandid jooksevad üha uute ja uute mudelitega vastu Apple’i „müüri”. Ja selleks müüriks pole mitte lisaväärtuste ja funktsioonide hulk, vaid telefoni olemus. „Olemust” aitab mõista, kui arutleda, kuidas telefoni (tõenäoliselt) valitakse. Riiulid (ja netileheküljed) on mobiile täis – ilmselt tuleb esmane otsus teha puhtalt välimuse põhjal. Jah, kindlasti on üheks väga määravaks kriteeriumiks ka hind, kuid see ei muuda protsessi sisulist külge – valik sobivate hulgast tuleb ju teha ikkagi. Kui telefon näeb isuäratav välja, siis on põhjust seda lähemalt uurida. Esimene mulje kujuneb esimeste sekundite-minutitega – kuidas istub telefon käes, milline näeb välja ekraan, kuidas paiknevad nupud (kui neid on) ja millist tagasisidet kogu tervik annab. Kui on võimalus telefoni proovida veidi kauem, saab emotsionaalne seos aparaadiga veel selgemaks. Seda võikski nimetada olemuseks. Kusjuures olemuse puhul ei mängi üldse esmast rolli tehnilised omadused – kui ikka telefoniga mingit emotsionaalset sidet ei teki, siis ei oma ka mobiili supervõimed mingit kaalu. Olgem ausad, esimene iPhone oli võrreldes konkurentidega omaduste osas küllalt piiratud, ent saavutas sellegipoolest edu kosmilise kiirusega. Muidugi oli geniaalne ka Apple’i turundusstrateegia, kuid see oli küllalt aus – „õhku” ju ei reklaamitud ning iPhone’i kasutajaliides oligi, nagu Apple väitis, revolutsiooniline. Sellest piisas, et muuta iPhone ka põgusal kohtumisel „omaks”. Erinevalt paljudest tänastest sisuliselt võimekamatest konkurentidest, on iPhone’i kasutajaliidese tunnetus endiselt laitmatu. Juba ekraanikujutisi liigutades on seos näpu liigutamise ja ekraanil-toimuva vahel perfektne – liigub näpp millimeetri, liigub ka kujutis samal ajal millimeetri. Mingil müstilisel põhjusel pole taolist erksust osanud reaalsuseks muuta mitte ükski teine tootja – no kui raske see olla saab, tahaks küsida… aga tundub, et lihtne pole see vist kindlasti.
Supermobiilide tehnilisi andmeid uurides esmapilgul palju targemaks ei saa – omaduste/võimete nimekiri on lõputu. Kõik tänased tippmobiilid teevad pilti, videot, navigeerivad (GPSi ja mobiilimastide järgi), surfavad internetis, on ühenduses muu maailmaga igal juhtmevabal moel, on taskupleieriteks, mahutavad tuhandeid faile, muusikapalasid ja videoid, on ajaplaneerijaks, äratuskellaks, stopperiks jne jne. Ja kui telefoni funktsionaalsusest jääbki mõnes osas vajaka, on tõenäoliselt olemas vastav rakendus, mille saab (internetist) minutiga leida ning installeerida. Nii on vaata et olulisem, kuidas mobiil kõike seda teha võimaldab. Kusjuures näib, et üks, veel mõned aastad tagasi suurelt haibitud omadus on hoopiski oma sära kaotamas – nimelt videokõned. Nii iPhone kui Hero videokõnet ei võimalda ja puudust vist sellest ka ei tunta.
Ja on veel üks, üha olulisemaks muutuv aspekt lugematute tehniliste näitajate kõrval – see on mobiili suhestumine netipõhiste sotsiaalvõrkudega. Erinevad sotsiaalvõrgud võtavad järjest kolossaalsemaid mõõtmeid ja oleks lühinägelik see tähelepanuta jätta. Levinumate sotsiaalvõrkudega kommunikeerumiseks lisandub üha uusi mobiilseid rakendusi ja kui Facebook ja Twitter ikkagi 24/7 taskutelefonis tiksuvad, pole aja sisustamisega muret.

Asume uurima
Aga asja juurde – vaatame, milliseid tundeid tekitavad mobiilid lihtsalt peale vaadates ja „sisse istudes” – ärme kohe minema kihuta.
Kõige eksklusiivsem või kallim (kui sellist terminit kasutada) tundub Sony Ericsson Satio. Esipaneel on ühtlaselt must, ekraani piirjooned praktiliselt ei eristu ning küljed helgivad kohati vikerkaarevärvides. Disainilt on tegu eksimatult Sony Ericssoniga – selles mõttes tunneb firma oma käekirja hästi. Telefon tundub oma suuruse kohta väga kerge (esmalt tekkis kahtlus, kas aku on ikka sees) ja istub peos väga mugavalt – konkreetse vormiga küljed ning piklik kuju tagavad kindla haarde. Korpus on küll libe, kuid seda tasakaalustab õnnestunud vorm. Objektiivi liugklapp tingib esmapilgul kummalise paksenduse telefoni ülaosas, samas on selle järgi hästi tunda, mis pidi mobiil taskust pihku satub.
Tume nikkelservadega iPhone 3GS on välimuselt Satioga sarnases eksklusiivses liigas, ent kuidagi turvaliselt igava disainiga. Apple on ainus, kes ei pea vajalikuks mudeli logo esipaneelil eksponeerida. iPhone’i käes hoides tekib paratamatult paralleel perfektse lutsukiviga – ümarate servadega, kumer, lai ja libe. Telefoni käespüsimise seisukohast pole aga need omadused just parimad. Villase kindaga ei tasu iPhone taskust õngitseda, sest siis on mobiili õhulend garanteeritud.
Samsung i8000 teemanti jäljendav nurgeline valikunupp pretendeerib eksklusiivsusele, ent kogu tervik ei lähe sellega kuidagi kaasa. Ekraan eristub pruunikana mustast esipaneelist ja kogu disain näib kokkuvõttes veidi kaootiline. Samas tundub ehituskvaliteet väga hea ja telefon tugev, ka käes püsib Samsung sarnaste mõõtudega iPhone’ist kindlamalt tänu paksematele-konkreetsematele servadele.
Nokia N900 on nii minimalistlik kui olla saab – lihtsalt üks paks ja tume nuppudeta klots. Nii on esimese hooga üldse raske aru saada, mis pidi peaks telefoni kätte võtma. Ka kiri „Nokia” ei paikne üleval ega all, vaid küljel. Samas tingib paksuse lahtilibistatav klaviatuur, aga klots jääb klotsiks. Kätte võttes kinnistub massiivne esmamulje veelgi – kandilistele nurkadele sekundeerib tuntav kaal, täpsemalt 181 grammi. Ehituskvaliteedi osas saab veidi norida, põhjust annavad nagisev-vetruv plastist tagakaas ja logisev objektiivikate – samas pole tagakaas libe ning tänu kandilisusele saab N900st kõvasti kinni hoida. Aga etteruttavalt võib Nokia kaitseks öelda, et tegu polegi niivõrd telefoniga, kuivõrd helistamist võimaldava miniarvutiga.
HTC Herot võiks pidada vaat et rohkem Apple’i „lapseks” kui iPhone’i ennast. Hero välimus on esmapilgul veidi äraspidine, telefoni ekraanialune osa näib kuidagi liigne, aga kohe selgub, et kätte ja kõrva äärde passib HTC ülimugavalt. Hero ei pretendeeri eksklusiivsusele, pigem soojusele ja sõbralikkusele – aga jätab tervikuna siiski šefi ja viimistletud mulje. Valge plast on kaetud kriimustuskindla kihiga ja pole lauslibe, ekraani kaitseb teflonikiht ja lisaks kuuele miniatuursele nupule on esipaneelil veel vajutatav kuulike navigeerimiseks. Taoline cool kübertelefon sobiks pigem ulmefilmidesse, mitte maiste mobiilide müügiletile – müts maha HTC disainerite ees!

Nii et kui laualt peaks haarama puhtalt välimuse ja käetunde põhjal ühe telefoni, oleks selleks Hero. Või pidulikuma meeleolu puhul Satio. Või siis juba mõlemad.

Start!
Kui aparaatidele hääled sisse panna, läheb asi segasemaks – just otsest võrdlust silmas pidades. Ainus selge ühisjoon on kõigi mobiilide puhul suur puutetundlik ekraan.
Numbrite-tähtede sisestamine käib kõigil telefonidel (v.a N900) läbi ekraanile kuvatava virtuaalse klaviatuuri. Täna on teisedki telefonid kopeerimas Apple’i algset ideed kuvada vajutatava klahvi tähis näpu kõrvale. Veidi tülikas on aga sisestada Satio ja Samsungiga täpitähti – selleks tuleb avada eraldi sümbolite menüü. iPhone’il ja Herol avaneb täpitähtede menüü siis, kui näppu pikemalt all hoida. Satio ja Samsung aga piirduvad pika vajutuse puhul vaid numbri kuvamisega. Satiol saab valida mitme erineva klaviatuuri vahel – suur (landscape’is), väike või numbriline. Halb on see, et telefon hoiab visalt meeles viimativalitud klaviatuuri, mitte ei ava järgmisel korral õiget klaviatuuritüüpi vastavalt dialoogiakna iseloomule (numbrid, tähed) või telefoni asendile. Kõik peale iPhone annavad (soovi korral) vajutusest ka tagasisidet kerge vibratsiooniga. N900 puhul saab muidugi kasutada lahtilibistatavat päris-klaviatuuri, mis annab virtuaalsele silmad ette iga kell.
Klaviatuuri tunnetuse osas mängib rolli ka puuteekraani tüüp – iPhone’s ja Heros on kasutusel nn mahtuvuslik ekraan (capacitive), kõigis teistes aga takistuslik (resistive). Varasemad puuteekraanid olid kõik takistuslikku tüüpi. Siis oli tegemist PDAdega ning ekraani toksiti kirjapulga ehk stylusega. Apple oli esimene, kes iPhone’is esitles pulgavaba puuteekraaniga kasutajaliidest ning vaid näpule reageerivat ekraani. Mahtuvuslik ekraan reageerib puudutusele – vajutus pole vajalik, kuid oluline on, et puudutajaks oleks paljas sõrm (mitte kinnastatud käsi või stylus). Takistuslik ekraan aga vajab vajutust, et elektrit juhtivad kihid kokku puutuksid – ja vajutada võib millega iganes. Vaid Samsung on loobunud stylusest, Satiol on see igaks juhuks kaasas ning Nokias korpusesse peidetud. Üldistades võib öelda, et erksamat tunnetust pakub mahtuvuslik ekraan, ka on sel puhul võimalus mitmepunktituvastuseks. Tõsi, nii Samsungi, Sony Ericssoni kui Nokia ekraanid on takistusliku tüübi kohta väga tundlikud, kuid iPhone ja Hero on erksuselt (ja funktsionaalsuselt) üle.
Kasutusmugavuselt on otsest pingerida raske teha, aga esimese ja viimase koha omanikes ei teki kahtlust – nendeks on iPhone ja Samsung. iPhone’i trumbiks on endiselt viivisevaba (enamasti) ja vahetu reageerimine ekraanipuudutustele, lihtsad ja selged menüüvalikud ning laitmatu sujuvusega loogilised animatsioonid. Kõige selle taga muidugi Apple’i enda iPhone OS.
Samsung on aga just telefoni reaktsioonidega hädas – ekraan on küll tundlik, aga mingist otsesest seosest vajutuste ning ekraanil toimuva vahel on kohatu rääkida. Ka Samsungi TouchWiz II kasutajaliides vajab harjumist – siin-seal komistab ebaloogilisuse otsa ja koos telefoni tuima reaktsiooniajaga ei saa siis enam üldse aru, kas viga on telefonis või kasutajas. Samsungi „hingeks” on Windows Mobile 6.5, kuid ainult seda telefoni isetegevuses kindlasti süüdistada ei saa.
Hero ekraanireaktsioon ja graafika on samuti esmaklassilised, ent kohati jääks telefonil justkui võhma vajaka ja animatsioonid päris iPhone’i krapsakusega ei kulge, kuid see pole nii häiriv, sest kogu Androidil baseeruv kasutajaliides on olemuselt väga loogiline ja ilus. Hero aadressiraamatu kontseptsioon on väga isikupõhine ja avatud sotsiaalvõrgustikele – esmase sisselülitamise järel pakub telefon kohe võimalust siduda see Google’i kontoga (loogiline!) ning pärast seda uurib, kas sul on juhuslikult olemas ka Facebooki, Flickr’i ja Twitteri kontod. Kui neilt kontodelt leitakse kattuvaid kontakte, siis pakub telefon võimalust need siduda – sisuliselt tähendab see, et ühe nime taga on edaspidi näha kogu selle isiku tegevus vastavates keskkondades, samuti ka saadetud-vastuvõetud sõnumid. Näiteks kontakti pildi oskab Hero võtta otse Facebookist ning kui mõni (võrgu)sõber on midagi oma profiilis uuendanud, on nime kõrval roheline mummuke. Nii saab ülevaatlikult silma peal hoida kõigi „sotsiomaanide” avalikul möllamisel ilma liigset aega kulutamata – selles osas vaatab Android ilmselt otse tulevikku.
N900 tekitab vastakaid tundeid – telefon (õigemini helistav taskuarvuti) reageerib vajutustele krapsakalt, aga kohati liigub ekraanigraafika takerdudes ning ka reageerimine vajutustele pole alati ootuspärane. Näiteks kui koduekraanimenüü liigub „inertsist” vasakule-paremale, siis tundub loogilisena, et näppu ekraanile pannes see seiskub, aga võta näpust – nii see pole –, kusagil oleks nagu peidus mingi nähtamatu vedru, mis kujutisi omatahtsi sikutab. N900 pilt on (telefoni asendile vaatamata) alati landscape’is, välja arvatud telefonirežiimis. Operatsioonisüsteemiks on Linuxil baseeruv Maemo 5 ning teoorias on võimalik seadmesse installeerida ka Android. Nutikaks lahenduseks on netilehekülgede puhul sisse-välja suumimine – kui Herol ja iPhone’il saab seda teha kahte näppu kokku-lahti liigutades, siis N900 tuleb teha kiireid ringikujulisi näpuliigutusi, kruvides „kinni” või „lahti” suunas. Päris tore idee, aga millegipärast toimib see ainult sirvijas, mitte näiteks fotode suumimisel.
Satio jätab positiivse mulje – tagasiside vajutustele on igati ergas ning koduekraanide graafika ja loogika on Sony Ericssonil õnnestunud. Tõsi, see pole küll nii vabalt muudetav nagu Herol, N900l või Samsungil, aga toimib ladusalt. Veidi häiriv on Symbian S60 menüüderägastik ning sellest tingitud rohked vajutused-valikud.

See on hea ja too on parem
Fotosid-videoid teevad loomulikult kõik tänased telefonid, kuid Satio (ja ka Samsungi mudelivalikus olev Pixon 12) on selles osas tõstnud lati uuele tasemele. Kui Sony Ericssoni mudeliseerias olid varem Walkmanid ja Cybershotid, siis nüüd enam sellist mudelite liigitust pole – Satio peaks nii pildi- kui helivõimed parimal tasemel ühendama. 12 megapikslit ja ksenoonvälk on mobiilimaailmas tippklassi näitajad. Satio teistest laiem ekraan sobi ka hästi filmide vaatamiseks. Nii Nokias kui Samsungis on 5 Mpx kaamera ja topelt-LED välk, Hero ja iPhonega saab aga pildistada vaid valges. Kõige nigelama megapikslinumbriga on iPhone, kuid teeb see-eest pilte väga kiirelt – mis pole megapikslite kõrval üldse väheoluline näitaja. Samsungil, Satiol ning Nokial on fotoaparaatidele sarnane kaheastmeline päästik. Erinevalt teistest on iPhone väga konservatiivne fotogaleriide majanduses – pilte saab lisada-kustutada vaid arvuti ja iTunesi vahendusel.
Muidugi saab kõigi telefonidega möllata internetis, kuid ka selles osas on erinevusi. Funktsionaalselt täiuslikem on N900 Maemo brauser – täisväärtuslik flashi-tugi tähendab, et netiküljed avanevad täpselt nii nagu arvutis. Samas tekitab alguses veidi segadust see, et esipaneelil pole ainsatki nuppu – kas või „koduekraanile” tagasi pääsemiseks. N900 on üldse kõiges nagu miniatuurne arvuti – just see ongi olnud Nokia eesmärgiks. Teistes mobiilides on küll eraldi pleier YouTube’i tarbeks, ent flash-sisuga veebilehtedel jäävad brauserid enamasti hätta. Kõige nigelam on Satio S60 vaikebrauser – näiteks suumides ei vormindata teksti vastavalt ekraani suurusele ning ka pilt ei liigu kõige sujuvamalt. Aga muidugi saab alati installeerida supermugava Opera ning sirvimine muutub kohe ladusamaks. Opera on vaikebrauseriks ka Samsungis. iPhone’i Safari on saanud ka tekstikopeerimisfunktsiooni ning brauseri kasutusmugavusele ei ole midagi ette heita.
Kõik tänased nutimobiilid on varustatud GPSiga ning toimivad edukalt ka navidena. Jällegi – siinkohal on väga raske mingit võrdlust koostada –, kui telefoniga kaasasolev tarkvara ei rahulda, võib leida (osta) sellise, mis sobib. Nokia on ainus, kelle Ovi Maps baseerub salvestatud kaartidel, teiste telefonide vaikerakenduseks on Google Maps, mis laeb kaarte vastavalt vajadusele andmesidekanali kaudu. WiFi puhul pole see probleemiks, kuid mobiilset andmesidet kasutades tasub Google Maps’i puhul omada kindlasti mahust sõltumatut fikseeritud kuutasuga andmesidepaketti.
Aga milline on siis hetkel saadaolev parim puuteekraaniga nutitelefon? Nagu ikka, ei saa lihtsale küsimusele sama lihtsalt vastata. Ahjaa, üks asi veel. Nagu võib-olla tähele panite, pole veel jutuks olnud ühegi telefoni „peamine” funktsioon – see on helistamine ja kõnekvaliteet. Ja tegelikult polegi plaanis – erinevused selles osas olid piisavalt marginaalsed ning vaevalt keegi näiteks jätab iPhone’i ostmata veidi kumeda-tüsedama kuularikõla pärast. Ka aku vastupidavuselt olid „võistlejad” sarnasel tasemel. Sõltub see ju sellest, mida multimobiiliga tehakse – vaid vähese rääkimise puhul võib jätkuda akust paariks-kolmeks päevaks, sihikindlalt multimeediat tarbides aga tundideks. Põrutus- ega veekindlust me ei testinud – kui need on olulised kriteeriumid, on kindlam vaadata teiste mudelite poole.

Ja nüüd kokkuvõtted
Kui sooviks on omada innovaatilist ning stiilset mobiili ning ka sotsiaalvõrgud pole võõras termin, siis on HTC Hero (ja Android) kindla peale minek. Pole ime, et nimekas gadgeti-ajakiri Stuff omistas Herole mõnevõrra üllatuslikult koguni tiitli Gadget of the Year, millest poleks kindlasti ära öelnud ka Apple oma 3GSiga. Jah, iPhone sai Stuffilt siiski aasta telefoni tiitli, aga ikkagi... Hero ON tunnustust väärt – see on esimene mobiil, mis on avatum ja paljuski uuenduslikum kui iPhone.
Kui teile imponeerib luksuslik ja käesõbralik vorm ning fotoaparaadi näitajatega kaamera, siis ei tule Satios tõenäoliselt pettuda. Symbian S60 on küll kohati vanamoeline, ent rakendusi on hulgi ja Satio olemus pole üldse halb. Siiski jääb kripeldama mõte, milline oleks Satio veel siis, kui Symbiani asendaks Android ning vajutatava ekraani asemel oleks mahtuvuslik puuteekraan…
Kui sooviks on omada nimelt Windows Mobilega telefoni, siis võib Samsungi i8000t kindlasti proovida – miks ka mitte… OLED-ekraan on tõepoolest ilus ja funktsioone samuti palju, aga telefoniga peab suhtlema mõistvalt ja rahulikult, muidu ei saa sõprusest kindlasti asja. Ja ei tee i8000 elu lihtsamaks ka konkurentide (nagu HTC ja Sony Ericssoni) WMiga nutitelefonid, mida WM-huviline võib ju ka prooviks kätte võtta.
Nokia N900 on vaieldamatult väga vinge seade – ent mitte niivõrd mobiiltelefon. 180 grammi on täna igapäevase taskukaaslase kohta veidi raske ja et seda õigustada, peaks seadme võimeid sihipäraselt kasutama. N900s puudub Hero soojus või Satio luksus – selle asemel pakub N900 aga lõputuid võimalusi konfigureerimiseks, administreerimiseks ning rakenduste loomiseks – või tegelikult, milleks iganes. Maemo on koodikirjutajatele ja IT-gurudele tänuväärne platvorm, kuid maisemat mobiiliostjat võib N900 hirmutada.
iPhone 3GS on Apple koos „heade ja veadega”. Kasutajaliides on endiselt parima tunnetusega, kuid selle välimuse-võimaluste osas ei saa enam sama öelda – Androidist on saanud iPhone’ile väga arvestatav konkurent. Selles mõttes on huvitav näha, milline on Apple’i järgmine käik – kas jätkata iPhone’i parendamist või üllatada millegi päris uuega – nii vormilt kui sisult. Igatahes täna tuleks uue iPhone’i järele minnes veidi pikemalt aru pidada – kas juba paar aastat vana näoga telefon on ikka väärt kallist ja siduvat lepingut. Silmapiiril on palju ahvatlevaid supermobiile ning vaevalt Apple’gi seda käed rüpes kõrvalt vaatab.

Android ja teised
Puuteekraanidega siledate telefonide puhul mängib välimuse kõrval olulis(ema)t rolli operatsioonisüsteem ehk lühidalt OS – sellest sõltub kogu telefoni käitumine. Tänane levinuim mobiilne OS on Symbian (oma erinevate versioonidega), hõivates turuosast koguni 50,3%. Symbiani viimane, just puuteekraanidele mõeldud versioon on Nokia omanduses ja kannab nime S60 5th edition – seda kasutavad näiteks Nokia N97 ning ka Sony Ericsson Satio. Kuni iPhone’i saabumiseni hoidis kokkuvõttes kolmandat positsiooni Windows Mobile, olles nüüd aga 9%ga iPhone’i järel neljas. Märkimisväärne on (tunnustus Apple’le!), et ligi 14% turust hõivav iPhone OS on seotud ainult ühe suhteliselt uue telefoni(mudeli)ga – teiste OSide puhul (v.a Blackberry) on tegu siiski erinevate tootjatega. Täna veel suhteliselt marginaalset protsenti näitav Android on aga analüütikute hinnangul tegemas lähiaastatel jõulist spurti. Androidi algseks arendajaks oli Google, täna on arendustööga seotud ka OHA (Open Handset Alliance), kuhu kuulub 50 firmat. Linuxil baseeruv Android avalikustati kaks aastat tagasi ning tegu on n-ö avatud platvormiga, see tähendab, et koodikirjutajatel on (suhteliselt) vabad käed süsteemi edasiarendamisel ning rakenduste loomisel. Gartneri analüütikud ennustavad aastaks 2012 Androidi turuosaks koguni 14,5%, Symbiani nähakse endiselt liidripositsioonil 39%ga, iPhone on Androidi järel kolmas 13,7%ga, Windows Mobile hoiab endiselt neljandat kohta, kuid veidi kindlama 12,8%ga, ning Blackberry taandub viiendaks 12,5%ga. Väikest kasvu ennustatakse ka teistele Linuxil baseeruvatele süsteemidele (nagu nt Maemo), summaarse 5,4%.
Vaadates asjade praegust käiku, ei tasu Androidi edus tõesti kahelda – süsteem ühendab endas iPhone’i sõbralikkuse ning Windows Mobile’i ja Symbiani funktsionaalsuse, lisades tugeva annuse värskust. iPhone’i üks peamisi eripärasid on n-ö ühe rakenduse kesksus – sujuvalt ei saa valida avatud rakenduste vahel, vaid alati peab sulgema töötava rakenduse, liikuma tagasi koduekraanile ning avama teise. See esmapilgul meeldivalt selge lähenemine tuletab aga meelde ütlust „milleks otse, kui saab ringiga”. Androidi (nagu ka Maemo, Symbiani või WM) puhul saab vabalt liikuda töötavate rakenduste vahel, süsteemi lähtekood on avatud, arendusega on lisaks „kõikvõimsale” Google’le seotud mitu telefonitootjat jne – Apple’l läheb üksi sellele ühisrindele vastamisega päris raskeks.
Hinnangud:

HTC Hero
Hinnaklass: ~ 8000 krooni
HTC on seni tuntud kui Windows Mobile’i päästeingel (ja ilmselt jätkab ka sellena), kuid Hero on firma kolmas ja üllatavalt edukaks osutunud katsetus uue Android-nimelise OSiga. Eestis on see teine saadaolev Android-telefon ning HTC on kasutajaliidese välimust veelgi tuuninud. Tulemus on super – teiste mobiilide kõrval oleks Hero justkui avatud aken umbsevõitu toas. Androidi üheks „firmamärgiks” on taustapildi ning ikoonide erinev liikumiskiirus koduekraani-lehekülgede (mida on kokku 7) vahetumisel ja see tekitab väga avara tunde (sarnaselt käitub ka N900 koduekraan, ent HTC teostus on meeldivam. Hero ekraan tunneb mitmepunktipuudutust ning sisse-välja suumida saab kahte sõrme kasutades (nagu iPhone’l). Koduekraane saab sarnaselt N900ga kujundada täpselt selliseks, nagu hing ihkab, aga kogu „pakend” on erinevalt N900st ikkagi mobiiltelefon, mitte miniarvuti. Kui näpuga pole kogu aeg soovi ekraani torkida, tuleb appi pisike rullik-kuul ja lisaks helistamisklahvidele on olemas veel koju-, tagasi- ja otsimisnupud. Pärisnupud on alati head, eriti just taoliste põhifunktsioonide tarbeks. Kohati muutub Hero küll veidi mõtlikuks ning siin-seal tuleb oodata, aga see ei suuda rikkuda siiski tervikuna väga positiivset emotsiooni.

Hea
Väga sümpaatne sisu ja vorm
Integreeritus sotsiaalvõrkudega
Mitmepunktituvastusega ekraan
Halb
Madala resolutsiooniga videosalvestus
Puudub välk
Kohati „mõtlik”

Apple iPhone 3GS
Hinnaklass: alates ~18 000 (alus: siduv leping EMTga, sissemaks 4427, kuumaks 560, periood 24 kuud)

iPhone 3GS on esmapilgul ikka seesama iPhone – 3GS on lihtsalt vana mudeli vigade parandus pluss paremad tehnilised näitajad, nagu näiteks kiirem protsessor ja elektrooniline kompass. Ja otseselt ei ole ette heita midagi, kõik juhtub (erinevalt konkurentidest) kohe ja loogiliste animatsioonide saatel, lisandunud on üksikute sõnumite kustutamise-kopeerimise funktsioon, Bluetooth võimaldab ka A2DP-nimelist stereoprofiili, teksti saab kopeerida ka veebist, salvestada saab videot, olemas on Exchange-tugi jne – ehk funktsionaalsuselt on lisandunud kõik see, mis teistel ammu olemas olnud. . Vähemalt selline oleks iPhone pidanud kohe olema – aga parem hilja kui mitte kunagi. iPhone’i kasutajaliidese käitumine on tippklassist, ent mõjub uute tulijate kõrval kammitsetult ja kuivalt. Koduekraan(id) on lihtsalt kogum (lõputuid) rakendusite kastikesi mustal taustal, paljude operatsioonide jaoks on endiselt vaja iTunesi abi ning kohati on lihtsalt peaga-vastu-seina jooksmise tunne – näiteks ei õnnestunud kuidagi vabaneda „kohustuslikust” ekraanisäästjast-promovideost. iPhone’ga käib kaasas Apple’i filosoofia – tee asju nii, nagu meie, Apple, oleme mõelnud ja punkt. Paljuski on Apple’i tädide-onude mõtted kohe väga head, ent samas on kasutuslihtsuse varjuküljeks piiratus. Kauaks enam Apple loorberitele puhkama jääda ei saa, see on selge. Kaameral on ainult 3,2 Mpx ning endiselt puudub ka välk (või abivalgus).

Hea
Parima tunnetusega kasutajaliides (endiselt)
Lugematud rakendused App Store’is
Vana hea iPod
Halb
Mahakukkumisaldis
Puudub mälukaart ja vahetatav aku
Fotofunktsionaalsus

Sony Ericsson Satio
Hind: ca 8200 kr

Sony Ericsson Satio on hetkeseisuga firma trump multimeediamobiilide osas. Aasta algul tutvustati tulevast mobiili Idou nime all, kuid töö käigus muutus see Satioks. Nagu teisedki peale Apple’i, on Sony Ericsson hädas selle „õige” operatsioonisüsteemi leidmisega. Satio puhul otsustati Nokiates-Samsungites kuulsust kogunud Symbian S60 kasuks. Sony Ericsson on koduekraanimenüüd ise kohandanud ning kogu tervik jätab esimesel kohtumisel toimivuselt meeldivalt ladusa mulje. Viit erinevat koduekraani-osa saab lihtsalt näpuga ekraanil „sõidutada” ja ise kohandada – siiski mitte nii suures ulatuses kui Hero, N900 või i8000 puhul. Konarlikumaks muutub asi alles siis, kui erinevatesse menüüdesse sukelduda – ja neid S60l jagub. Tihti tuleb valikuteks teha topelt-puudutus (mis olevat S60 kiiks) ning üleüldse vajab kas või nimede otsimine telefoniraamatust tüütult mitme menüüvaliku läbimist. Ka ei toimi enamikes menüüvalikutes juba enamasti reegliks saanud loetelude libistamine (scrollimine), vaid peab sikutama ekraaniservas olevat scroll-bari. Satios on kõige enam sellist vanamoelist, nupuliste mobiilide hõngu, kuid samas tekitab telefon kokkuvõttes siiski hea tunde – seda suuresti tänu õnnestunud disainile ja meeldivale koduekraani loogikale. Fotovõimetelt on Satio muidugi täiesti omas liigas – 12 Mpx ning „päris” välk kuuluvad pigem fotoaparaatide kui mobiilide maailma. Olemas on nii nägude-naeratuste tuvastus kui kiire sarivõte, rääkimata teistest lisadest.

Hea
Asendab (peaaegu) „seebikarpi”
Eksklusiivne ja käesõbralik disain, kerge
Hästi teostatud koduekraan(id)

Halb
Kohati konarlik kasutajaliides
Puudub standardne USB-liides

Nokia N900
Hind: ca 8000 kr

Nokia N900 on kõige vähem telefon – see on pigem uue generatsiooni taskuarvuti, millega saab helistada. Firma on seda sõnumit oma N-seeria mobiilide puhul tegelikult varemgi toonitanud. N900 näol on tegu pigem nišitoote staatuses olnud N800 (Internet Tablet) edasiarendusega. Kuigi N900s on asendisensor ja tundlik akseleromeeter, on ekraanikujutis pea alati landscape’is ning seadet tuleb hoida kahe käega – mis pole just alati mugavaim. Sellele vihjab ka firma logo asend esipaneeli küljel. N900s on kasutusel Linuxil baseeruv operatsioonisüsteem Maemo 5 ning kasutajaliides pole paha. Ekraani resolutsioon on üliterav WVGA (sama ka Samsungil) ning ringi hõljuvat töölauda saab sarnaselt Heroga personaliseerida lõputult. N900 on ideaalne kaaslane Linuxi-sõpradele. Kiiret klahviklõbistamist võimaldab kolmerealine lahtilibistatav QWERTY-klaviatuur. N900 veebibrauser omab erinevalt siinsetest konkurentidest täisväärtuslikku flashi-tuge – mis tähendab, et tõenäoliselt kõiki veebilehti saab vaadata probleemivabalt. Juba N97s nähti iPhone’i seljatajat, nüüd on siin-seal sama arvatud N900 kohta. Ent iPhone ja N900 on nagu siga ja kägu – kui vabandate maalähedase ütluse pruukimist, täiesti heas mõttes kusjuures. Üks on šikk ja viimistletud relv urbanistlikule trendisõdurile, teine aga robustne helistamist võimaldav taskuraal, mille nägu ja tegu saab tuunida lõpmatuseni. Ning väga tegijad riistad on mõlemad – erinevale sihtgrupile lihtsalt.

Hea
Kõige rohkem „pärisarvuti”
Pärisklaviatuur
Täisväärtusliku flash-toega brauser
Halb
Suur ja raske
Ekraanikujutis enamasti landscape’is
Plastine üldmulje

Samsung i8000 (Omnia II HD)
Hind: ~ 9000 kr

Samsung i8000 omab kiireimat, 800 MHz protsessorit ja on teoorias väga tugev. Ja tegelikult ka praktikas. Funktsionaalsus on esmaklassiline ja naljalt ei leia asja, millega i8000 toime ei tuleks. Mobiili südameks on Windows Mobile 6.5 ning seda kaunistab Samsungi enda TouchWiz II nimeline kasutajaliides. Menüüd on selged ja kirjetele saab siin-seal näpuga hoogu anda. i8000l on AMOLED-ekraan, mis on väga kirgas olenemata vaatenurgast, hämaras vaata et liigagi. Samsungi kirstunael ilmneb aga telefoniga veidi rohkem tutvust tehes – kusagil sõrme ja mobiili vahel istuks justkui nähtamatu pahalane, kes end lõbustab. Mõnikord telefon reageerib, siis jälle mitte, teinekord tuleb lihtsalt oodata sekund-paar, pildi tegemiseks kulub pikki sekundeid, LED-valgus pimestab „ohvri” juba teravustamisel ja „kalanäoga” portree on garanteeritud. Telefoni saab küll seadistada puudutustest vibratsiooniga tagasisidet andma, kuid see ei muuda asja paremaks – puudutust-tähistav värin ei tähenda alati edasisi, oodatud reaktsioone. Ühesõnaga, i8000 eeldab pikka meelt ja külma närvi – selles osas on tegu 180kraadise vastandiga iPhone’ile. Ja nagu öeldud, kui telefoni kasutamine ei tekita tervikuna meeldivat emotsiooni, pole paraku abi ka rikkalikust funktsionaalsusest ega kirkast ekraanist. Nii on Samsungist lausa kahju, sest omaduste rohkuselt on i8000 tippklassist ja seljatab iPhone’i iga kell.

Hea
Rikkalikult funktsioone (nt divx-tugi)
Kirgas AMOLED-ekraan
Teoorias hea kasutajaliides
Halb
Takerduv kasutajaliides
Kohati ebaloogiline kasutajaliides
Isemõtlev kasutajaliides

Sarnased artiklid