Kas see ka roostetab?
Heikki Parviainen
07.05.2007

Meie kliimas on rooste see,mis auto tegeliku eluea määrab.Uue auto valimisel on pikaajaline garantii läbiroostetamise vastu muidugi kaalumist vääriv argument.Aga kas see pikk garantii tähendab seda,et auto lihtsalt ei roosteta ning selle ohu võib südamerahuga ära unustada? Selgus, et päris nii see siiski veel ei ole.Ent samas näib tulevik tükk maad heledam kui kümme aastat tagasi.

Kuidas saavad punakaspruuni vaenlasega hakkama...
Citroën Xsara
Fiat Punto
Ford Mondeo
Nissan Primera
Opel Astra
Peugeot 406
Renault Mégane
Toyota Corolla
Volvo S40/V40
Volkswagen Golf

Paarkümmend aastat tagasi oli kombeks, et kui juhtus õnn autoostuluba saada, oli esimene töö auto juures põhjalik roostetõrje. Mõne margi puhul soovitatakse seda tegelikult veel nüüdki. Eelduseks muidugi, et töö tehakse õigesti ja korralikult. Mingeid auke ei tohiks juurde puurida ja üldse oleks parem see töö proffide hooleks jätta.
Tehased piirduvad tavaliselt tsingikihiga, millest meie oludes hästi ei piisa. Aga kas mõnda marki sööb rooste eriti meelsasti? Uurisime seda, vaadates omaniku loal põhjalikumalt läbi korralisele ülevaatusele toodud autod. Väljalaskeaastad jäid vahemikku 1996–2000, kusjuures vaatasime iga margi kõige populaarsemaid mudeleid – või vähemalt ühte neist. Kokku siis juhuslik valik 163 kõige tavalisemast argikasutuses autost.
Mõnelegi omanikule tuli auto seisund üllatusena. Päris mitu “õnnelikku” otsustasid minna otsemat teed maaletooja juurde garantii tähendusest täpsemalt rääkima.
Igal autol vaadati üle 29 konkreetset punkti, nii et kõigist välispindadest tekiks mingi ettekujutus. Midagi lahti ei võetud ja taskulambiga kuhugi plekkide vahele ei ronitud. Ausalt öeldes leidsime roostet ju ilma selletagi.

Kolm taset
Jagasime roostekahjustused kolme klassi. Üks punkt anti pinnarooste eest, kaks punkti vähe tõsisema rooste eest ja kolm punkti siis, kui pind oli juba läbi roostetanud. Seda viimast läks küll tarvis ainult üks kord – ühe Renault Mégane’i tagatelje põiktalasse oli rooste tõepoolest augu söönud.
29 punkti kohta antud hinnete põhjal arvutati auto korrosiooniindeks ja sama mudeli esindajate keskmine punktisaak andis siis mudeli korrosiooniindeksi. See iseloomustab mudeli keskmist roostetamist veidi vähema kui paarikümne esindaja põhjal.
Korrosiooniindeksid jäid vahemikku 0,117–0,459, nii et asi pole lootusetu. Kuna täiesti roostevaba pinna eest läks hindena kirja null, siis võib järeldada, et ka kõige enam roostetanud mudeli puhul on haljast pinda siiski rohkem kui kas või kerges pinnaroostes rauda. Eks arvasid ka autoomanikud, et kui roostes kohti oleks juba üle poole, siis oleks asi päris hull.

Rooste pole ilmast kadunud
Tulemusest selgus, et automarkidel on siiski erinevusi. Valim ei olnud ehk tõsiteaduslike järelduste tegemiseks piisav, aga midagi see siiski näitab, kui parima ja kehvima tulemused mitmekordselt erinevad.
Kõige paremini peab vastu Volkswagen Golf. Selle edu järgimisi kohti jaganud Citroëni ja Peugeoti ees oli märgatav. Muidugi olid vaadeldud autode läbisõidud ja hoiutingimused mitmesugused, aga reeglina (st paari erandiga) leidus Golfil roostet vaid vedrustuse hoobadel.
Vedrustuse hoovad ja varvad ongi kõige roostealtim piirkond. Üldiselt on see rooste vaid pindmine, kuid päris mitme Ford Mondeo tagavedrustuses oli täiesti läbiroostetamise ohus detaile.
Tagavedrustus polnud Mondeo ainus kriitiline piirkond, roostet leidus kõikjal. Isegi mitte ainult auto all, vaid ka lävekarpidel, porilaudadel ja muudel nähtavatel osadel. Selles vanuses Mondeode roostetamine äratas ka valmistaja tähelepanu, sest järgmisel, 2001. aastal ilmunud mudelil oli kere tehtud juba roostekindlamaks. Rõhuga sõnal “kindlamaks”, sest päris lahti muredest ei saadud ja uuemagi mudeli Mondeol kipuvad uksed ja luugid teatud vanuse saabudes pruuniks tõmbuma.
Opelil hakati tegutsema märksa varem. 1994. aasta Opel Astra oli juba paari aasta vanusena roostekirju. Nüüd olid vanemad uuritud Astrad aastast 1996, ehk siis tegemist oli põhimõtteliselt sama mudeliga, ent kahe aastaga oli jõutud roostetamise vastu midagi ette võtta, sest Astra oli nüüd pingereas neljas, jäädes prantsuse markidele vaid õige pisut alla. Suurem osa Astratest esindasid küll uuemat mudelit, kuid ka vanemad ei rikkunud keskmist ära.
Võrdluseks heitsime pilgu ka mõnele uuemale Toyota Corollale ja Volkswagen Golfile. Corollade bensiinipaagi äärest me veidi pinnaroostet leidsime, aga Golfid oli kõik täiesti puhtad.

Jätkuv tegevus
Kui rooste aga kogu aeg närib, mida siis teha, et auto kauem kestaks? Kere hooldamine ei tee igal juhul paha. Pesemine ja vahatamine – eriti lävekarpide puhul – takistab nähtavate roosteplekkide tekkimist päris tõhusalt.
Kui autovalmistaja pole seda millegipärast keelanud, siis võib ka ise autoalust roostetõrjet teha. Küsisime maaletoojatelt nõu ja enamasti olid nad seda meelt, et õigesti tehtud roostetõrje on abiks ja soovitatav. Liitume meiegi soovitajatega. Autode vastupidavus korrosioonile on küll paranenud, aga täiesti pole roosteohtu õnnestunud tõrjuda.

Tulemused

Volkswagen Golf
Keregarantii: 1996-97 6 aastat, alates 1998. a 12 aastat.
Hilisem roostetõrje: ei soovitata, garantii kaob.

VW Golf oli meie uurimuse kohaselt kõige vähem roostetav auto. Kõikjalt mujalt peale vedrustuse hoobade oli see enamasti roostest puhas. Rooste, mida mujalt leidsime, oli pinnapealne – sügavamad kahjustused esinevad ikka vaid õõtshoobadel.

*****

Citroën Xsara
Keregarantii: kuni 15. okt 1999 valmistatutel 6 aastat, sealt edasi 12 aastat.
Hilisem roostetõrje: teeninduses tehtuna lubatud ja soovitatav.

Kas keegi veel mäletab aega, mil auto prantsuse päritolu ilmnes eriti agaras roostetamises? Nüüd on asjad muutunud, sest Citroën ja Peugeot jagasid teist kohta. Kõige kergemini paistavad roostetama hakkavat rattakinnitused, aga mõnel autol oli kerget roostet näha ka põhjaplekkide keskosas.

****

Peugeot 406
Keregarantii: 6 aastat.
Hilisem roostetõrje: lubatud, kui ei puurita auke; soovitatav.

Peugeot on teine tubli tulemuseni küündinud prantslane. Eksemplare sattus meile ette suhteliselt vähe, aga tulemus annab siiski aimu arendustööst. Kümme aastat tagasi tehtud uurimuses oli 405 paremate seas ja uus mudel pole eelmisest kehvem. Roostet leidub kõige tõenäolisemalt pakiruumi põhjast, mõnel autol oli seda siiski ka välisplekkidel.

****

Opel Astra
Keregarantii: 6 aastat, alates 1998. a 12 aastat.
Hilisem roostetõrje: ei soovitata.

Esimesed Opel Astra mudelid olid kiire roostetamise poolest tuntud, valmistaja võttis klientide muret tõsiselt ja tegi auto roostekindlamaks. Polegi eriti konkreetset kohta, mida nimetada, aga rohkem pinnaroostet jagus õõtshoobadele ja põhja tagaosale. Mõnel autol olid roostes ka tagumiste rattakoobaste servad.

****

Nissan Primera
Keregarantii: 6 aastat.
Hilisem roostetõrje: ei mõju garantiile. Soovitatakse lasta teha spetsialiseerunud töökojas.

Nissan Primera jääb eelnimetatutest hinde võrra maha. Roostet võib leida mitmelt poolt, aga tugevasti roostetavaid Nissaneid näeb siiski harva. Peamiselt koguvad roostet vedrustuse hoovad, aga rohkem kui pooltel Primeratel roostetas ka põhja tagaosa.

***

Renault Mégane
Keregarantii: 8 aastat.
Hilisem roostetõrje: lubatud, kui ei puurita auke; soovitatav.

Mégane sattus olema meie uurimuses kõige sagedasem külaline, saime neid üle vaadata 20, mis peaks mudeli kohta andma juba päris hea ülevaate. Roostetamise tase üsna sama mis Nissanil. Vaid kahel autol oli tagatelje poolraami põiktala roostest puhas. Ja ühe auto põiktalalt leidsime kogu uurimuse ainsa roosteaugu.

***

Toyota Corolla
Keregarantii: 1992–okt 1999 6 aastat, edasi 12 aastat.
Hilisem roostetõrje: ei soovitata. Lubatud, kui kasutatakse SFS-standardile vastavaid materjale ja töövõtteid ning ei puurita auke.

Üldiselt arvatakse, et Toyota on viimasel ajal õppinud paremini roostele vastu seisma, siiski jäi Corolla pingerea tagumisse poolde. Sagedamini leidub roostet pukseerimisaasalt, pagasiruumi põhjast ja rattatoestuselt. Ent ka põhjaplekkide liitekohtadest ja rattakoobaste esiosadest – seejuures mitte ainult pinnapealset, vaid mõnel juhul ka tõsisemat kahju tegevat roostet.

***

Volvo S40/V40
Keregarantii: 8 aastat.
Hilisem roostetõrje: lubatud, kui ei puurita auke; soovitatav.

Kui kümne aasta eest oli mudel 740 roostekindlamate seas, siis nüüd jäi pisi-Volvo kehvemate sekka. 18 üle vaadatud auto seas polnud ühtegi päris roostevaba, ka otsis rooste erinevaid kohti. Meie 29 kontrollitud punktist oli vaid 11 sellist, kuhu ühelgi Volvol polnud rooste jõudnud.

**

Fiat Punto
Keregarantii: 6 aastat.
Hilisem roostetõrje: auke ei tohi puurida. Lubatud, kui kasutatakse üldtuntud ja heakskiidetud materjale.

Fiat Punto jäi eelviimaseks ja kaotas ka Volvole tuntavalt. Et rattatoestus roostetab, selles pole midagi ootamatut, aga ka põhjaplekid ja lävekarbid on korrosioonile vastuvõtlikud. Põhja tagaosas leidus rohkesti roostet ja Punto eripärana roostetab sageli ka karteripõhi.

*

Ford Mondeo
Keregarantii: 6 aastat.
Hilisem roostetõrje: lubatud, kui ei puurita auke. Tuleks teha SFS-standardit tunnistavas töökojas. Soovitatav.

Sedapuhku jäi Ford Mondeo kohe väga selgesti viimaseks. Selle korrosiooniindeks ületas Golfi oma lausa neljakordselt ja vahe eelviimase ehk Puntoga oli 40 protsenti. Kui rattatoestuste ja põhja roostetamine on normaalne, siis Mondeol esines väga sageli roostet ka lävekarpidel, porilaudadel ja teistel pinnaplekkidel. Mondeo roostetamist on seega juba eemalt näha.
Täpsemalt vaata Tehnikamaailmast!

Sarnased artiklid