Kas kaks on küll?
Glen Pilvre
03.09.2007

See on siililegi selge, et stereo kõlab paremini kui mono. Ning pärast kuuekanalilise helireaga filmi vaatamist-kuulamist läbi kuue kõlari tundub televiisori stereo üsna hädine. Kuid palju helikanaleid oleks vaja, et võiks kindlalt öelda – enam paremaks minna ei saa?

Alates ajast, mil õpiti helilaineid elektriks muundama (ja vastupidi), on eksperimenteeritud mitmekanalilise heliga. Aastal 1881 katsetas Clement Ader esmakordselt mitmekanalilise heli saatmist läbi telefonijuhtmete – kahe Pariisi Ooperiteatrisse paigutatud telefoni vahendusel sai muusikat kuulata ka teatrist kaugemal, kasutades kummagi kõrva jaoks eraldi aparaati. Juba aastal 1958 nägid ilmavalgust esimesed stereofoonilised vinüülplaadid, kuid tollane kahekanaliline heli oli miksitud üsna primitiivselt. Samal aastakümnel eksperimenteeris Mercury Recordsi helimees Robert C. Fine kolme salvestuskanaliga (parem, keskmine ning vasak) suuri sümfooniaorkestreid salvestades. Tulemus olevat kõlanud tunduvalt ehedamalt kui ainult stereo.

Siiski, hoolimata varastest mitmekanalilistest muusikakatsetustest on mitmekanalilise heli peamiseks pioneeriks olnud film. Aastal 1976 jõudis kinokasutusse mitmekanaliline helisüsteem Dolby Surround Stereo ning 10 aastat hiljem – 1986 – võis ka kodukasutaja osta videokassette filmidega, millel oli Dolby Surround logo. Dolby Surround kasutab heli salvestamisel traditsiooniliselt kahte kanalit, kuid nn maatriks-meetodil kodeeriti sinna lisaks veel kaks virtuaalkanalit – keskmine ning tagumine. Keskmine kanal jagati võrdselt mõlema stereokanali vahel. Sisuliselt tehti sama ka tagumise kanaliga, ainult väikese erinevusega – enne vasakusse stereokanalisse liitmist muudeti tagumise kanali faasi +90 kraadi võrra ja enne paremasse stereokanalisse liitmist –90 kraadi võrra. Kui nüüd stereokanalid summeeriti, siis kadus tagumise kanali heli täielikult, sest oli vastandfaasis (180 kraadi). Dolby Surround dekooder oskas küllalt lihtsalt eraldada sellisest stereohelist nii vastandfaasis kui nullfaasis (mono) olevad komponendid ning saata need vastavatesse kanalitesse. Nii saavutati täiesti arvestatav neljakanaliline helipilt võrreldes tavalise stereoga. Süsteemile võis ka lisada subwooferi ning tekitada ka virtuaalse viienda, bassikanali. Dolby Surround oli täiesti kuulatav ka tavalise stereosüsteemiga.
Tol ajal näisid kõik märgid viitavat, et mitmekanalilisel helil on tulevikku ka väljaspool filmimaailma ning aastal 2000 esitleti kahte kuni tänaseni konkureerivat digitaalset helistandardit, mis seda võimaldavad – SACD ehk Super Audio CD ja DVD-Audio.
SACD loojateks olid Sony ja Philips – samad korporatsioonid on “süüdi“ ka CD-plaadi loomises. Kuna CD-plaat vahetas suhteliselt ruttu välja vinüülplaadi, siis loodeti naiivselt samasugust edu ka SACD-le. Kahjuks nii ei juhtunud – hoolimata tõsiasjast, et SACD pakub teoreetiliselt (palju) paremat kvaliteeti ka kahe kanali puhul. Tänapäeva MP3-ndus on kvaliteedilatti hoopiski tuntavalt allapoole lasknud ning enamikku tarbijaist see ei näi segavat.
Samal aastal esitleti ka DVD-Audio-nimelist formaati – samuti teoreetiliselt parema kvaliteediga ning mitmekanalilise heliga, kuid erilist edu ka ei järgnenud.
Mitmekanalilise heli päästjaks on jäänud film ning kuus helikanalit on saanud seal kindlaks standardiks. DVD-del on kasutusel AC3 (Dolby Digital) ja DTS (Digital Theatre System) kodeeringud – kolm eesmist, kaks tagumist kanalit ning lisaks madalsageduskanal 20–120 Hz. Põhjus, miks mitmekanaliline heli on filmide puhul nii edukas, on väga lihtne – ilma pilti vaatamata ei viitsi ilmselt paljud tunde ühe koha peal istuda ning kuuekanalilist heli nautida, aga filmi vaatamine annab rahulikuks paigalpüsimiseks ju hea põhjuse. Ega mitmekanaliline heli ilma filmita tegelikult kriipsugi halvem ole, kuid kahjuks on muusika tihti taustamüra rollis ning ka ühest kanalist on sellisel juhul küll. Nii mõnedki suuremad plaadifirmad on tänases MP3-maailmas täielikult loobunud mitmekanaliliste helikandjate tootmisest, kuid see-eest on jällegi taoliste plaatide tootjaid tulnud juurde pisemate plaadifirmade hulgas. SACD-delt leiab eelkõige akustilist klassikat ning ka jazzi, ka on paljud tuntud pop-bändid teinud oma loomingust mitmekanalilisi release’e. Tänaseks on SACD-kataloogis rohkem kui 4500 nime, millest poole moodustab klassika.

Mängijad ja võimendid
Mitmekanalilise heli taasesitamiseks on vaja vastavaid seadmeid – SACD- või DVD-Audio-pleier, mitmekanaliline võimendi ning vähemalt viis kõlarit. Tehnika hinnad on aegade jooksul märgatavalt langenud ning kõige enam tasub investeerida just kõlaritesse.
Iga DVD-mängija ei pruugi SACD- või DVD-Audio-plaate mängida – kompatiibluse puhul on seadmel vastavad logod. Olemas on erinevaid kombinatsioone – CD ja SACD, SACD, CD ja DVD-Video – ning ka kõikemängivaid eksemplare. Samas osad SACD-mängijad oskavad toime tulla vaid stereoga, nii et valikut tehes tasub olla tähelepanelik.
Süsteemi süda on korralik mitmekanaliline võimendi, millel peaks olema kindlasti kuuekanaliline analoogsisend – “tänu“ koopiakaitsele ei saa SACD ja DVD-Audio mitmekanalilist signaali digitaalselt edastada. Isegi HDMI-liidesega ei ole see nende formaatide puhul võimalik. On olemas mängijaid-võimendeid, milles signaali edastatakse arvutimaalimas tuntud FireWire kaudu, kuid need on pigem erandiks.
Öeldakse, et mitmekanalilise helisüsteemi muudavad eelkõige kalliks just kõlarid, kuid see on suhteline – on kõlareid, mis võivad muidugi maksta kümneid tuhandeid, kuid ka suur televiisor või mis tahes muu tehnoloogiasaavutus maksavad vaata et rohkemgi. Kõlarite kvaliteet on muidugi oluline ning kindlasti ei ole määravaimaks teguriks ainult hind. Valikul tasub lähtuda ikkagi personaalsest eelistusest heli põhjal. Parima audioelamuse saamiseks tuleks osta viis ühesugust kõlarit, kokkuhoiure_iimi puhul võivad tagumised kõlarid olla veidi nigelamad. Küll aga ei tohiks kokku hoida keskmise kõlari arvelt, see peaks olema kindlasti võrdväärne teistega – näiteks stereosüsteemi puhul ei tuleks ju mõttessegi osta vaid üks korralik valjuhääldi ning teine väiksem “säästukarp”.
Tõepoolest, tagumiste kõlarite roll peamise heliinfo allikana pole nii suur, kuid sellegipoolest peaks nad olema kvaliteedilt head, märksõna on siin just kõlarite ühtlus – pole mõtet osta ülikalleid ja massiivseid eesmisi valjuhääldeid ning siis tikutopsisuuruseid tagumisi.
Bassivaljuhääldit pole korralike kõlarite olemasolul muusika kuulamiseks vaja, küll aga on sellest abi filmides kasutatavate madalsageduslike heliefektide puhul. Nagu ikka tehnikavaldkonnas (ja mitte ainult), kehtib siingi vana tõde – terviku kvaliteedi määrab selle nõrgim lüli.

Helisüsteem eelkõige kuulajale
Hoolimata mitmekanalilise muusikasüsteemi suurepärasest helist on selge, et stereo ei kao tulevikus kuhugi. Muusikat kõlaritest enamasti kuuldakse, mitte ei kuulata, ning mitmekanalilisse süsteemi investeerija hindab muusika kvaliteeti, mitte tehnoloogia maksumust. Ka on selge, et SACD ja DVD-Audio on end toimivate mitmekanaliliste audioformaatidena tõestanud ning mingeid uusi “paremaid” standardeid silmapiiril pole – Blu Ray ja HD-DVD ei too muusikaplaatide osas midagi uut. Olgugi et SACD-plaatide osas on valik laiem, tasuks ikkagi vaadata mängijate poole, mis tulevad toime kõikide mitmekanaliliste formaatidega.
Ja veel on selge ka see, et muusika KUULAJALE on kuus kanalit investeeringu igat krooni väärt.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid