Kas info on alles?
Leo Backman
04.09.2010

Pildil oleva kunstiteose saab mikrolaineahju abil meisterdada igaüks ja on kindel, et infohulgaga taoline plaat enam ei hiilga. Jätsime sellised vastupidavuskatsed siiski ära ja uurisime hoopis, kuidas on omakirjutatud CD-dele mõjunud enam kui viis aastat seismist.

Ühekordselt salvestatavate CD-toorikute säilivuse test

Olgugi et välimuselt on CD-plaadid sarnased, pole nad seda sugugi sisult – nii näitas meie 2004. aastal tehtud kvaliteeditest. Siis võrdlesime 17 erinevat marki ühekordselt kirjutatava CD kvaliteeti, kuid paraku ei saanud ju kuidagi kohe uurida, kuidas peavad plaadid vastu ajahambale. Seda on tegelikult üleüldse raske teha – vähemalt konstruktiivset tulemust silmas pidades. Aastate möödudes ju tehnoloogiad arenevad-muutuvad, nagu ka infokandjad ise. Tootjad testivad plaatide ajalist kulumist erinevaid keskkonnamõjusid (nagu temperatuuri ja niiskuse muutused) võimendades-kiirendades ning teevad siis järeldusi infoketaste hinnangulise vastupidavuse suhtes. Plaatide eluea osas on uuringud viidanud, et halvimal juhul võib info säilida vaid aasta, parimal juhul aga kuni 200 aastat. Selge on aga üks – igavesed „kompaktsed kettad” pole.

Kuidas jõuab info plaadile?
CD-R (Compact Disc Recordable) on kaetud õhukese kuld- või hõbekihiga, mida omakorda katab õhuke värvikile. Plaadile kirjutades kuumutab 4–10 mW laser punkte värvikihil kuni 200 kraadini, mille tulemusena kiht sulab ning peegeldab valgust 20–40% halvemini võrreldes kuumutamata kohaga. Infot lugedes on kiire võimsuseks vähem kui 1 mW ning infohulga moodustavad mittepeegelduvad (sulanud) värvipunktikesed plaadil.
Erinevad tootjad kasutavad erinevaid keemilisi materjale, kuid senised uuringud pole kindlat vastupidavusliidrit nende seas selgitanud. Kindel on aga, et plaate tuleks säilitada vastavalt tootja nõuannetele, mis üldjoontes on järgmised: õhutemperatuur stabiilne 25 kraadi, suhteline niiskus 40% ning võimalikult vähe valgust. Vältida tuleks just temperatuuri ja niiskuse kõikumist, samuti päikest.
Ilma vigadeta CD-plaati pole olemas – küsimus on, kas vigade hulk ületab kriitilise määra. Vead jagatakse kolme gruppi – kerged, mis infole ohtu ei kujuta (c1); keskmised, mida on aga võimalik siiski parandada (c2), ning tõsised, mis juba põhjustavad info kadu (cu). Aastal 2004 parimaks toorikuks osutunud Plextor teenis esikoha näiteks vähem kui 1887 kerge veaga.

Vigadest
Tänavused mõõtmistulemused jagasid plaadid samuti kolmeks – ühes need, mille vigade hulk püsis samal tasemel viie aasta tagusega. Teise rühma liigitusid plaadid, mille vigade hulk olid suurenenud. Kolmanda grupi moodustasid aga – üllatus, üllatus – plaadid, millel vigade arv oli hoopiski vähenenud. Seda ei saa aga plussiks siiski lugeda – järelikult toimuvad plaadil ikkagi muutused ning ajapikku võib vigu hoopis kiiremini lisanduma hakata. Parimaks saab lugeda seega plaate, millel vigade arv on püsinud aastate möödudes muutumatuna.
Tipptulemuse sai taas kirja Plextor – vigade arv oli täpselt sama mis aastaid tagasi. Toona keskmiseks jäänud Memorexi vastupidavus oli Plextoriga samal tasemel – vigade arv ei muutunud. Üks Samsungi plaatidest aga esindas teist äärmust – kümne mõõtmise keskmiseks jäi 1,2 miljonit kerget viga, 1800 suurt ning koguni 40 000 parandamatut. Enamik vigu esines just inforaja lõpuosas ehk teisisõnu plaadi välimise serva pool. Huvitav tähelepanek oli ka see, et sama plaadi korduval lugemisel vigade arv vähenes – seda põhjustas tõenäoliselt soojenemine, mis muutis värvikihi omadusi. Osadel juhtudel näis kurja juureks olevat ka paberümbris, millelt tõenäoliselt eraldus aja jooksul plaati kahjustavat väävlit.
Mõõtsime lisaks CD-Ridele ka nn tööstuslikult valmistatud plaate ja võib öelda, et paremad isekirjutatud plaadid neile alla ei jää. Seega – kui ikka toorikud-kirjutaja on korralikud, võib infot plaatidele arhiveerida julgelt – kuid sajaprotsendilist garantiid ei saa anda muidugi keegi.

____________________________________________________
CD-Ride vastupidavus viie aasta jooksul
Fuji
Väikeste vigade hulk plaadi välisserval on kasvanud märgatavalt. Üheks põhjuseks võivad olla ümbrispaberist eraldunud keemilised ühendid.

Imation
Algselt keskmised veanumbrid on püsinud enam-vähem samal tasemel.

Infiniti
Algselt väiksest keskmiseni ulatunud veanumbrid (olenevalt CD-Ri eksemplarist) on püsinud samana ja mõnel juhul hoopiski vähenenud.

Maxell SQ
Algselt suhteliselt suur vigade hulk on püsinud samana, mõnel juhul isegi vähenenud.

Maxell XLs
Juba algselt suured veanumbrid on veidi kasvanud. Keskmiste (juba tõsisemate) vigade hulk oli küllalt kõrge – see tähendab, et väikseimadki kriimud võivad taolise plaadi puhul juba tähendada info kadu.

Memorex
Algselt keskmisest veidi suurem vigade hulk on püsinud enam-vähem samal tasemel.

Nashua
Uuena keskmisest suurem vigade arv on püsinud samana, ühe eksemplari tõsised (parandamatud) vead olid aga selgelt vähenenud.

Plextor
Algselt väikseimad veanumbrid pole muutunud üheski suunas.

Samsung
Juba algselt rohked vead on lisa korjanud märgatavalt – osa plaate olid kohati loetamatud.

Sentinel
Uuelt jäi Sentinel tagantpoolt teiseks – ent vead on kasvanud vaid veidi ning plaadid endiselt loetavad.

Sony
Suhteliselt väike vigade hulk on püsinud muutumatuna.

TDK
Algselt keskmisest veidi väiksem vigade hulk on püsinud samal tasemel.

That’s Write
Algselt keskmisest veidi suurem vigade hulk on püsinud enam-vähem samal tasemel – mõnel juhul vähenenud, mõnel suurenenud.

Verbatim
Sarnaselt Plextoriga parim – vähesed vead on täpselt samal tasemel.

_____________________________________________________________
Mõõtmistest
Kasutasime Plextor Premium CDR/CDRW kirjutajat (loeb-kirjutab vaid CD-plaate). Mõõtmistel kasutasime 8kordset kiirust lugejast tingitud vigade vältimiseks. Mõõtmisi teostasime PlexTools Professional tarkvaraga, mis jagab vead tõsiduse järgi kolme gruppi (vt artikkel).
Testmaterjali talletasime plaatidele audioformaadis – sel puhul on automaatselt kasutusel ka CD-standardile vastav veaparanduskodeering. Audioplaadil võib keskmiste vigade hulk olla kuni 3% (220 tk sekundis) ilma, et see põhjustaks häireid. N-ö dataplaatide puhul on tolerants palju väiksem. Seega vaid kuulates poleks enamike testplaatide puhul täheldatud mingeid vigu.
Kõige kriitilisemad on just plaatide füüsilised defektid – kas tootmispraak või kahjustused. Nii võib ka muidu kvaliteetne plaat muutuda kõlbmatuks, sest üksikutes kohtades kuhjuvad parandamatud vead.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid