Kas GPS on parem kui GPRS?
Glen Pilvre
03.02.2008

Mobiiltelefoniga rääkimine on lihtne – piisab numbri valimisest ning hea õnne korral saab kohe „tulistama“ hakata. Mobiili ostmine võib aga palju komplitseeritumaks osutuda – vähemalt sellisel juhul, kui eesmärgiks on mõista, milleks kõigeks pisike aparaat võimeline on. Selleks peab lisaks eesti keelele valdama veel üht moodsat keelt – lühendite keelt. Seda keelt peab teadma ka paljude teiste elektroonikatoodete puhul.

Kahekõne kaupluses:
„Ma sooviksin lihtsat, kuid kaasaegset ja heade näitajatega telefoni, oskate midagi soovitada?“
„Kas piisab tavalisest gee-ess-emm-aparaadist (GSM), millel vaid gee-pe-err-ess (GPRS) ning ess-emm-essi (SMS) võimalus, või peaks olema ka ed_ (EDGE), kolm-gee (3G) ning haa-ess-de-pe-aa (HSDPA), aa-kaks-dee-pee bluutuuf (A2DP Bluetooth) või lisaks koguni veel vee-lan (WLAN) või gee-pee-ess (GPS) näiteks olema?”
„Hmm… ahnii… nojaaa… no gee-pee-essi asemel võib gee-pee-err-ess olla küll, peaasi, et ikka selgelt kostab.“
Selline võiks olla tavaline vestlus mobiilipoes, vähemalt teoreetiliselt poleks selles midagi imelikku. Kui aga vastus müüja küsimusele ka teile “igati mõistlikuna tundub”, siis tasub kaasa teha järgnev ekskursioon lühendite maailma.

Multimeediakeskus
Rääkimine oli mobiiltelefonide ainus funktsioon rohkem kui kümmekond aastat tagasi, tänaseks on väikesesse aparaati mahutatud märkimisväärsel hulgal tehnoloogiaid. Iga uus tehnoloogia toob aga endaga kaasa terve rägastiku mõisteid ja lühendeid, mis laviinina (nuti)mobiilide tehnilisi andmeid ummistavad. Tänapäevane mobiil teeb ju sõna otseses mõttes kõike – on foto- ja videokaamera, (video)pleier ja raadio, kalender, märkmik ja ajaplaneerija – seda loetelu saaks veelgi jätkata. Muidugi, kõikide lühendite sisusse pole tõepoolest hädavajalik süüvida, aga paljud neist annavad väärtuslikke vihjeid telefoni omaduste kohta. Lühendite maailmas orienteerumine aitab vältida valede valikute tegemist – pole mõtet maksta GPSi eest, kui GPRS ajab asja ära, ja pole abi väärtuslikust HSDPAst EDGE-levialal.
Aga aitab teoretiseerimisest – järgnevatel lehekülgedel leiate tähestiku järjekorras valiku lühendeid, mis on aknaks tänasesse mobiilsesse „itimaailma“.

2G – teise generatsiooni mobiilsidevõrk, vt GSM

2.5G – vt EDGE ja CDMA2000

3G – kolmanda põlvkonna mobiilsidevõrk. Kui 1. ja 2. põlvkonna võrgud edastasid vaid heli, siis 3Gs oli võtmesõnaks just liikuv pilt ehk videokõned. Seda tagas esimese versiooni maksimaalne andmeedastuskiirus 384 kb/s. Reaalsuses pole videokõne 3G vahendusel loodetud populaarsust saavutanud ja praegu peitub selle mõiste taga just andmeside kiiruse näitaja. Kui n-ö tava-3G maksimaalne 384 kb/s pole tegelikkuses palju rohkem EDGE maksimumist, siis 3G kiireim versioon pakub juba teoreetilist allalaadimiskiirust 14,4 Mb/s. „Kiiret“ 3Gd on nimetatud ka 3.5 Gks ning selle olemasolu kinnitab lühend HSDPA (ja/või HSUPA). Siiski ei tähenda see lühend tingimata suurimat, 14,4megabitist kiirust, ka kiirused 3,6 või 7,2 Mb/s kuuluvad HSDPA alla. EMT ja Elisa pakuvadki praegu ühendusvõimalust kiirusega 7,2 Mb/s, Tele2 piirdub veel 3,6 Mb/s HSDPAga. Need on teoreetilised tippkiirused – ehk saadaval hea leviga vähekoormatud võrkudes. Mõiste 3G alla mahuvad mitmed erinevad mobiilse side standardid – nt UMTS, CDMA2000, W-CDMA, mobiilne Wimax jt. Lisaks mobiilioperaatoritele pakub Eestis EVDO 3G-võrku ka Eesti Energia – vt CDMA2000 ja EVDO.

3.5G – vt HSDPA ja HSUPA

A2DP – Advanced Audio Distribution Profile tähistab Bluetooth-ühendust, mille puhul on võimalik muusikat stereofoonilisena edastada. Nn tavaline Bluetoothi käed-vabad-süsteem edastab reeglina vaid monofoonilist heli – seega juhtmevabalt hea kvaliteediga muusika kuulamiseks peaks telefoni oskuste hulgas olema just A2DP.

Bluetooth – ehk otsetõlkes „sinihammas”
Raadiosidel põhinev digitaalne sidetehnoloogia (nimi on pandud muinasaja viikingikuninga Harald Blåtandi järgi), mis võimaldab ühendada elektroonilisi seadmeid juhtmevabalt. „Sinihamba“ loojaks oli Rootsi kontsern Ericsson, versioon 1.0 sai avalikuks aastal 1994. Algul vaid Ericssoni mobiilidel kasutust leidnud ning mõnevõrra leige vastuvõtu osaliseks saanud standard on täna väga elujõuline – selle abil suhtlevad nüüd mobiilid, pihuarvutid, kõrvaklapid, arvutiklaviatuurid ja -hiired, navigatsiooni- ja audiosüsteemid jne. Andmekandjaks on väikese võimsusega raadiosignaal sagedusel 2 GHz maksimaalse levikaugusega kümnetes meetrites. Standardit täiustatakse pidevalt, see kajastub versiooni suurenevates numbrites. Esimese versiooni kiirus on 721 kb/s, Bluetooth 2.0 võimaldab andmevahetuskiirust kuni 2,1 Mb/s (tähistatakse ka lühendiga EDR – Enhanced Data Rate). Hetkel viimane versioon on 2.1 ning tulevase versiooni 3.0 kiirused peaksid ulatuma kuni 480 Mb/s.
Kuna standard täieneb pidevalt, siis praktikas võib – olgugi et ei tohiks – esineda „umbkeelsust“ erinevaid standardi „väljalaskeid“ kasutavate seadmete vahel. Seda juhtub õnneks suhteliselt harva, aga kui on plaanis mõnd spetsiifilisemat Bluetooth-seadet osta (nt autonavigaatorid jm), tasub igaks juhuks veenduda, et see tulevaste kolleegidega rääkida mõistaks.

CDMA – Code Division Multiple Access
Digitaalne raadioside-tehnoloogia. Seda kasutab nt CDMA2000, mida nimetatakse samuti mobiilse sidetehnoloogia 2.5Gks (1xRTT) või 3Gks (EVDO). CDMA2000ga konkureeriv standard on W-CDMA, millel põhineb UMTS (GSMi 3G-järglane) – omavahel need ei ühildu, kuid mõlemad mahuvad mõiste alla 3G. Eestis kasutab CDMA2000t Eesti Energia (netiteenus Kõu), UMTSi aga kõik mobiilioperaatorid. Vt ka EVDO.

DVB – Digital Video Broadcasting
Digitaalse videoedastuse standardeid on tegelikult mitu ja tähistatakse neid järgnevalt: DVB-T ehk Terrestrial (signaali edastus maa-antennide kaudu, kasutusel paljudes Euroopa riikides), DVB-C ehk Cable (signaali edastus kaabli kaudu, valdavalt kasutusel ka Eesti kaabel-TV operaatoritel), DVB-S ehk Satellite (signaali edastus satelliidi kaudu) ja DVB-H (ka DVB-SH) ehk Handheld – signaali edastus just kaasaskantavatele mobiilseadmetele. DVB-Hd toetavad veel suhteliselt vähesed mobiilid, kuid standardile pandud lootused on kõrged. Eestisse DVB-H veel jõudnud pole, Soomes alustati katsesaadetega eelmisel aastal.

EDGE – Enhanced Data rates for Global Evolution
GSM-võrkudes kasutatav andmesidetehnoloogia kiirusega kuni 236,8 kb/s (olenevalt võrgust/telefonist teoreetiline maksimum 473,6 kb/s). EDGEi on nimetatud ka 2.5Gks (ka 2.75G) ning see on olemas kõikjal Eesti mobiilvõrkudes. Videokõnet tavaline EDGE ei võimalda, selleks peavad nii võrk kui telefon vastama standardile 3G.

EDR – Enhanced Data Rate ehk Bluetooth 2.0 – vt Bluetooth

Ethernet
Levinuim kohtvõrgu (LAN) standard, tähistatakse samuti lühendiga IEEE 802.3. Kasutusel alates aastast 1990. Võrreldes juhtmevabade ühendustega on kiirused Ethernetis klassi võrra suuremad. Tavaline kiirus tänasel „kodusel“ võrgukaardil on 100 Mb/s (ka 1 Gb/s), kuid aastaks 2010 lubatakse juba teoreetilist maksimumi 100 Gb/s

EVDO – Evolution Data Optimized
Juhtmevaba andmesidestandard mis põhineb CDMA ja FDD tehnoloogiatel. Madalaim kasutusel olev raadiosagedus on 450 MHz (detsimeeterlaineala) mis levib paremini läbi takistuste (võrreldes kõrgemate sagedusega, mida kasutab nt UMTS). EVDO kiirus sõltub selle versioonist, maksimaalne teoreetiline allalaadimiskiirus on 14,7 Mb/s. (Rev B). Maailmas pakuvad EVDOt paljud mobiilioperaatorid, Eestis põhineb EVDOl (Rev A, allalaadimiskiirus kuni 2 Mb/s) Eesti Energia netiteenus nimega Kõu.

FireWire ehk IEEE 1394 (ka Sony i.LINK)
Kiire jadaühenduse standard, mille loojaks ja promootoriks on Apple. Avaldati aastal 1990, asendamaks paralleelühendusel põhinevat kiiret SCSI-protokolli. Võimaldab kiirust kuni 400 Mb/s (uuem versioon ka 800 Mb/s) ning lähitulevikus kuni 3,2 Gb/s. Kuni tänaseni on FireWire omamoodi võidu jooksnud PC-maailmast alguse saanud USBga (vt USB). Paberil pole tavaline FireWire USBst kiirem (400 Mb/s versus 480 Mb/s), kuid praktikas saavutab siiski stabiilsemalt suuremaid kiirusi. Standardit ise on aga erinevatel põhjustel kallim realiseerida (litsentsitasud, väiksemad tootmismahud jne) ning seetõttu on USB laiemalt levinud. Siiski on IEEE 1394 peamise standardina kasutusel digivideo (DV ja HDV) puhul ning samuti teistes stabiilset ja kiiret andmevahetust nõudvates süsteemides.

GPRS – General Packet Radio Service
GSM võrgus kasutusele võetud esimene andmesidestandard, milles arvestatakse liigutatava info mahtu (tavaliselt kilobitise täpsusega), mitte ühenduseks kuluvat aega. See tähendab, et andmesideühenduse korral ei maksustata aega (nagu seda tehakse tavalise GSM-data puhul), vaid infohulka – ühendus ise võib olla kogu aeg aktiivne, kuid kui infot ei liigu, siis raha ei kulu. GPRS on suhteliselt aeglane, maksimaalse kiirusega 56–114 kb/s.

GPS – Global Positioning System
Satelliitidel põhinev USAle kuuluv süsteem täpseks asukoha määramiseks mis tahes maakera punktis. Süsteemi südameks on 20 200 kilomeetri kõrgusel tiirlevad 24 satelliiti, mis omavad muu hulgas väga täpset aatomkella. Satelliitide asukoht Maa suhtes on igal ajahetkel täpselt teada tänu fikseeritud trajektoorile, mida jälgitakse pidevalt maapealsetest jaamadest ning vajadusel korrigeeritakse. Nii on enda (loe: GPS-vastuvõtja) positsiooni teadasaamine teoreetiliselt väga lihtne – veidike trigonomeetriat ja mõned arvutused. Kuna satelliidid asuvad GPS-vastuvõtjast erinevatel kaugustel, siis kulub signaalidel kohale jõudmiseks erinev ajahulk. GPS-vastuvõtja võrdleb vähemalt kolmelt satelliidilt saadud infot ning arvutab nende erinevuste põhjal välja täpsed koordinaadid.
Sarnaselt paljude muudegi nutikate tehnikasaavutustega on GPSi „vanemateks“ sõjatööstus. Alates Vietnami sõjast oli USA eksperimenteerinud erinevate satelliitnavigatsiooni süsteemidega, kuid tõeline läbimurre saabus alles Lahesõja päevil – aastal 1990 sai valmis süsteem, millele anti nimeks GPS. Vaid mõne aastaga loodud projekt töötas edukalt ning juba samal aastal võimaldati süsteemi kasutamist ka tsiviilisikutele, kuid piiratud täpsusega (sadades meetrites). See „tarkvaraline pidur“ võeti tsiviilkasutuses maha alles aastal 2000, kuid Ühendriikide kaitseministeerium võib seda vastavalt vajadusele igal ajahetkel taas rakendada. Näiteks vastutusrikastes tsiviilsüsteemides (nagu reisilennukid) pole GPS suurele täpsusele vaatamata primaarne navigatsiooniseade.
GPSil on ka konkurente – venelaste Glonass (Globaalne Navigatsiooni SatelliitSüsteem), mis vireles aastakümneid ning toimib vaid Venemaa piirkonnas, peaks „tänu“ praegusele toimekale riigipeale katma aastaks 2009 kogu maailma. Euroopa Liidu ehitatav vastav süsteem kannab nime Galileo ning viimase info kohaselt peaks see „sisse lülitatama“ aastal 2013.
GPS-chipi (n-ö kivi e mikroskeemi) omahind peaks olema tänaseks mitte rohkem kui 5 dollarit ning üha rohkem taskuseadmeid on sellega varustatud. Väga levinud on näiteks Bluetooth-GPSid, mis oskavad juhtmevabalt ühenduda kõikvõimalike Bluetooth-seadmetega ning vahendada neile asukohainfot.

GSM – Groupe Spécial Mobile
Tänaseks levinuim digitaalne mobiilvõrkude standard. Aastal 1982 loodi GSMi-nimeline töögrupp, arendamaks välja üle-euroopalist juhtmevaba telefonside standardit. Aastal 1991 avas Radiolinja Soomes esimese GSM-võrgu. GSMi eelkäijaks põhjamaades oli analoogsidel põhinev NMT – Nordisk Mobil Telefon, kuid Eestis algas mobiilibuum just GSMiga. Kasutusel on sidekanalid sagedustel 900 MHz ja 1,8 GHz (Ameerikas ja Kanadas 850 MHz ja 1,9 GHz), maksimaalne teoreetiline kaugus saatja ja telefoni vahel võib olla kuni 35 kilomeetrit.

HSCSD – High Speed Circuit Switched Data
GSM-võrgus kasutusel olev andmesidestandard, mis loob kasutajale paralleelsed andmesidekanalid kogukiirusega kuni 115 kb/s. Põhineb see CSD-l (Circuit Switched Data, kiirus kuni 38,4 kb/s). Puuduseks on eelkõige see, et „taksomeeter tiksub“ seni, kuni kanal(id) on avatud, olenemata liigutatava info hulgast. HSCSD on mineviku hõlma vajumas, kuid võib siiski sisalduda mõne mobiili omaduste hulgas – majanduslikus mõttes on aga tõenäoliselt arukam kasutada kas või mahupõhist GPRSi, milleks on võimelised kõik tänapäevased telefonid.

HSDPA – High Speed Downlink Packet Access – vt 3G

HSUPA – High Speed Uplink Packet Access
Kui HSDPA puhul räägitakse allalaetava info liikumiskiirusest, siis HSUPA tähendab suuremat üleslaadimiskiirust. Teoreetiline maksimum on 5,76 Mb/s – abiks on see juhul, kui telefonist suuri andmehulki (nt videoid) saata. Muidugi peavad seda võimalust toetama nii võrk kui ka telefon, Eestis toetavad HSUPAd nii EMT kui Elisa, teoreetiline maksimumkiirus on kuni 1,5 Mb/s. HSUPA puhul kasutatakse ka lühendit 3.5G.

IEEE – Institute of Electric and Electronic Engineers
Suurim omalaadne rahvusvaheline professionaalne organisatsioon, mille ülesandeks on koordineerida kõike elektri ja tehnoloogiaga seonduvat. Liikmeid on rohkem kui 360 000 vähemalt 175st riigist.

IrDA – Infrared Data Associationi
loodud juhtmevaba andmesidestandard. Infokandjaks on silmale nähtamatu infrapunane „valgus“ ehk kiirgus – sellel on pikem lainepikkus kui nähtaval punasel. Aastaid tagasi oli IrDa-port paljudel sülearvutitel, kuid tänaseks on Bluetooth selle enamasti asendanud. IrDA miinuseks on eelkõige see, et mõlemad seadmed peavad teineteist „nägema“.

Java – programmeerimiskeel, levinud ka mobiilirakenduste platvormina.

LAN – Local Area Network
Kohtvõrk ehk arvutivõrk, mis ühendab arvuteid kindlal väikesel geograafilisel alal – nt asutused, kodud jne.

MMS – Multimedia Messaging Service
Mobiilne sõnumside teenus, kus sõnumites võivad teksti asemel või lisaks olla pildid, video-, audiolõigud. MMS on edasiarendus SMSist ning selle saatmiseks/vastuvõtmiseks peab telefon seda võimaldama. Praegu oskab seda enamik telefone.

Operatsioonisüsteem (ka opsüsteem) – (süsteemi)tarkvara, millel baseerub kogu seadme funktsioneerimine.
Mobiilsete seadmete puhul on operatsioonisüsteemideks nt Symbian, MS Windows Mobile, Palm OS. Arvutites nt Unix, Linux, MS Windows (XP, Vista), OSX jne. Erinevate rakenduste puhul peab eelkõige jälgima, et need oleks mõeldud sobivale/olemasolevale operatsioonisüsteemile. Seega näiteks vähem levinud operatsioonisüsteemile on tõenäoliselt olemas ka vähem rakendusi, ja vastupidi.

PIM – Personal Information Manager
Selle lühendiga nimetatakse igasugust meelespidamist abistavat tarkvara – kalender, telefoniraamat, meeldetuletused jne. Enamasti sisaldub selline funktsionaalsus rohkem-vähem kõikides tänapäevastes mobiilides. Telefoni PIMi saab reeglina n-ö sünkroniseerida arvuti omaga (nt MS Outlook, MS Entourage, Apple iCal, Addressbook jne).

PTT PoC või lihtsalt PoC – Push To Talk over Cellular
Funktsioon, mis võimaldab mobiili kasutada nagu tavalist raadiosaatjat – vajutades nupule, on võimalik kohe rääkida ühe või rohkema kuulajaga. Seda funktsiooni peab lisaks telefonile toetama ka võrguoperaator.

PDA – Personal Digital Assistant
Otsetõlkes „personaalne digitaalne assistent“ ehk pihuarvuti.

RSS – Really Simple Syndication (RSS 2.0)
XML-nimelisel veebiprotokollil põhinev standard, mis võimaldab automaatselt edastada valitud netilehtede uuenevat/muutuvat sisu (portaalid, blogid jne). See on mugav just uudiste jm sellise korral – kui veebilehel on märge RSS-voo kohta, siis on RSS-lugejaga võimalik end automaatselt sellel lehel toimuvate muutustega kursis hoida. RSS-lugeja sisaldub paljude mobiilide rakenduste hulgas ning neid (erinevaid RSS-lugejaid) on võimalik ka eraldi laadida, nii lauaarvutisse kui ka mobiilsetesse seadmetesse.

S60 – Symbian operatsioonisüsteemil põhinev nutitelefonide süsteemitarkvara. Seda lühendit võib kohata Nokia telefonide juures, firma on ka nimetatud tarkvara-platvormi peamiseks arendajaks. Nokia litsentsib S60 nt Panasonicule, LGle, Samsungile ja Lenovole. S60le on saada küllalt lai valik rakendusi, mis üha kasvab.

SIP – Session Initation Protocol
Tarkvaraline standard, mis võimaldab multimeedia- ja audiosessioone ühe või mitme osapoole vahel interneti vahendusel (vt ka VoIP). Sisuliselt on vaja osapooltel SIP-toega telefoni (või vastavat rakendust) ning kõne eest sellisel juhul eraldi maksma ei pea. Kui liituda vastava SIP-operaatoriga, siis on võimalik helistada ka tavatelefonidele või mobiilidele soodsa tariifiga – eelduseks on muidugi tasuta (või odava) juhtmevaba interneti võimalus (WLAN). SIP-rakendusi saab arvutisse laadida tasuta, samuti on tasuta saadaval neid erinevatele nutitelefonidele (nt S60-opsüsteemile). SIP-kõned kasutavad andmesideühendust – seega näiteks fikseeritud hinnaga paketi puhul võib osutuda odavamaks rääkida kiire 3G-ühenduse kaudu (kui kõnesid on palju või pakett niikuinii olemas). Kui aga hind sõltub kulutatavast andmemahust, siis on loomulikult tavakõne arukam valik.
Näiteks Nokia N95 ja Nokia E-seeria telefonid võimaldavad SIP-kõnesid WLANi kaudu.

SMS – Short Message Service
Tekstist koosnev lühisõnum, kuni 160 tähemärki. See standard jõudis massidesse koos GSMi saabumisega, kuna kirjutati GSMi spetsifikatsiooni aastal 1985. Peilerite ajastul ei nähtud SMSist algusaastatel rääkimisele erilist konkurenti, kuid aeg tõestas vastupidist – milleks rääkida, kui saab essemmessida.

Symbian – operatsioonisüsteem mobiilsetele seadmetele
Symbiani arendaja on firma nimega Symbian Ltd ning see kuulub omakorda mitmele telekommunikatsioonifirmale – suurim osalus on Nokial (47,9%) ja Ericssonil ning Sony Ericssonil (kokku 28,7%). Veel on omanike hulgas Panasonic, Siemens AG ja Samsung. Nimetatud firmade nutitelefonid kasutavad loomulikult Symbiani. Teine levinuim nutitelefonide operatsioonisüsteem on MS Windows Mobile (viimane versioon on 6.0) – see on kasutusel ka paljudes telefonifunktsionaalsust mitteomavates taskuabilistes.

Sünkroniseerimine
Selle termini all mõeldakse reeglina mobiiltelefoni ja arvuti PIMide sünkroniseerimist. Infot saab liigutada USB-juhtme abil, kuid juhtmevabalt ka Bluetooth või IrDA kaudu – seda muidugi juhul, kui mõlemal seadmel on vastav funktsioon olemas.

UMA (nüüd GAN) – Unlicensed Mobile Access (või Generic Access Network)
Süsteem, mille eesmärgiks on kaasata ühtsesse võrku erinevaid võrgustandardeid kasutavad kommunikatsioonivahendid – mobiilid (GSM), tava- ehk kaabeltelefonid ja internetitelefonid. See tähendab, et aparaat „ise vaatab“ (vastavalt seadetele), millist võrku parajasti kasutada – kas GSMi või traadita netiühendust. Hetkel on veel GAN suhteliselt toores ning telefone, mis seda võimalust toetab, on vähe. GANi (UMAt) peab toetama muidugi ka võrguoperaator.

UMTS – Universal Mobile Telecommunications System
on üks tehnoloogiatest, mis kasutusel kolmanda põlvkonna mobiilsides (3G). See on GSMi „otsene järglane“, seetõttu nimetatakse ka 3GSMiks. UMTS kasutab WCDMA-tüüpi (Wideband Code Division Multiple Access) sidevõrke. Vt ka 3G.

USB – Universal Serial Bus
Hetkel kõige levinum jadaühenduse standard erinevate seadmete (arvutid, printerid, klaviatuurid, mälupulgad, kaamerad, telefonid jne) juhtmega ühendamiseks. USB loomise tingis eelkõige vajadus standardiseerida senini kasutusel olnud erinevad kohmakamad ühendusviisid (nagu serial- ja parallelport) ning luua võimalus seadmete ühendamiseks n-ö kuumalt – ilma arvutit välja lülitamata. Versioon 1.0 sai kasutusvalmis aastal 1996, kuid töötas suhteliselt vaevaliselt – kuumad ühendamised lõppesid tihti arvuti hangumisega ning ka kiirus ja töökindlus polnud just kiita. Kahe aasta pärast saabus versioon 1.1, mis oli töökindlam, kuid sama kiirusega – kuni 12 Mb/s. Aastast 2001 on kasutusel USB versioon 2.0 maksimaalse kiirusega kuni 480 Mb/s. Selle aasta keskpaigaks peaks avaldatama USB 3.0 spetsifikatsioon, praegune kiirus peaks kasvama kuni kümnekordselt – 4,8 Gb/s.

VoIP – Voice over Internet Protocol
Nagu nimigi ütleb, on tegu tehnoloogiastandardiga, mis võimaldab häält edastada interneti vahendusel. VoIP-kõnede hind on reeglina palju odavam tavaliste kaugekõnede hinnast, sest info liigub läbi olemasoleva internetiühenduse. VoIP kõnesid pakuvad vastavad operaatorid, tinglikult võib ka Skype’i VoIPi alaliigiks nimetada.

WAP – Wireless Application Protocol
Standard, mis võimaldab netilehekülgi ka mobiilseadmete väikestelt ekraanidelt lihtsalt ja kiiresti vaadata. WAP-sirvija mõistab vaid neid veebilehti, mis on sobivas formaadis (või siis teisendatakse dünaamiliselt) – vanasti oli selleks vaid WML (Wireless Markup Language), uuemal ajal ka XHTML (Extensible HyperText Markup Language) ja ka HTML. WAPi eeliseks tavalise WWW ees on just info väike maht ning sobivus väikeste ekraanidega. Enamik uute telefonide sirvijaid saab aru ka tavalistest HTML-veebilehtedest, kuid need on reeglina palju mahukamad kui WAP-lehed.

WAN – Wide Area Network
Arvutivõrk, mis ühendab arvuteid (või kohtvõrke) erinevatest geograafilistest piirkondadest. Suurim ja tuntuim WAN on internet.

Wi-Fi – Wireless Fidelity
on WECA-nimelise alliansi (Wireless Ethernet Compatibility Alliance) kaubamärk, millega tähistatakse IEEE 802.11 standardile vastavaid ning sertifitseeritud võrguseadmeid. Wi-Fi logo näitab, et seade on sobiv traadita andmesideks litsentsimata vabasagedusalas 2,4 ja 5,2 GHz kiirusega kuni 54 Mb/s, samuti on Wi-Figa kooskõlas enamik operatsioonisüsteeme. Wi-Fit ei tasu segamini ajada mõistega WLAN, mille tähendus on palju laiem, tähistades lihtsalt juhtmevabu kohtvõrke. Näiteks vaid WLAN-tähistusega seade ei pruugi töötada teise WLAN seadmega, kuid Wi-Fi logoga seadmed on sertifitseeritud ja alati ühtesobivad.

WLAN – Wireless Local Area Network
ehk juhtmevaba kohtvõrk tähendab traadita andmeside võimalust, hetkel levinuimad standardid on IEEE 802.11b ja uuem IEEE 802.11g. Reeglina võimaldab seda „tugijaam“ (access point – AP), mille kaudu saavad arvutid ühenduse WANiga (nt internet). Arvutid saavad omavahel suhelda ka ilma access pointita, sellist tüüpi ühenduse nimi on ad-hoc. AP funktsionaalsust omavad paljud tänapäevased kaabelmodemid ning ruuterid. Võrreldes mobiilileviga on WLANi leviala tunduvalt väiksem (ulatust mõõdetakse kümnetes meetrites, eriantennide puhul ka sadades), kuid see-eest on WLAN kiire (b-võrgus 11,4 Mb/s ja g-võrgus 22,8 Mb/s) ning olemuselt tariifivaba. On olemas muidugi tasulisi traadita netialasid, sellisel juhul sõltuvad hinnad ühendust pakkuva AP haldajast ning maksustatakse ühendusele kuluvat aega, mitte infohulka.
Juba olemasoleva LANi muutmine WLANiks ei too kaasa mingeid edasisi väljaminekuid peale algul seadmetele kuluva – isikliku WLANi ülesseadmiseks piisab APst ning edasine traadita võrgu kasutamine on tasuta (netiühenduse eest tuleb loomulikult endiselt maksta). Tasub arvestada, et kuni WLAN on „lahtine“, siis võivad seda kasutada kõik, kelleni levi ulatub – näiteks naabrid jt (loomulikult täiesti tasuta). Kui kodus/töökohal on WLAN olemas, siis on teoreetiliselt võimalus helistada ka selle kaudu – kas siis sobiva telefoniga või ka pihuarvutiga, millel WLAN tugi ning vastav rakendus olemas (nagu Skype).

Wi-Fi Hotspot (WLAN Hotspot) – avalik traadita neti leviala, mis – olenevalt pakkujast –võib olla ka tasuta. Lennujaamades, hotellides jm avalikes kohtades on olemas tihti tasuline WLAN (mis ei tähenda, et samas piirkonnas ei võiks ka tasuta pakkujat olla), maksta saab nt poole tunni, tunni jne kaupa ette (pangakaardiga) ning ühendus on aktiivne valitud aja. Avalikes kohtades netiühendust kasutades tasub alati meeles pidada, et kuni pole tegu turvalise ühendusega (https), on see kergesti pealtkuulatav ja arusaadav kõigile, kes vähegi soovivad.

Sarnased artiklid