Kahtlusi pole, aga kõhklused jäävad…
Tormi Soorsk
01.06.2007

Tubli meheiga aastaid saab mööda ajast, mil ameeriklased Kuul käisid. Seda imekspandavam on tõik, et aeg-ajalt võetakse ikka jututeemana üles: “Kas nad siiski käisid seal? Või ei käinud?”

Sissejuhatuseks tuleb ausalt tunnistada, et seda lugu poleks võib-olla sündinud, kui poleks juhuslikult pealt kuulnud kolme noormehe vaidlust, mis oli kohati üsna äge. Kaks olid kindlad, et ameeriklased käisid Kuul, kolmas püüdis kõike eitada. Või siis vastupidi: kolmas esitas väite “Aga kuidas…?” ja teised püüdsid siis asja võimalikkust tõestada-selgitada.
Seda jutuajamist kuulates meenus, et see pole sugugi esimene taoline aastate jooksul kuulduist. Aga üllatas, et ikka veel leidub uskmatuid Toomaid, kes peavad neid lende suureks blufiks. Ja pole ju nii arvajate puhul tegemist inimestega, kes on kindlad, et maakera on lapik, või kahtlevad, kas teisipäev tuleb ikka esmaspäeva järel.
Teemasse süvenedes tuli välja ka tõsiasi, et samamoodi kahtleb ka iga kümnes ameeriklane (sic! mitte eestlane-korealane-itaallane), et ah, eks see kõik ikka üks suur lavastus oli. Polnud nad selleks võimelised, polnud neil seda tehnikat, polnud neil seda raha. Võtsid stuudio ja tegid seal oma trikke ja lasid uskuda, et ongi Kuul! Ja venelased jäid ka uskuma!
Aga mis on tavainimesele Kuul käimise tõesuseks? Ainult pildid ja videod. Neid vaadates küsimused aga tekivadki – niisiis kahtlusi pole, aga kõhklused jäävad, nagu maestro Baskin kunagi ütles?

Tuntuimad küsimused
Läheks siit edasi ja vaataks, mida siia vastavad kõige tüüpilisematele küsimustele spetsialistid ja teadlased NASAst. Kes siis veel? Kas vastused ka küsimuste esitajaid veenavad, selle peale ei hakkaks kihla vedama. Kui ikka tahetakse uskuda, siis usutakse, kas või tuleriidani välja, nagu ajalugu on näidanud.

Väga palju on nähtud pilte, kus tähtede-triipudega Ameerika lipp lehvib uhkelt Kuul. Kuidas on see võimalik, kui seal pole atmosfääri ja sellest tulenevalt tuult?
See on enamesitatud küsimus ja justkui tõestus, et tegu oli inimeste hanekspüüdmisega. Kuid NASA insenerid teadsid ju väga hästi, et Kuul pole tuult loota. Ja et lipp ei ripuks lontis mööda varrast alla, selleks oli ka lipu ülaservas tugevdus, mis hoidis lippu sirgena. See varras oli tsipa lühem kui lipp ja ei moodustanud ka lipuvardaga täisnurka, nii tekkisidki lipu pinda kortsud nagu lehvival lipul. Kui Apollo 11 lennu ajal selgus alles Kuul, et tugivarrast ei saa lipuvardaga panna täisnurga alla, siis hiljem ei kõrvaldatud seda puudust sihilikult – piltidel jättis justkui lehviv lipp parema mulje.
Pealegi pole Kuu pinnal lipuvarda püstitamine üldse kerge. Tolmukihi all on väga kõva pinnas, varrast tuli sinna nagu kangi maasse palju kordi toksida, enne kui see enam-vähem pidama jäi. Ka oli lipuvarras kergest alumiiniumsulamist, mis pärast sellist toksimist veel kauaks koos lipuga võnkuma jäi, vaakumis palju kauemaks, kui Maa kogemuse põhjal oskaks arvata. Kaamera päästikule vajutamisel võis ta vabalt veel siia-sinna kõikuda. Videotel, kus astronaudid on lipust eemal, sellist “lehvimist” ei ole.

Kes filmis Neil Armstrongi astumist Kuu pinnale, kui seal ei olnud kedagi?
Selleks oli laskumismooduli külge kinnitatud spetsiaalne videokaamera. NASA insenerid oskasid arvata, et sellised kaadrid peaksid neid ja kõiki inimesi maakeral huvitama. Kui Armstrong hakkas mööda redelit laskuma, siis vabastas ta kaugjuhtimise teel kaamera katte alt mooduli küljel ja käivitas selle. Hiljem kaamera eemaldati oma kohalt ja kasutati ülejäänud videote tegemiseks. Must kriips fotol tuleneb asjaolust, et see pilt on võetud teleri ekraanilt Maal (kaadrite vahetumine).

Miks on astronautide jalajälgedes tolm kokku kleepunud, nagu oleks tegemist märja liivaga? Tolmus peaks ju jalajälge muster kaduma nagu kuiva peene liivaga düünides?
Kuud kattev tolm pole võrreldav düünide liivaga. Tolmuosakesed on väiksemad ja nad on väga ebakorrapärase kujuga. Liivaterad on tuule ja merelainete töö tulemusena läbi aastatuhandete lihvunud väga ümmargusteks, tolmuosakesed Kuul on tekkinud meteoriitide purustava toime tagajärjel kokkupõrkel Kuu pinnaga ja koosnevad kristalsete lähtekivimite purdosakestest ning on väga sakilise kujuga nagu purunenud osakesed ikka. Seetõttu nad haakuvad jala surve all väga hästi üksteise külge ja ei vaju laiali.

Temperatuur võib Kuu pinnal päikese käes tõusta ligi 140 °C. Kas selline temperatuur ei oleks pidanud saama saatuslikuks filmidele?
Küsimus on püstitatud, lähtudes Kuu maksimumtemperatuurist pika Kuu päeva lõpuks – see päev kestab aga kaks meie nädalat. Apollo missioonid olid ajastatud nii, et astronaudid tegutsesid seal selle päeva hommikul. Siis olid temperatuurid astronautidele (rääkimata filmidest) vastuvõetavad. Lisaks olid filmid kogu aeg kas kaameras või laskumismoodulis varjul ja mõlemad olid valmistatud nii, et nad peegeldasid maksimaalselt tagasi päikese soojust. Nii ei olnud nende temperatuur ka kunagi ligilähedanegi pinnase temperatuuriga. Samuti tasub meeles pidada, et Kuul pole õhku, mis soojust edasi kannaks. Päikese eest varjus olevates kohtades võis varsti hakata väga külm. Nõnda oli ka filmil kaameras tunduvalt jahedam kui võiks oletada. Pealegi olid need filmid toodetud spetsiaalselt karme Kuu-tingimusi arvestades.

Kuidas elasid astronaudid üle Kuu päeva tohutu kuumuse?
Esiteks olid skafandrid heledad ja seda mitte esteetilise väljanägemise, vaid parema peegeldamisvõime pärast. Teiseks oli skafandrite jahutamiseks välja töötatud unikaalne jahutussüsteem, hoopis erinev kui kodusel külmkapil (aga sellist võiks ju oletada). Skafandri jahutamiseks piserdati seda aeg-ajalt spetsiaalsetest düüsidest tuleva surve all olnud veega. Et vaakumis on vee keemispunkt hoopis madalam kui Maa tingimustes, siis aurustus vesi kohe, viies kaasa ka ülemäärase kuumuse.

Miks on mõnedel fotodel varjud erinevate nurkade all ja näiteks kahe astronaudi varjud ühel fotol ka erineva pikkusega?
Kuu pind on kõike muud kui tasane. Kuigi pildil on näha objekte, millest osa asub esiplaanil, osa aga pildi sügavuses, on raske hinnata, milline on Kuu pind näiteks kaugemal asuvate objektide juures. Kui osa varjust langeb kusagile lohku või jääb mingi künkakese taha või küljele, siis võib selle varju nähtav osa olla justkui teise nurga all kui esiplaanil olevate objektide varjud. Et tegu on pinna ebatasasustega, annab tunnistust ühel pildil tagaplaanil olev astronaut – tema vari on hoopis kadunud kas kusagile lohku või mingi kõrgendiku taha. Oma osa varjude mitteparalleelsusel oli ka nii astronautidel kasutada olnud lainurkobjektiiviga kaameratel (sellistega tehtud fotodel ei pruugi ka Maal objektide varjud olla paralleelsed) kui ka madalalt langeval valgusel.
Kui pildil on kaks inimest ja neil on erineva pikkusega varjud, siis tõenäoliselt langeb ühe vari mingi künkakese nõlvale ja teisel selle tipust. Peale selle, ka Maal võib madalalt paistev Päike joonistada inimesest tasasel maal kümneid meetreid pika varju, mis künka ees kahaneb peaaegu olematuks.
Kui tegu oleks olnud lavastusega, siis oleksid NASA spetsialistid nii elementaarsed asjad nagu varjude langemise nurgad kindlasti klappima pannud.

Kuidas on astronaudid, kes asuvad näiteks laskumismooduli varjupoolel, nii hästi nähtavad? Varjus peaks ju ka neid vaevu näha olema?
Kuul on Päike tõesti ainuke otsese valguse allikas ja see valgus on seal väga ere ning peegeldub ereduse tõttu ka igalt poolt hästi tagasi. Ka Maal kasutavad fotograafid inimeste või mingite objektide pildistamiseks ereda valguse käes valguse tagasipeegeldamist varjus olevale näole või muule vajalikule detailile mingi ekraani või heleda kanga abil. Et astronautide skafandrid olid heledad ja lisaks veel hästi valgust peegeldavast materjalist, siis ongi nad varjus nii hästi nähtavad Kuult tagasipeegeldunud valguse tõttu. Tolmuga kaetud Kuu pind jäi fotodel astronautide jalge all ikkagi tumedaks.

Paljudel fotodel on taevas näha imelikud valged laigud. Tähed nad ei ole, aga mis nad siis on?
Tulnukate luurelaevad või stuudio prožektorid ka igatahes mitte. Tegu on fotograafias üsna tuntud nähtusega, kus ereda valguse käes pildistades peegeldub valgus objektiivi läätsedelt ka filmile. Kui uurite kodus tähelepanelikult oma fotosid, siis leiate ka ehk mõnelt selliseid valguslaike.

Miks pole Kuul tehtud fotodel näha taevas tähti? Seal pole ju atmosfääri, seda eredamalt ehk selgemalt peaksid nad ju paistma?
Kuul tehtud fotod on võetud päeva ajal. Aga kuidas on lood tähtede nähtavusega päeva ajal, peaks igaüks teadma. Asjaolu, et Maal on taevas päeva ajal sinine ja Kuul peaaegu must, siin midagi ei muuda.
Lisaks on Kuul pinnas päeva ajal väga ere, palju eredam kui Maal kõige päikeseküllasemates kohtades. Päikesevalgust pole seal segamas ei atmosfäär ega pilved. Võrreldes pinna eredusega on tähed väga tumedad. On võimatu tahta, et ühel ja samal fotol oleksid nähtavad nii väga heledad kui ka väga tumedad objektid. Peale selle tahtsid Apollode astronaudid jäädvustada fotosid Kuust ja oma tegemistest, tähti nad sinna otseselt pildistama ei läinud. Et fotosid tehti ereda valguse tõttu lühikese säriajaga (enamik 1/125 või 1/250 s), siis jäid peale enam valgustatud objektid, suhteliselt tumedad tähed ei jõudnud filmilindile jääda. Mitteuskujad võiks ju öösel selle säriajaga teha pilte heledalt valgustatud kohtades ja pärast vaadata, kas tähed jäid peale.

Ajakirjanduses on avaldatud hulk fotosid, kust on selgelt näha, et astronaudid on Maal. Miks ei või siis ka ülejäänud pildid pärineda samast?
Ja kus siis oleksid astronaudid pidanud treenima kui mitte Maal? Oleks ikka väga imelik saata mehed ilma eeltreeninguteta Kuu-lennule. Et treeningutest ka fotosid tehti, ei tohiks väga üllatav olla.

Enamik fotosid on justkui liiga head, et olla võetud amatööride poolt, kelleks astronaute võib ju pidada?
Pika ja põhjaliku ettevalmistusperioodi jooksul läbisid astronaudid ka üsna korraliku koolituse maailma ühe tuntuima fototehnikat tootva firma Hasselblad kaameratega ümberkäimiseks. Kuul valitsevates tingimustes ja skafandrisse riietatult ei tuleks muidu pildistamisest midagi välja. Lisagem, et ühtekokku tegid Apollode astronaudid Kuul umbes 17 000 fotot, nende hulgas on väga palju üldsegi mitte häid pilte, mida NASA pole kunagi avaldanud. Välja on valitud parimad, pidevat kasutamist leiavad meedias ehk ainult paarsada. Nüüdseks on fotod digitaliseeritud ja huvilised saavad neid vaadata näiteks Projekt Apollo Archive või Apollo Lunar Surface Journal vahendusel.

Miks oli TV-ülekannetes pildi kvaliteet nii halb? Sihilik hämamine?
Kui fotode kvaliteet on väga hea, kahtlustatakse pettust. Kui telepilt on halb, kahtlustatakse ka pettust. Seletus peitub eelkõige kasutada olnud kaamerates. Kinofilmikaamerad oleksid olnud kaasavõtmiseks liiga kogukad ja vaakumis opereerimiseks liiga problemaatilised, seepärast otsustati videokaamerate kasuks. Kuid need olid sel ajal alles lapsekingades. Kuigi nende kaamerate loomisele kulutati hulk raha, aega ja tarkade peade ressurssi, oli tollaste videokaamerate kvaliteet selline, mille kohta nüüd öeldaks “saast”!
Lisandusid veel raskused videosignaali kokkupakkimise ja edastamisega Maale. Ja kui siis signaal oli Maal kätte saadud, oli parim võimalus see konverteerida TV-standarditele arusaadavaks-vastuvõetavaks sel teel, et see video filmiti teleriekraanilt uuesti TV-kaameraga ja alles siis näidati televisioonis. Kui nüüd arvestada, et tegu oli peaaegu esimeste videokaameratega, filmimiseks äärmuslike tingimustega, materjali transportimisega tohutu kauguse taha ja uuestifilmimisega tavaliselt teleriekraanilt, siis tuleks imestada, et niigi palju pilti sai. Lisamärkusena veel nii palju, et Austraalias edastati sel viisil vastu võetud telepilti palju varem kui Ameerikas – kas austraallased olid ka huvitatud võltsimisest?

Miks Apollo-videote vaatamisel kiirust tõstes kaob astronautide liigutustest kohmakus? Kas pole neid lõike mitte filmitud Maal ja pärast kiirust vähendatud, jätmaks muljet, et need on filmitud Kuul?
Kui lasete sõbral end filmida näiteks jooksu ajal ja pärast kodus videot vaadates tõstate kiirust, kas siis saab teist olümpiavõitja jooksualadel? Mängimine taasesituskiirustega ei tõesta midagi. Kuul olidki astronaudid üpris kohmakad tänu jäikadele skafandritele. Lisaks jäi nende mass endiseks ja selle massi liigutamine toimus aeglaselt. Raske skafandri ja saapaga jalga on ka Kuul raske liigutada.

Kas tolleaegsetest kesistest arvutitest oli üldse asja, arvestades Kuu-lendude keerukust?
Oh seda 21. sajandi suurelisust! Muidugi oli tolleaegne arvutitehnoloogia tänasega võrreldes primitiivne ja võib-olla on praeguses pesumasinaski arvutit rohkem kui siis laskumismoodulis. Kuid kindel on see, et NASA-l oli kasutada tolle hetke tipptase. Tegelikult ei nõua Kuu-lend üldsegi nii palju arvutivõimsust kui ette kujutatakse, eriti veel siis, kui asja juures on füüsikud-spetsialistid, kes oskavad neist viimase välja võtta. Igapäevane arvutikasutaja tarvitab arvuti võimalustest ära vaid tühise murdosa. Peale selle võiks tipptasemel teadlane tinglikult Kuule lendamise trajektoori ja vajalikud valemid visandada ka kirjaümbrikule. Pealegi sai enamikku lennuks vajalikku Maal (kas või terveid saale täitvate arvutisüsteemidega) välja arvestada ja raadiosignaalidena edastada, moodulis ei olnud seetõttu arvutivõimsust kuigi palju vaja.

Aga simulatsioonilennud arvutil nõuavad väga suurt võimsust ja see pole ometigi veel reaalne lend?
Enamiku arvutivõimsusest neelab simulatsioonilendude juures ümbritseva keskkonna tõepärane kujutamine, aktiivseks lennutegevuseks kulub seal tühine osa. Apollo-programmides ei vajatud keskkonna perfektset esitust, osalejate jaoks oli sisuline külg tähtsam.

Miks fotodel pole näha tolmu hõljumas? Kuu väiksema gravitatsiooni tõttu peaks see seal hõljuma tunduvalt kergemini ja kauem kui Maal?
Jällegi väga levinud väide oletatava pettuse tõestamiseks. Vastus selle ümberlükkamiseks on samas väga lihtne. Teame, et vaakumis tolm ei hõlju. Maal püsib tolm hõljuvana just tänu sellele õhule, mis meid ümbritseb. Kuu pinnal langeb tolm tagasi väga kiiresti õhu puudumise tõttu ja see on märksa tähtsam tegur kui Kuu väiksem gravitatsioon.

Piltidel on näha, et taldrikul, millele toetub laskumismooduli jalg, pole tolmu. Mooduli laskumisel peaks ju üles tõusma suur tolmupilv, kuidas see siis sinna taldrikule ei sattunud?
Laskumismooduli rakettmootori düüsist väljus enamik heitgaasidest mitte otse alla, risti Kuu pinnaga, vaid rohkem alla-kõrvale, pinna suhtes nurga all. Seetõttu lendus ka gaaside teele ette jääv tolm radiaalselt kõrvale ja langes maha eemal, sest pole õhku ega tuult, mis aitaks seda tagasi kanda sellele taldrikule. Kui võtta tuulevaikse ilmaga peotäis tolmu ja heita see kõrvale – vaakumit oleks ilmselgelt palju tahta –, siis sinna eemale ta ka langeb.

Kuidas said laskumismoodulid Kuul nii hästi hakkama, kui nende katsetamine Maal kulges paljude teada üle kivide ja kändude?
Väliselt olid Maal katsetamisel olnud moodulid küll väga sarnased hiljem Kuule viidutega, kuid tegelikkuses hoopis midagi muud. Esiteks pidid nad töötama Maa tingimustes ja hakkama saama Maa gravitatsiooniga. Kuumoodul oleks olnud liiga nõrguke. Kuna testimiseks kasutatud moodul pidi olema tugevam, siis oli ta ka raskem. Kokkuvõttes oli Kuul mooduliga palju lihtsam hakkama saada kui Maal.

Miks polnud Apollo 11 kuundumisel kuulda rakettmootori häält sel ajal, kui Armstrong kõneles?
Sellele on kolm seletust. Esiteks töötas mootor kuundumise lõppfaasis väga väikese võimsusega. Teiseks jällegi atmosfääri puudumine. Et õhk puudub, siis pole seal tegemist ainult teguriga, et vaakumis heli ei kandu edasi, vaid ka sellega, et heitgaasid ei põrkunud õhuga, mis Maal oleks tekitanud kõva müra. Ja kolmandaks oli Armstrongil selline mikrofon nagu lennukipilootidel – see pidi kinni püüdma ainult tema hääle ja ei midagi muud kusagilt kaugemalt.

Kui astronaudid kõnelesid lennujuhtidega, polnud kõnes mingeid pause, mis selliselt kauguselt kõnelemisel peaksid tekkima? Televideokõnes Tallinna–Brüsseli või mõne teise paigaga peab üks pool ära ootama, kuni küsimus-vastus satelliidi vahendusel teise vestlejani on jõudnud.
Tõsi, selline paus tekib, kuigi raadiolained levivad valguse kiirusel. Maa-Kuu vahel oleks see paus tohutu vahemaa tõttu jämedalt võttes 1,2 sekundit. Astronaut peaks juhtimiskeskusest vastuse saamiseks ootama seega vähemalt 2,4 sekundit.

Miks siis kõnedes neid 2,4sekundilisi pause ei ole?
Kõik kõnede lindistused tehti Maal juhtimiskeskuses ja meie kuulame neid lindistusi. See tähendab, et me kuuleme kõnesid nii, nagu seisaksime ise seal – küsimuse kohalejõudmisel kuuleme kohe lennujuhi vastust, mingit ootepausi seal ei ole.

Kas Apollode kanderaketid Saturnid olid üldse piisavalt suured Kuule jõudmiseks? Kuhu see tohutu hulk vajaminevat kütust mahutati?
Saturnid ei pidanudki suutma rohkem kui viia Apollo 100 meremiili kõrgusele. Siis astusid mängu teised tegurid, eeskätt Maa pöörlemisest saadud energia (ega kosmodroome ei paigutata võimalikult ekvaatori lähedale ilusa päikselise ilma pärast, kuigi sellelgi on oma roll). Teine oluline tegur on see, et kui midagi on kosmoses lendama pandud, ei aeglusta selle lendu enam miski. Raketid pidid suutma ületada vaid Maa külgetõmbejõu, edasisel lennul kasutati Kuu külgetõmbejõudu.

Kuidas viidi kuukulgur Kuule? Laskumismooduli jaoks on ta liiga suur?
Kulgur viidi Kuule mooduli välisküljel kokkupakituna. Kuul voltis ta end ise automaatselt kasutamiskõlblikuks lahti. Kulguri detailid, materjalid ja mõõtmed olid pikaajalise leiutustöö tulemus.

Millega täideti kuukulguri rehve? Vaakumis oleks need pidanud ju lõhkema?
Ega ei täidetudki. Rehvid olid vetruvuse tagamiseks tehtud põimitud traatvõrgust, jämeda võrdlusena vetrusid nad nagu aiavõrgu rull, kui sellele peale istuda.

Armstrong tegi foto Buzz Aldrinist rinnal rippuva kaameraga. Miks siis pildil on Aldrin justkui kusagil all ja me näeme isegi tema skafandri kiivrit ülevalt?
Vastus on väga lihtne – pildi tegemise hetkel oligi Armstong Aldrinist kõrgemal, väikese künka tipul.

Kes filmis laskumismooduli starti Kuu pinnalt?
Vastus – kaugjuhtimisega kaamera, mis oli monteeritud kuukulgurile, mis jäeti maha. Et tõusukiirus oli teada, polnud selles filmimises midagi erakordset. Filmimist juhiti Maalt.

Aitab küll!
Kahtlejad on suutnud püstitada sellise hulga küsimusi, et neile kõigile vastamiseks peaks kirjutama raamatu – ja ega siiski saaks kõik vastatud. Kõige käegakatsutavamaks tõendiks astronautide viibimisest Kuul peaks olema nende sinna pandud valgust peegeldav prisma, selle ja Maal oleva laseri abil saab väga täpselt mõõta Maa ja Kuu vahemaad igal ajahetkel. Või arvavad kahtlejad, et äkki rääkisid jänkid kellelegi marslasele augu pähe, et see käiks Kuul ja taskupeegliga sealt vilgutaks?
Kel on selliste küsimuste-vastuste vastu suurem huvi, vaadaku sissejuhatuseks kas või allpool lisatud linke (taolisi veebikülgi on internetis palju), igal neist on omakorda palju linke uutele allikatele:
http://science.nasa.gov/headlines//y2001/ast23feb_2.htm
http://www.lunaranomalies.com/fake-moon.htm
http://www.redzero.demon.co.uk/moonhoax/

Sarnased artiklid