Kaherattalised kompromissid
Juhapekka Tukiainen
01.05.2016

Igatsus korraliku jalgratta järele ja tagasihoidlik eelarve on kehvavõitu kombinatsioon, sest hinnakirju vaadates näivad võimalused kehvavõitu. Võtsime väljakutse vastu ja asusime otsima mõistliku hinnaga, aga asjalikku ratast, mis kõlbaks kasutada nii linnas kui maanteel ja maastikulgi. Just seda jalgrataste puhul „hübriid” tähendab, mitte aga mitme jõuallika sidumist, nagu autodel.

Focus Wasgo Evo

Insera Aqua

Merida Speeder 100

Specialized Sirrus Sport Disc

Trek 7.3 FX

White SC Lite FF

Tuleb tunnistada, et kompromisse tuli tegema hakata juba varakult. Hinnaklass oli seatud 700–750 euro suurusjärku ja seega tuli kohe loobuda mõttest panna rõhk sportlikele jalgratastele. Maanteerataste seast oleks leidnud äkilisi ja ahvatlevamaid, ka maastikuomadustega sõpru igat masti tervisesportlastele. Paraku oli nende üldine hinnatase nii kõrge, et rühma oleks kuulunud vaid kaks: Soome taustaga Insera ja Taiwanilt pärit Merida. Märgatavalt toekamate universaalrataste poolelt tulid mängu sakslaste Focus ja norralaste White. Viimase võistluspaari moodustasid ameeriklased Trek ja Specialized.

Eesti rattapoodidest kõiki seekordseid võistlejaid siiski ei leia – kuna testirataste valiku koostamine oli Soome TMi ülesandeks, ei kattu siin võrreldud mudelivalik täies mahus Eestis hetkel saada olevaga. Pildi hübriidrataste hetkeseisust ja sellest, mida sõiduriista valides tähele panna, annab see siiski – seda enam, et üha sagedamini ostetakse rattaidki „omal käel“, nn ametlikest esindustest mööda minnes.

Mugavus on ülehinnatud?

Jalgrataste areng on olnud kiire. Kui võrrelda sama klassi rattaid paari-kolmeaastase vahega, siis suudab ehk vaid eelmine võitja uute mudelitega sammu pidada. Teine üldisem tähelepanek: esivedrustus sobib mugavaks sõiduks tööle ja koju tagasi. Tervisespordiga tegelejale on see vaid lisakaal.

Testieelsetest kaalutlustest jäi jälg hinnetetabelisse. Sportlikkust esile tõstev pikk maanteesõit moodustab lõpphindest 30 protsenti, oma lahter sai jäetud ka tegususe vastandile ehk mugavusele. Põhjuseks varasemate aastate kehvad mälestused alumiiniumraamiga ratastest, mille teoreetilise tõhususe eest tuli maksta mugavusega. Vedrustuseta alumiiniumraami loomupärase jäikusega tuli arvestada, sest mõtlesime selle hinnaklassi kõige tõenäolisemale ostjale. Nende randmed ja taguotsad pole veel asfaldivärinatest karastatud, nii et alumiiniumraamiga tuleks ettevaatlik olla. Testi käigus selgus küll, et jäik esikahvel võib olla piisavalt mugav, kui mugavuse mõistet suhtelisena võtta.

Õigem oleks sellele läheneda lävendi ületamise vaatenurgast. Kõik need jalgrattad tunduvad algajale esimese tunni järel ebamugavad, tähtis on aga hinnata, kas see ebamugavus on sedavõrd talutav, et harjumine ei võta liiga palju aega. Ebaõige valiku korral on lävend nii kõrge, et aeg saab enne otsa, st sõiduisu saab enne otsa kui käed-jalad karastuda jõuavad.

Mugavuse arvestamine tõi esile ootamatu paarisrakendi. Pealtnäha ei peaks Insera ja Focus mahtuma isegi mitte samasse testirühma, kuid Lanzarote saare maanteedel võistlesid need väga tasavägiselt. Kui üks osutus paremaks ühe omaduse poolest, siis teine vastas hoopis teistsuguse lahendusega, mis ometi täitis sama eesmärki.

 

Sarnasused ja vastuolud

Kõlab vastuoluliselt ja ongi. Mugavuse poolelt paistis algul, et muret võivad valmistada Insera kõige kitsamad, 30 mm tänavarehvid. Teisest küljest on aga Inseral ainsana süsinikkiust esikahvel ning vedruna toimida üritav kaarduv tagakahvel.

Focus seevastu näeb välja nagu raudteerööbastest kokku keevitatud sõiduvahend, millel all kõige laiemad, krobelise mustriga 38 mm matkarehvid.

Kumbki on lähenenud mugavusele vastupidistest suundadest, kuid mõlemad teenisid ühtviisi üheksa punkti. Pilt läheb veel segasemaks, kui selgub, et väliselt Inseraga sarnasel Meridal puudub igasugune pehmus ning et White on omadustelt lähedane hoopis Focusele. Ja värvigi poolest sarnased ameeriklased alustavad võrdselt, teenides mõlemad kaheksa punkti.

Mugavuse mõistesse tuleks allpool põhjalikumalt süveneda. Focusel tuleb see projekteerimise lausa müstilistest eripäradest. Ligi 13 kg kaaluv sõiduriist tundub tõstes raske kobakana, nii et sõites ei tohiks see kuidagi kergena tunduda.

 

Füüsika ja mehaanika

Focus ei taha aga füüsikaseadustega leppida. Sõidutunne on igas olukorras hämmastavalt energiline, kindel, edasipürgiv ja tõepoolest isegi kerge. Mingil määral kehtis see ka Lanzarote vastikult pikkadel tõusudel, kus teed kerkivad kilomeetrite kaupa laugetele mäeharjadele ja siis langevad niisama palju kilomeetreid allapoole.

Insera sõidutunne on hoopis teist tüüpi, kuid sellest sai ettekujutuse juba ratast tõstes. Kümne kilo ringis kaal on küll paar kilo rohkem kui parimatel maanteeratastel, kuid siiski tekitas Insera tunde, et käes on mitte jalgratas, vaid tennisereket. Nii kerge, et võiks vabalt sellega vibutada!

Insera loomuses leidubki ehtsa maanteerattaga sarnast sõidutunnet, mis sünnib madala kaalu ja õnnestunud raamidisaini koostöös. Süsinikkiust esikahvel, kaarduv tagakahvel ja eriti lühikeseks kärbitud geomeetria ei anna veel kokku õiget vetruvust, kuid filtreerivad tee tekitatud värinad talutavaks. Raami energilisus lisas mugavusele positiivseid tundeid, aga neist allpool.

White esindas kolmandat laadi mugavust. Norralastel oli võimalus pakkuda selles hinnaklassis parimaid komponente. Jalgratta raamiga on probleeme, kuid tavaliselt kõrgema hinnaklassi ratastel leiduvad Shimano komponendid tuletavad iga vändapöördega meelde mehaanika osakaalu. Käigud naksatavad probleemideta paika, õõnes, kuid tugev keskjooks annab jõu ketile edasi ja piduritele ei pidanud üldse mõtlema. Need toimisid alati.

 

Osad ja tervik

White siiski ei edestanud lähimat konkurenti oma kvaliteetsema mehaanikaga. Focuse osad võisid ju olla madalamast klassist, kuid mingit olulist viga neil ei olnud. Acera/Alivio taseme käiguvahetajad ei jäänud White’i Deore/SLX käiguvahetajate kõrval hätta, aga tänane Alivio ei ole enam sama, mis eilne Alivio, rääkimata üleeilsest. Shimano on säilitanud komponentide tasemete nimed, kuid tehnika ise on arenenud, nii et tõenäoliselt peavad Focuse osad veel kaua vastu. Siiski, White’i omad kestavad veel kauem ja aastatega White’i paremus vaid kasvab.

Selgeim näide kehvast lahendusest on Treki vanaaegsed ja küsitava kvaliteediga V-pidurid, millega ei pidanud probleeme kaua ootama. Enne ei saanud sõitma hakatagi, kui vedrud, mis pidureid jälle lahti tõmbavad, said pingumale reguleeritud.

Inseral on kaks võimalikku nõrkust, kumbki ei osutunud küll meie katsete ajal oluliseks. Tektroni V-pidurid toimisid laitmatult ja säästsid kaalust mitusada grammi, osutudes paremateks mitte ainult Treki omadest, vaid ka Merida mehaanilistest ketaspiduritest. Ülejäänud konkurentide hüdraulilised ketaspidurid on tavakasutaja jaoks mõistlikum lahendus – eriti kui arvestada, et nt selleks, et Insera pidurdusjõud aja jooksul ei väheneks, on vaja natuke tehnilist taipu.

Insera teine nõrkus sõltub kasutaja lihastest, sest maanteerataste madalamat klassi esindaval Claris/Sora käikudekomplektil on ees ainult kaks hammasratast teiste kolme vastu. Nii võib mõnes olukorras käikudest puudu jääda. Järsust mäest üles vändates on White’i kergeimal käigul 26 hammast ees ja 36 hammast taga, parim, mida Insera pakub, on aga 34 ees ja 25 taga.

 

Kirg ja kehakultuur

Hammaste lugemisega võib nii uppuda väikestesse asjadesse, et tuleks samm tagasi astuda ja olulisemat uurida.

Testinädala kuludes hakkas selgeks saama, et on võimalik jõuda positiivse tulemuseni. Mõistliku hinnaga jalgratas, mis sobiks erinevatesse tingimustesse, pole enam nii kättesaamatu unistus kui mõne aasta eest. Suhteliselt tagasihoidlik hind ei tähenda enam, et komponendid pidevalt laguneksid või et sõiduelamused võtaksid igasuguse sõidusoovi. Rattavalmistajad ja Shimano on teinud head arendustööd.

See ei tähenda veel, et kusagil oleks konkreetne hinnapiir, millest alates oleks rahulolu garanteeritud. Selles hinnaklassis võib ebaõnnestunud valik sõidumõnu ära võtta.

Nagu juba alguses sai kavandatud, pidasime tähtsaimaks ratta sobivust tervisespordiks, täpsemalt seda, kui kutsuvana see tundub. Sest poodi piima järele minekuks sobivad kõik need rattad suurepäraselt ja kümne kilomeetri kaugusel tööl käimine ei valmista samuti raskusi. Küsimus on pigem selles, kas näiteks neljandat korda pikemale ringile minnes peab ennast selleks väga sundima. Ja kas rattahooaja lõpp tuleb liiga ruttu kätte või on sõiduvahend selleks ajaks juba keldris või kuuri all tolmukihti kogumas.

Sellest vaatenurgast jagunevad testitud rattad kahte selgesti eristuvasse rühma ja ühes neist on ainult üks esindaja. Kuigi ka Merida veeres pikkadel retkedel asjalikult, tekitab vaid Insera tõsise soovi jalgrattaga treenimist jätkata. Enne kui tunded läbinisti positiivseks muutuvad, tahab ka see kümnekilone nobe jalgratas harjumist. Ent selged märgid sellest, et Insera võib äratada kire asfaldi kohal lennata, olid juba tunda.

 

Tänavasõidu ja trenni vahel

Ligi tuhande testikilomeetri järel jõudsime tõdemuseni, et viie puhul jätkub sõidurõõmu umbes kahekümneks maanteekilomeetriks. Sõita võib muidugi ka rohkem, aga kogenud jalgratturite meelest on sellel vähe mõtet ja veel vähem rõõmu.

Kas see tähendas, et Insera oli selge võitja? Ei, sest kindlaks tuli teha ka argipäevane kasutatavus lühematel distantsidel. Kõige paremini sai seda uurida linnakatsel, mis osutuski Inserale kõige raskemaks. Äkilise loomuga ja algajale üsna raskesti juhitav ratas nõudis tiheda liikluse seas liiga palju tähelepanu.

Vastandiks oli jällegi Focus, mis veeres linnaliikluses niisama hõlpsasti kui kõikjal mujalgi. Paha polnud ka pisut närviline Merida ja sageli teiste varju jäänud Specialized näitas ennast linnas parimast küljest.

Treki pidurid langetasid hinde seitsmele, kuigi raami juures oli tunda kogenud valmistaja oskusi.

Suurim probleem oli White’iga, mille projekteerimisel on asjad valesti läinud. Lõppkokkuvõttes täpsemalt, aga lühidalt öeldes: tavatult pikal jalgrattal on vaja kogu aeg lenksust kahe käega kinni hoida. Otse sõites on White täiesti stabiilne, aga juba väiksegi suunamuutuse peale tahaks esiratas end põiki keerata.

 

Insera viimane trump

Kui maantee ja linnaliikluse hinded kokku said liidetud, ei suutnud Insera esikohta hoida. Focus läks vägisi mööda.

Nende kahe suhet võib illustreerida sõidusihi kaudu. Inseraga võib sõita eikuhugi, aga Focuse puhul peab olema eesmärk. Ehk siis Insera pakub maanteeratta kombel ehedat sõidurõõmu ja siht pole oluline, aga Focusega 50 km mööda maanteeserva sõita eriti ei meelita.

Ent selle maa võib Focusega ära sõita küll, kui tee ääres on midagi vaadata ja kogeda. Jupikese maanteed kannatab välja, kui suurem osa matkast läheb mööda kurvilisi kruusateid ja kergliiklusteel tervisejooksjate vahel.

See pole sugugi paha treening ja tundub antud hinnaklassi eelistajale lähedasemana kui Insera sobiv maanteesõit, eriti kui maantee veel naudingut ei paku.

Viimane raund Insera ja Focuse kahevõitluses tõi üllatava tulemuse. Paduvihmas sõidetud kruusakatsest võis oodata Focuse selget võitu, kuid Insera ei andnud järele. Testijate imestuseks läbis graatsiline ratas mudaseid lõike täiesti asjalikult.

Stabiilselt kolmas White oli esimesele kahele päris lähedal, ülejäänud kolm jäid oma jäikusega kruusateel hätta. Merida ja Specialized saavad küll põhimõtteliselt kruusaga hakkama – kui ainult sõitja lihased värinad välja kannatavad. Trek lasi kividel sõidusuunda mõjutada ning niigi kehvapoolsed pidurid ei läinud muda ja vihmaga paremaks.

 

Maitseasjad ja mõistuse hääl

Testi lõppedes järeldasime järjekordselt, et odavamat jalgratast on keerulisem osta kui kallist. Selles hinnaklassis käiakse kui noateral, mis eraldab vaimustust pettumusest. Sama raha eest võib leida nii ühte kui teist, jalgrattaharrastus võib sellega alata, aga ka lõppeda. Kui veel tahta, et ratast saaks kasutada mitmesugustes tingimustes, siis läheb valik veel keerulisemaks.

Isegi võitjaks kerkinud Focus ei sobi tingimata kõigile – eriti kui sooviks on pikad ringid korralikul asfaldil. Insera võib aga osutuda vääraks valikuks rahulikuma sõidu pooldajale, kes eelistab lühemaid matku kõrvalteedel ja igapäevast kasutamist. White toimib mitmel pool hästi, aga mõnele ratturile ei sobi selle juhitavus.

Algajal, kes pole oma vastupidavuses päris kindel, ei tasu siiski järele anda vedrustusega esikahvli ahvatlustele. Kui eesmärgiks on üks jalgratas, mis sobiks igale poole, siis on jäiga esikahvliga hübriid tõenäoliselt just see rattatüüp, millel kõige rohkem sobivaid omadusi.

Seekordse testinädala tähtsaimaks nõuandeks oleks: mõelge täpselt läbi, mida te jalgrattaga teha tahate. Enne kauplusse minekut tasuks kaaluda, kui suur osa on argikasutusel ja kui suur tervisespordil – ning millist trenni te kavatsete teha.

Võrdluse tulemusena tõdesime, et sellest hinnaskaalast võib aruka valiku korral leida jalgratta, mis ületab tähtsaima lävendi: iga retk pakub sõidurõõmu, mis paneb ootama järgmist sõiduvõimalust. Kui ratas ja rattur sobivad kokku, siis motivatsioon vaid kasvab.

 

Kokkuvõtted ja testitulemused leiad maikuisest Tehnikamaailmast.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid