Kahe aastaga MM-sarja
Rein Luik
10.07.2007

Tänavu astus Urmo Aava ja Jaan Mölderi kõrvale juunioride sarja ka kolmas eestlane – Aigar Pärs. Võrreldes paljude konkurentidega, tegi 23aastane noormees hüppe kodusest sarjast MM-sarja väga kiiresti, sest tema esimeseks ralliaastaks oli 2005 ja ralliks Tallinna ralli.

Küsimus: Võrreldes mitmete teiste uustulnukatega, kes on alustanud võistlemisega üpris varases eas, on sinu senine karjäär olnud vägagi lühike?
Aigar Pärs:
Alustasin jah alles hiljuti ja eks see algus oli kah sihuke imelik. Otsisin endale mõnusat, aga kiiret igapäevast autot ja selleks sai Honda Civic Type R. Sõbrad kutsusid aga seejärel mind Raplasse jäärajavõistlusele, et “sul hea kiire auto”. See oli 2004. aasta talvel. Ja sealt see kõik alguse sai. Hakkasin osalema igamehe rallisprintidel ja sõitma ka rahvarallidel ning aasta lõpuks olin võitnud igamehe rallisprindi karika. Sealt edasi juba tekkiski mõte ka sportrallit proovida. Ehitasin Honda ringi N-rühma autoks ja nii olingi 2005. aasta Tallinna rallil esimest korda stardis.

Kindlasti on mitmeid tänaseid uustulnukaid mõjutanud Markko Märtini saavutused MM-rallidel. Kas ka sulle andsid Markko etteasted tõuke ralliradadele siirduda?
AP:
Ma arvan, et mitte. Mind on lihtsalt lapsepõlvest peale paelunud kõik, millel mootor sees, rattad all ja müriseb. Aga ei pea tingimata kiiresti liikuma. Hobideks on näiteks ATV-d ja krossitsiklid. Ralli meeldib mulle seetõttu, et seal sõltub kõik kahe mehe koostööst. Loomulikult ma jälgisin Markko tegemisi ja hiljem Urmo omi.

Mainisid, et ralli juures meeldib meeskonnatöö. Kas mõni individuaalne autospordiala ei huvita?
AP:
Kindlasti on ralli huvitavaim. Näiteks ringrajal hakkaks mul üksinda autos lihtsalt igav. Kaardilugejaga koos on mõnusam. Inimesed on ju erinevad ja mulle meeldib ralli. See ala on mitmekesine – ükski kurv pole teisega sarnane ja kõiki neid peab väga täpselt oskama hinnata.

Kas juba sellel esimesel stardil Tallinna rallil 2005. aastal mõtlesid ka sellele, et kahe aasta pärast kihutad MM-rallidel?
AP:
Ei, kindlasti mitte. Eks kõik kindlasti unista jõudmisest kuhugi kõrgele. Aga tookord ma veel küll sellele ei mõelnud. Tahtsime lihtsalt proovida, et mis saab ja kuhu me oma kiirusega jõuame. Päris mitmed olid meie sõiduga rahul, aga mitte mina ise. Ma pole kunagi iseendaga rahul. Alati on kohti, mida annab parandada, ja alati jääb mõni kurv hinges kripeldama, või mõni pidurdusmaa, või mõni käiguvahetus.

Aga mõte MM-sarja siirduda tekkis siis alles mullu?
AP:
Eelmise aasta suvel hakkasin Urmoga rohkem läbi käima ja sellest tekkis mõte proovida Suzukit. Esialgu lihtsalt, et saada kogemusi. Urmo arvas, et miks mitte. Leppis kokku vajalike inimestega ja augustis läksime Ungarisse. Seal saigi esimesed poolsada kilomeetrit Suzukiga sõita ja tuleb tunnistada, et meeldis. Hoopis teistsugune auto ja väga positiivne elamus. Kui näiteks võrrelda oma N-rühma autoga, millega sõites on kogu aeg higi otsa ees, on Super 1600 autoga väga kerge ja mugav sõita. Raskeks teevad sõitmise rajad ja need kivid, mis seal on! Kõik on kinni õnnes ja kogemuses. Aga nagu öeldakse – suurema kogemusega on ka rohkem õnne.

Eks see kogemuste vähesus väljendub ka sinu senistes etteastetes – samas oled võimeline kiiruskatsetel esikolmiku aegu sõitma, aga vahele satub ka nõrgemaid tulemusi.
AP:
Kui nüüd juba viimast, Sardiinia rallit arvestada, siis ütleks, et stabiilsus on mul juba kui mitte hea, siis vähemalt normaalne. Alates esimesest kuni viimase katseni mu kiirus kogu aeg kasvas. Kiirus ei käinud enam üles-alla ja korduvkatsete teistkordsel läbimisel ajad paranesid, millega ma olen väga rahul. Ja samas olen hakanud ka autot ralli rallilt paremini tunnetama. Suzukit ma saan ju testida ainult 100 kilomeetri jagu enne igat võistlust. Enne Sardiiniat toimunud testidega jäin eriti rahule, sest olin päeva lõpuks näiteks kiirem kui PG Andersson. Loomulikult ei näita see veel midagi suurt. Tuleb veel kõvasti tööd teha.

Oled juunioride sarjas uustulnuk, kõrval palju juba mitmendat aastat seal sõitvaid piloote. Kuidas see seltskond sind kui uustulnukat vastu võttis?
AP:
Väga positiivselt. Kõik on väga sõbralikud ja sellise suhtumisega, et konkurents on alati teretulnud. Ei ole ühtegi negatiivset kogemust veel seni.

Urmost, kes on ka su tiimikaaslane, on palju abi olnud?
AP:
On tõesti. Tema mulle teed Suzuki tiimi ju sillutaski. Esimestel võistlustel Norras ja Portugalis aitas ta mind ka väga palju õige seadistuse leidmisel.

Sardiinia eel, nagu ma aru sain, tegelesid auto seadistusega juba ise?
AP:
Jah, Urmo hilines sinna ja testidel pühendas Suzuki tiim kogu oma aja ainult minule. See andis palju uusi kogemusi ja ma õppisin selle päeva jooksul väga palju auto seadistamisest. Ma arvan, et tuli päris hästi välja.

Erinevaid sõitjaid motiveerivad erinevad asjad – keda kiiruse nauding, keda auahnus, keda võidujanu ning keda enda proovile panek ja keda soov perfektsusele. Mis sind motiveerib?
AP:
Kindlasti on üheks ajendiks soov võita! Aga samas tahaks ka näha, milleks ma võimeline olen. Ennast proovile panna ja oma oskusi lihvida.

Kas nende ajendite hulka kuulub ka soov kuhugi kõrgele jõuda?
AP:
Kindlasti, sest eks me kõik taha kuhugi kõrgele jõuda. Ja kunagi tahaks proovida ka WRC-autot. Aga nagu Eesti sõitjatel ikka, on üheks probleemiks raha. Järgmisel aastal tahaks kindlasti veel juunioride sarjas sõita ja eks seejärel vaatame edasi. Kui suudame ennast näidata heast küljest, ehk siis tuleb meile keegi poolele teele vastu.

Osaled tänavu paralleelselt ka Eesti meistrisarjas. Aga kuna pead etappe vahele jätma, siis oled öelnud, et meistritiitlit püüda on ilmselt raske. Kas kodustel võistlustel osalemine aitab kätt n-ö soojas hoida?
AP:
Eks seda kah, aga ma arvan, et ka Eestis sõitmine arendab. Meil on siin väga tugev konkurents, nagu näiteks Ott Tänaku ja mitmete teiste näol.

Sarnased artiklid