Kaeme kaevandusmuuseumi
Tormi Soorsk
20.01.2009

Seda, et meil Eestis on selline haruldane maavara nagu põlevkivi, teab iga mees, kas või selle elektri kaudu, mida iga päev tarbime. Kuid milline näeb põlevkivi välja, kuidas ta tekkinud on ja kuidas kaevandatakse – ega vist mitte igaüks.

Eestis leiduvat põlevkivi – kukersiiti – kihtide paksusega umbes kolm meetrit, on kõige rohkem Kohtla-Järve ümbruses. Kukersiit on maailmas parim põlevkiviliik kõrge orgaanilise aine sisalduse ja sellest tulenevalt suure õlisaagise (20–25%) poolest. Põlevkivi toodetakse nii peal- kui allmaakaevandustes. Kuidas seda on Eestis aastakümneid tehtud, saab näha Euroopa ühes ainulaadsemas, Kohtla-Nõmmel paiknevas kaevandusmuuseumis.
Kuidas saadi teada, et kivi põleb? Tuntuima legendi järgi ehitas keegi talumees Kukruse kandis kunagi sauna. Ehitas sinna ka vägeva ahju ning pani kerise sooja. Milline võis olla mehe jahmatus, kui ahi tuld võttis ja kogu ehitis maha põles… On ka lugusid, kuidas kividega ümbritsetud karjapoiste lõkkest kivid tuld võtsid, ja teisigi. Tõde on, et Ida-Virumaad on õnnistatud tõelise rikkusega, millesse peaks ka vastavalt suhtuma.
Viimased 50 aastat on seda peamiselt põletatud – ja üpris mõtlematult – elektrijaamades. Üks kuupdetsimeeter põlevkivi suudab anda 1 kWh elektrienergiat, kuid nõukogude ajal kasutatud aurugeneraatorites sai kivis peituvast energiast elektriks vaid 16%! TPI rektor A. Aarna, teadlasena põlevkivile pühendunud, julges juba tol ajal avalikult välja öelda, kui mõtlematu ja raiskav on selline suhtumine – isegi siis oleks saanud põlevkivist toota üle 70 erineva toote! Kasu sellest ütlemisest muidugi polnud, vaja oli elektrit, nüüd ja kohe!

Sajand põlevkivitootmist
Tööstuslikult hakati põlevkivi kaevandama juba 1916. aastal Alutaguse mail, mujal hiljem. 1931. aastal alustas Kohtlas tegevust inglastele kuulunud ühing New Consolidated Gold Fields Ldt., suurfirma, millele muu hulgas kuulusid ka kullakaevandused Austraalias. Järelikult oli raha, aga oli ka huvi Eesti põlevkivi vastu. Alustati utmistehase rajamisega bensiini ja õli tootmiseks ning esialgu mujalt ostetud põlevkivist. Otsustatud oli, et kui selle proovivabriku töölerakendamisel tulemused rahuldavad inglasi, siis ehitatakse siia suurem vabrik koos kaevandusega. Nii ka läks ja Kohtla-Nõmmele rajatigi oma maa-alune kaevandus. Ainult et aastanumber oli siis juba 1937…
Vahepealsete aastatega ehitati kuus tootmishoonet: õlivabrik, jahvatushoone, laboratoorium, jõujaam, töökoda ja laoruum. Ja ennäe kapitaliste – ehitati ka töölismajad 30 töölise tarvis, ambulants, saun ja vabriku kontorihoone. Märkimisväärne on, et asula planeerimiseks palgati tuntud arhitekt Aleksander Vladovski (EE 14) – üpris erandlik nähtus tol ajal, et maa-asulat lastakse kujundada arhitektil.
Kohtla-Nõmme asula kujunes ilusaks nn vahvärk-stiilis, valgete välissõrestikega pruunide puitmajadega asumiks, nagu neid siin-seal Euroopas võib praegu veel kohata, ja selles oli suur osa inglasest õlivabrikandil, kogu ettevõtmise hingel William Dunnil (praegu on lugupidamise märgiks W. Dunni portree jäädvustatud suletud tootmishoone välisseinale). Ta oli väga nõudlik mees, kord pidi majas olema, näiteks oli töö juures suitsetamine keelatud ja ta ei sallinud joodikuid. Kuid samas oli Dunn oma tööliste suhtes väga hooliv. Ühesugused kaunid puitmajad olid sirgetes ridades tänavate ääres. Majade ümber veeti niipalju mulda, et pererahvas saaks ümbruse heakorrastada ja ka juurvilja kasvatada. Nii kujuneski, et Kohtla kaevandus oli üks paremini heakorrastatud ettevõtteid kaevanduste seas veel ka kümneid aastaid hiljem, kuigi Stalini ajal muudeti kaunid elamud barakkidesarnasteks. Nüüd on suudetud, võib-olla tänu väärikale minevikule, taas võita vabariiklikke, presidendi eestvedamisel korraldatud heakorrakonkursse – 1999. a tegutsevate ettevõtete nimekirjas ja 2006. a parima tööstusmaastikuna.

Head ei osata hinnata
Nagu öeldud, on lihtlabane põlevkivi põletamine ikka kohutav raiskamine, sest sellest saaks toota veel nii palju muud. Näiteks ahvatles inglasi omal ajal just võimalus toota põlevkivist sel ajal maailma parima kvaliteediga bensiini ja väga heade määrimisomadustega õli, mille omapäraks oli see, et ta vajus vees põhja ja ei jätnud pinnale vikerkaarevärvilist laiku. Kuna inglastel oli siis maailma suurim laevastik, sealhulgas ka allveelaevad, ja läheneva sõja hõng juba tunda, olid britid sellisest õlist väga huvitatud. Kui näiteks tabamuse saanud allveelaev, mis kasutas meie põlevkivist saadud õli, laskus põhja, siis ei jäänud pinnale õlilaiku, mis oleks laeva reetnud. Hiljem, kui vaenlased olid lahkunud, võis allveelaev end veel päästa.
Ka sakslased taipasid kohe Eestisse jõudes, mis hea neid siin ootab, ja sõja algul venelaste poolt purustatud tööstus taastati kiiresti. Kaevandusmuuseumis teatakse lugu, mis pajatab sellest, kuidas sõjajärgseil aastail leiti juhuslikult ülisalajane Saksa allveelaev, milles ei olnud ei logiraamatut, ei meeskonna nimekirju, ei midagi laeva asukohamaale viitavat. Aga rangetel salastajatel oli kahe silma vahele jäänud üks pisiasi – nimelt oli ühe ohvitseri käel nimeline kell ja sealt hakkas asi laeva tuvastamiseks hargnema. Laeva mootoreis aga olevat olnud Kohtla-Nõmmel toodetud õli.
Eesti põlevkivist toodeti pärast sõda gaasi, millega varustati Leningradi ja samanimelist oblastit. Igas kuus toodeti 200–300 tonni bituumenit, lisaks bituumenlakki metalli värvimiseks, immutusõli raudteeliiprite ja teiste niiskusega kokku puutuvate puitdetailide immutamiseks. Trükitööstus sai kvaliteetset trükki võimaldavaid trükivärve, kummitööstus pehmendavat kerget põlevkiviõli, valutehased valumulla hulka segamiseks raskõli jm. Kuid valmistati ka palju igapäevasemaid tooteid: BioEsti-nimelist pesupulbrit – seda tehakse veel praegugi – ja juukselakki. Muide, kuulsa lõhnaõli Chanel nr 5 koostisse kuulub kõige muu kõrval ka tilgake põlevkiviõli – küll mitte Eesti oma, aga ikkagi... Niimoodi saaks seda nimekirja veel kaua jätkata. Aga meie aina põletasime ja põletame seda väärtuslikku tooret edasi. Ainuüksi Kohtla-Nõmmel kaevandati tegevusaastate jooksul 48 329 542 tonni põlevkivi. See on kogus, mille meie praegused elektrijaamad põletaks ära 14 aastaga.

Meil on, mida teistel pole
Kaevandusi ja lahtiseid karjääre on Kohtla-Järve ümbrus täis, nüüdseks on paljud neist suletud. Kohtla-Nõmme kaevandus, mis võttis enda alla ühtekokku 17 km2, suleti 1. aprillil 2001, sest tootmine ei olnud enam väga rentaabel ja palju oli käsitsitööd.
Nüüd tegutseb kaevandus muuseumina – ja see on suurepärane turismiobjekt. Meie külastuspäeval kohtasin seal ka kahte lätlaste ekskursioonigruppi – neil ju midagi sellist pole.
Kohtla kaevandus on omalaadne selle poolest, et seal toimus nii pealmaa- kui ka allmaakaevandamine. Maa all kulgesid kaevanduskäigud 8 meetri sügavusest kuni 37 meetri sügavusele vastavalt põlevkivikihtide kulgemisele. Kui kaevandus suleti, tekkis grupil entusiastidel hea mõte teha sinna muuseum. Peab ütlema, et see oli väga raske ülesanne, sest kedagi kusagil kaugemal ja kõrgemal see mõte eriti ei huvitanud. Mittetöötavad kaevanduskäigud kipuvad ju vett täis valguma, kaevandust on vaja valgustada ja ventileerida, seadmete eest hoolitseda, peahoonet ülal pidada… 2003. a augustikuus näiteks uputasid ülitugevad vihmasajud kaevandusmuuseumi allmaaosa, kahjustatud sai kogu maa-alune eksponeeritav tehnika, tuli alustada otsast peale.
Vee sissetungi tõkestamiseks rajati betoontõkked kõrgusega 2,8–3,2 ja paksusega 0,8 m, puhastati maa-alused veekraavid ja pumbajaama kogumisbassein mudast ja saastast, nõukogudeaegsed pumbad asendati tänapäevaste sukelpumpadega. Sisuliselt taastati sõjajärgne veekõrvaldussüsteem, mis on pärast käivitamist 2004. a toiminud normaalselt. Isegi 2008. aasta suured sajud, mil sademete hulk oli suurem kui 2003. aastal, ei tekitanud probleeme. Keskmine kaevandusmuuseumist väljapumbatava vee hulk on 50–60 m3/tunnis.
Kui 2002. aastal käis muuseumis külastajaid üle 27 000, siis nüüd on see arv tublisti kasvanud. Ometigi vajaks muuseum edukaks tööks ja arenguks dotatsiooni, sest pileti hinda ei taheta eriti kergitada – täiskasvanud külastajale on see praegu tööpäeviti 75, nädalavahetusel 90 krooni.
Kaevandusega tutvustavad külastajaid suurepärased giidid, kes kõik on enne kaevanduses töötanud. Meie grupi giidiks oli Tõnu Kiiver, kes olnud 38 aastat kaevur ja töötanud mitmel masinal ning mitmel alal – näiteks olnud lõhkaja kõrgeima kategooria minöörina ja teinud palju muud. Ta oskas väga hästi jutustada kaevandusest, teadis huvitavaid fakte, kuid ei pingutanud nendega üle, ekskursiooni käigus demonstreeris kõiki masinaid – ise ju nendega töötanud, „paberid” puha olemas… Sissejuhatuseks rääkis ka sellest, millist rasket tööd tegid kaevanduses naised ja lapsedki. Nimelt oli naiste osaks maa peale välja veetud kivimite sorteerimine – mis paas ja mis põlevkivi –, see aga toimus käsitsi ja seda iga ilmaga, olgu pakast üle 30 kraadi või suvel sama palju kuuma. Ning ega need kivitükid, mis kõrvale heideti, väikesed olnud – sageli kuni 15–20kilosed lahmakad. Nii et need mäed, mis Kohtlas kõrguvad, on suuresti naiste kätetöö.

Teine maailm
Pärast sissejuhatust peahoones avanes meil võimalus laskuda maa alla. Enne tuli aga nii jaheduse kui võimaliku määrdumise vastu selga panna joped, pähe kiivrid ja isegi akutoitega kaevurilambikese sai kiivrile kinnitada. Kaevanduses sai näha-kuulda kõike, mis tänapäevastes moodsates, masinatega töötavates kaevandustes juba ammu unustatud. Giid rääkis, kuidas toimus lõhkamine, soonimismasina ja kombainiga töötamine, lõhatud põlevkivi ja aheraine kühveldamine vagonettidesse. Muide, isegi kühvlivarre konstruktsioonil oli oma tähtsus. Sirge varrega kühvel anti mehele, keda mingil põhjusel tööle võtta ei tahetud. Selline riist tegi töötamise nii raskeks, et mees ei tulnudki teine päev enam tööle.
Kogu kaevanduses olev vana tehnika oli töökorras. Kes soovis, võis giidi juhendamisel proovida, kuidas on töötada ägedalt vibreeriva ning metsikult lärmava raske puuriga, mida tuli lõhkeaine paigaldamiseks vajalike aukude puurimiseks sageli hoida ka oma pea kohal. Sajast tööle asuda soovijast jäi tavaliselt puurijana tööle 1-2 meest. Kaevurid said omal ajal küll väga head palka, ehitasid maju ja ostsid autosid, kuid see töö nõudis ka supermehi – õige mees suutis vahetuses vagonetti kühveldada umbes 30 tonni kivi ja lisaks paarkümmend tonni veel virna laduda.
Töö kaevanduses on ikka tõeline põrgu või enamgi. Meile demonstreeriti, missugune mürin, kolin, metallikrigin saatis kõikide masinate tööd, lisaks ventilaatori möirgamine. Giid jutustas, kuidas pärast lõhkamist jooksid seniks varjunud kaevurid läbi tolmupilve, käega õhutustorust tuge otsides, hinge ja silmi kinni hoides lõhkamiskohale, kust suruõhk hakkas tolmu ja suitsu kõigepealt ära suruma. Töö tahtis tegemist – muidu oleks kulunud pool päeva, kuni kõik see oleks hajunud. Kui seda ette kujutada, siis müts maha nende meeste ees, igaüks sellises kohas aastaid töötada ei suudaks.
Maa-alusel raudteel oli näha ka omapäraseid neljarattalisi jalgrattaid, mis liikusid kaevanduses mööda raudteerööpaid, et kiiremini mitme kilomeetri kauguse tööee juurde jõuda. Sageli hüppas keegi veel peale priiküüti saama ja siis pidid mõlemad silmad lahti hoidma, et mitte Šuba otsa komistada. Šubadeks kutsuti ülemusi, kes kaevanduses kasukates ringi käisid, lisaks reetis neid uuemal ajal valge kiiver, mida nad armastasid kanda.
Toreda punkti pani ekskursioonile sõit kaevandusrongiga mööda pimedaid kaevanduskäike. Kes on öelnud, et Eestis ei ole metrood!
Ettetellitud grupikülastusi ootab maa all lõpetuseks kaevuri-lõuna – väga kosutav ja maitsev supp ning hoolega küpsetatud saiakesed. Kogu ekskursiooniks kulub aega 1,5-2 tundi.
Ja miks mitte minna Kohtla-Nõmmele talvel, kui külastatavaid paiku on suvega võrreldes vähem – maa all ju külm ei pure. Peale muuseumi on Kohtla-Nõmmel teisigi vaba aja veetmise võimalusi, näiteks talvel aherainemägedele rajatud radadel suusatamine (suusad-saapad saab laenutada), lumelauaga sõitmine või snowtubing – suvel on võimalusi teisigi. Lisateavet vt www.kaevanduspark.ee.

Sarnased artiklid