Kaalume: auto või jalgratas?
01.07.2007

Kiire ringkäik mööda pealinna autosalonge ja rattapoode kinnitas, et 100 000 krooni eest on võimalik saada kas uue auto või uue jalgratta omanikuks – otsus sõltub sellest, kumba eelistada!

Ehkki Eesti oludes oleks sellised jalgrattad oma hinnatasemelt võrreldavad nt odavautoga Dacia Logan (baashind 99 000–157 000 kr), on siin omal kohal võrdlus hoopis Ferraride või Lamborghinidega. Mõlemal juhul on tegu tõeliste friikide sõidukitega. Kui enam kui 50 000krooniste jalgratastega sõitjaid on Eestis küllaga (piisab kui vaadata lahtiste silmadega ringi mõne Elioni mägirattasarja etapi stardis), siis 100 000 kr hinnaklassis on pilt teine ning neid, kes selliste ratastega kilomeetreid mõõdavad, on vast kusagil paarikümne ringis.
Enamik neist on seejuures – üllatus-üllatus – mitte professionaalid, vaid harrastajad! Elukutselised ratturid sõidavad sellega, mis võistkonna poolt ette nähtud, tõsised asjaarmastajad (kui sel tasemel sellist sõna kasutada annab) lubavad aga endale luksust sõita just sellega, mis meeldib (ja mida rahakott kannatab!).

Kas ratas on kullast?
Hindu vaadates tundub, et sellised rattad peaks vähemalt kullast olema. Kullast just mitte, aga (üli)kallitest materjalidest küll.
Kõige tähtsam jalgratta juures on raam. Tänapäevane tippklassi mägiratta karbonraam (see materjal on tuttav nt vormelimaailmast!) kaalub ilma tagaamordita alla 1 kg ja koos tagaamordiga vaid 1790 grammi – siit enam naljalt allapoole minna ei anna. Kaalu ja jäikuse huvides on selline raam ühes tükis ning sel pole ka sadula reguleerimise võimalust – see lõigatakse kohe paika ja nii jääbki, lühemaks saab saagida, aga pikemaks mitte!
Metallita ükski jalgratas siiski hakkama ei saa, kuid lihtlabast terast asendab siin suures osas lennuki- ja sõjatööstusest tuttav titaan (nii hammasratastes, amortides, kõikvõimalikes kinnitustes – aga ka sadula relsside materjalina).
Kõige kergem mägiratas, mis Hawaii Expressi rattameestel ette on tulnud, on kaalunud vaid 5,5 kg, kuid siin tuleb silmas pidada, et tehase mõõdetud kilogrammid on saadud ilma lisavarustuseta ning väikseima võimaliku raamiga. Konkreetse Scott Spark Ltd (hind 109 000 kr) ratta massiks oli tehasest antud küll 9,9 kg, kuid kui tegu XL-raamiga, kuhu on lisatud kompuuter, pedaalid, mugavam sadul ja veel üht-teist, siis 10,65 kg kokku tulgi.

Sale joon maanteel
Maastikuratastest märgatavalt saledamate maanteerataste raamide “kaalujälgimispoliitika” on jõudnud 790 grammini. Siia lisandub veel 290 g kaaluv kahvel – seegi on MR-tulemus – ja veel kõikvõimalik hi-tech. 5,9 kg kaaluvat Scott Addict Limited ratast, mille hinnaks koguni 159 000 krooni, müügisaalist paraku kohe võtta polnud ja nii tuli leppida sama raami peale koostatud pool kilogrammi raskema Addict R2ga, mille hinnalipikul “vaid” 89 000 krooni.
Pool kilogrammi ei tundu teab mis vahena. Kui grupisõidul pole iga gramm tõesti nii tähtis (saab ju vahepeal ka tuules puhata), siis eraldistardist sõites küll – ja mida raskem rada, seda suurem see vahe on. Ülimalt tähtis on just pöörlevate osade kaal ning ainuüksi nn jooksuvahe võib ratta kiiruses juurde anda kuni 10%. Päris ühest valemit küll ei ole, aga ratturite endi rusikareegli kohaselt on iga kilogramm, mis ratta küljest ära võtta annab, samaväärne 10 kg kergema sõitjaga!
Paraku iga kilogramm maksab – ja mitte vähe. Kui 15 kg kaaluva mägiratta saab umbes 5000 krooniga ja 10 kg kaaluva ratta 25 000 krooniga, siis edasi kehtib rusikareegel, mille kohaselt iga 100 grammi kaaluvõitu lisab ratta hinnale 5000 krooni. Nii selgubki, et 1 kg kergem ratas on 50 000 krooni kallim, pluss veel võimaliku lisavarustuse eest.
Seega võtab kaalujaht tipptasemel juba ulmelisi piire, kuid seda teades võib igaüks ka oma rattasõitu oluliselt kergendada – olgu pealegi tegu kõige tavalisema ja odavama kaherattalisega. Kõige kergem viis oma rattalt see 1 kg (või endalt 10 kg!) maha võtta, on kriitilise pilguga rehvi ja veljevalik üle vaadata, veidi kallimad (st paremad) rehvid osta ning nii vaid tuhatkonna krooniga pääseda. Kui seda kilogrammi saab näiteks amorte vahetades maha võtta, siis tuleks odavad (700 kr) amordid asendada 10 000–15 000kroonistega ja siis on hinnavahe juba hoopis teisest klassist.
Ehkki suur osa ratturitest mööda kihutavaid autosid maksavad alla 100 000 krooni, võib 100 000kroonise jalgratta omanik kindel olla, et just temal on istumise all maailma parim “pill”! F1- või WRC-autot iga mees ikka naljalt ei osta ja kui ostakski, siis kus sellega ikka sõita – rattamaailma F1-ga on aga teed lahti iga päev ja igal pool.

Sarnased artiklid