K-põlvkonna Astra
Tõnu Ojala
01.01.2016

Ehkki Astra ajalugu Opeli mudeliperekonnas algab veerand sajandi tagant, loeb Opel selle mudeli sünniks 1936. aastat, mil Opeli mudelirivvi ilmus kümmekond aastat hiljem ka Moskvitš-400 kujul meiegi teedele jõudnud Kadett. Ja et Opelil on komme mudelipõlvkondi mitte nummerdada vaid neile tähestikust järgmine täht „lisanimeks“ anda, olemegi nüüdseks jõudnud 11.põlvkonna ehk Opel Astra K-ni.

Tollast Kadetti ja tänast Astrat ei seo küll enam miski peale Opeli nime. Sakslased ise uuest Astrast rääkides tagasihoidlikkusega silma ei paista, pidades just seda läbi aegade parimaks Opeliks üldse. Kas see just nii on, otsustavad oma rahakotiga „hääletades“ muidugi juba autoostjad, kuid on selge, et midagi häbeneda Rüsselsheimis küll ei ole.

Välimuse osas imet pole tehtud – Astra on endiselt Astra ja seda eriti eestvaates, kus muutused on vast kõige väiksemad. Samas leiab just sealt tippvarustuses Astrate ühe suurima uudise - seni vaid luksautodel kasutatud LED-maatrikstuled. Ka saab just uuest Astrast esimene Opel, mis juba mõnda aega teisel pool Atlandi ookeani toiminud GMi OnStar-sidetehnoloogia ka Vanas Maailmas kättesaadavaks teeb (Eestis läheb sellega siiski veel aega). Downsizing on tänapäeva autonduse põhilisi märksõnu ning seda loomulikult ka Opeli puhul. Nimelt on uue Astra mootorivaliku üheks tähtsaimaks uudiseks juba Adamilt ja Corsalt tuttav 1liitrine turboga varustatud kolmesilindriline bensiinimootor, mis vahetab välja senise vabalthingava 1,6liitrise neljasilindrilise jõuallika. Hobujõudusid lubatakse uuel „mikromootoril“ 105, njuutonmeetreid 170 – vanal mootoril olid need „strateegilised mõõtmed“ vastavalt 115 hj ja 155 Nm. Nende numbrite baasil polegi see vast teab mis üllatus, et sellise „mikromootoriga“ Astra ka kergelt tõusval kiirteelõigul 120-130 km/h kiirusega liikudes V käiguga (sellel versiooni rohkem paraku käike ei ole) autot veel probleemideta kiirendada suudab (ning seejuures veel sugugi tahhomeetri „punases otsas“ ei ole). Kes aga „mikromootorit“ siiski pelgab (ehkki otsest põhjust selleks ei ole), saavad muidugi valida ka 1,4liitriste bensiini- ning 1,6liitriste diiselmootorite vahel. Sõltuvalt mudelist 120-200 kg kaalusääst eelkäijaga võrreldes on muljetavaldav, kuid oma klassi kergeimate sekka Astra sellega siiski ei pääse – VW Golf on tehaseandmete põhjal (iseasi, kas ja kes neid tänapäeval enam uskuda söandab) veel „saledam“. Igatahes on Opel nüüd jõudnud konkurentidega samasse kaalukategooriasse, sest senised Opelid kipuvad kõik rivaalidega võrreldes korralikus ülekaalus olema. Vähenenud kilogrammide taga on uus platvorm ja uued materjalid, aga ka asjaolu, et erinevalt üldisest trendist teha uus auto ikka suurem ja suurem, on uus Astra eelkäijaga kõrvutades hoopis väiksem. Tõsi, autosse istudes seda ei adu, sest salongi sisemõõtmed on olukorras, kus pikkus on vähenenud 49, laius 5, kõrgus 26 ning telgede vahe 23 mm võrra, hoopis kasvanud. Kevadel valikusse lisanduv universaal lisanimega Sports Tourer säilitavat siiski oma 4,7 m kogupikkuse. Nuppusid on uues Astras oluliselt vähem kui seni ning suur osa funktsioone on peidetud kõigisse varustustasemetesse kuuluva puutetundliku ekraani (odavamas otsas 7-, naviseadme olemasolul 8tolline) sisse. Ja funktsioone on tänapäeva autodele kohaselt muidugi palju! Tavalisele Astra ostjale, kes huvitub 14 490 eurosest baashinnast, see vaevalt väga korda läheb, aga kui millegipärast seda oluliseks peetakse (ja rahakott võimaldab), saab uuele Astrale kasvõi massaažifunktsiooniga istmed ning LED-põhised „targad“ esituled. Neid luksusautodelt tuttavad „vidinad“ pole väike-keskklassis seni veel kohatud, aga jah – vaevalt on väga palju neid, kes just Astrale 1100 eurot esitulede arvelt juurde nõus on maksma. Aga kui juba maksta, siis tõesti pigem esitulede eest – arvestades meie pikki pimedaid sügis- ja talveöid teevad need oma tööd tõesti muljetavaldavalt!

Sarnased artiklid