K-8 hukkumine
Margus Kruut
11.11.2015

Nelikümmend viis aastat tagasi pääses Euroopa üle noatera kohutavast katastroofist. Biskaia lahes, Hispaania rannikust 490 kilomeetri kaugusel võinuks kärgatada ülivõimas plahvatus, millele järgnenuks tappev tuumasaaste. Hiroshima õuduste kordumine polnud kaugel.

Mis võinuks sellise hirmsa õnnetuse põhjustada? Vastus on aimatav – tulekahju nõukogude aatomiallveelaevas, mis oli varustatud torpeedodega ja millest osa (teistel andmetel kõik 20) olid tuumalaengutega. Kurjakuulutavate sündmuste ahelreaktsiooni käivitanuks tuumareaktorite purunemine Nõukogude Liidu aatomiallveelaevas K-8, mis ehitati projekti 627A Kit raames. K-8 (NATO nimetusega November) ehitusöödega alustati 1957. aastal ning laevastiku koosseisu võeti alus 1960. aastal. See kahe tuumareaktoriga allveelaev oli tol ajal nõukogudemaa uhkus ja au – ning temast sai ka esimene punaimpeeriumi põhjaläinud aatomiallveelaev. Nõukogude süsteemile iseloomulikult intsidendist ei räägitud ning asi salastati.

 

Alles aastakümneid hiljem hakati sündmuselt saladuskatet kergitama. Sellel juhtumil on seos ka Eestiga, sest selleltsamalt allveelaevalt õnnestus eluga pääseda ühel eestlasel. Tartlane Argo Vill lahkus paraku meie seast 2009. aastal 77aastasena, kuid tema ja teiste ellujäänute meenutused ning 1991. aastal avalikustatud salajased dokumendid aitavad luua tervikpilti tragöödiast, mis juhtus 45 aastat tagasi Biskaia lahes. Lisaks on tänu USA luurelennukile olemas fotod, mis jäädvustasid hättasattunud nõukogude aatomiallveelaeva viimased hingetõmbed. Proloog – jõu näitamine Sarnaselt praeguse Venemaaga demonstreeris ka Nõukogude Liit igal sammul oma militaarmuskleid. Järjekordne hea võimalus selleks avanes seoses N. Liidu ajaloo suurima mereväeõppusega, mis kandis nimetust Ookean 70. Vahemerel asunud K-8 sai käsu liikuda Atlandi ookeanile, kus pidid toimuma mastaapsed ja muljetavaldavad militaarmanöövrid.

 

Õppuste algus planeeriti 1970. aasta 14. aprillile ning lõpp 22. aprilliks, millest viimane kuupäev oli ülisuur tähtpäev – Lenini 100. sünniaastapäev. Kõik sujus justkui plaanipäraselt. 8. aprilli õhtul, kui K-8 asus Assoori saartest põhja pool, hakkas allveelaev 160 meetri sügavuselt tõusma periskoobisügavusse ja valmistuma sideseansiks. Kuid 140ndal meetril puhkes kolmanda sektsiooni hüdroakustika ruumis tulekahju. Oli just õhtune teejoomise aeg. Juba Vahemerel märgati, et elektrijuhtmetega polnud kõik päris korras. Jõukaablid oleks mõneks hetkeks justkui lühisesse läinud, aga veidi hiljem oli jälle kõik normaalne.

 

Elektrikud mõistsid olukorra ohtlikkust ja asusid kohe selle põhjusi otsima, kuid ei leidnud midagi kahtlast. See maksis hiljem valusalt kätte, sest meeskonda hoiatati ohu eest piltlikult öeldes tulede vilgutamisega mitu korda. Tuli võttis võimust Meeskond asus leekidega võitlema, kuid kohe saabus teade, et ka seitsmendas sektsioonis möllab tuli. Arvatavasti oli selle põhjuseks suur hulk hapniku tootmiseks tarvilikke keemilisi ühendeid, mis olid Vahemerel varustuslaevalt muu vajamineva kõrval vastu võetud. Kuna vanad varud polnud veel otsa saanud, siis ei mahtunud kõik reaktiivid selleks ettenähtud ruumi ja ülejääk ladustati elektrotehnikat täis sektsiooni. Tõenäoliselt ei kinnitatud õhupuhastamiseks ettenähtud padrunite plokke korralikult ning need hakkasid allveelaeva erinevate kursimuutuste ja kõikumiste korral kahjustama kaablite isolatsioonikihti. Hermeetiliselt suletud padrunitel oli avamiseks väljaulatuv osa, mis võis allveelaeva tõusmisel (kui nina tõsteti) ja laskumisel (kui vöör vajus ahtrist allapoole) edasi-tagasi liikudes vigastada elektrikaablite isolatsiooni. Seda teooriat toetab fakt, et tulekahju lahvatas just siis, kui tõusti üles periskoobisügavusse.

 

Mõni minut pärast tulekahju puhkemist lakkas töötamast allveelaeva elektrisüsteem ja ühe reaktori avariikaitse lülitus sisse. Teise „tuumakatla“ turvasüsteem ei käivitunud ning see reaktor tuli välja lülitada käsitsi. Seda tegid seitsmendas sektsioonis asunud neli ohvitseri oma elu hinnaga. Et tuli edasi ei liiguks, sulgesid mehed tulekindla ukse ja sellega lõikasid läbi pääsetee vabadusse. Neil õnnestus reaktor seisma panna ning kohutav plahvatus ära hoida. Kuid probleemid jätkusid. Hapniku tootmiseks vajalike keemiliste reaktiivide süttimise tulemusel tõusis temperatuur tulekoldes mitme tuhande kraadini ja seda oli praktiliselt võimatu kustutada, sest tegemist oli sisuliselt kontsentreeritud hapniku põlemisega. Ja ega sellega hädad veel lõppenud. Vingugaas tappis Suits ja vingugaas levisid mööda ventilatsioonitorusid ning ohustasid neid, kes kiiresti välistekile värske õhu kätte ei jõudnud. Elektrita, pime, juhitamatu ja seest põlev allveelaev oli pinnale tõusnud ning välja pääsenud mehed moodustasid salku, kes sukeldusid suitsu täis ruumidesse kaaslasi päästma. Ühe sektsiooni välistekile viivat luuki püüdsid lõksu jäänud mehed kordamööda altpoolt avada, kuid ähmiga keerati avamis-lukustussüsteemi ratast vales suunas. Veelgi hullem – paanikahoos hakkas keegi kinnikeeratud luuki ettejuhtuva metallikolakaga peksma ning lõhkus avamiseks vajaliku mehhanismi. See sai saatuslikuks, sest ventilatsioonitorudest imbus üha rohkem surmavat gaasi… Üleval kuuldi meeleheitlikku tagumist ning prooviti ülemist ratast keerates luuki avada. Kuid kuna altpoolt oli luuk kõvasti kinni keeratud ja mehhanism purustatud, siis välimist ratast ei suudetud käte jõul pöörata. Tuli minna kangi otsima, samal ajal kui vingugaas laevas kiiresti levis. Ohvrite hulka suurendas asjaolu, et nappis suitsusukeldumiseks vajalikku varustust. Näiteks üheksanda sektsiooni 19 inimese peale oli ainult neli hingamisaparaati. Sellest hoolimata suudeti suitsevast allveelaevast välja tuua veel elusaid, kuid hingevaakuvaid seltsimehi, kes pandi tekile lebama.

 

Pilt oli kole – tekil lamasid vingumürgituse saanud, oimetud ja poolsurnud mehed. Paljud luugist väljasikutamise käigus rebenenud riietes ning pesus õnnetud surid elustamiskatsetest hoolimata. Allveelaeva laatsaretis oli mõned päevad tagasi opereeritud patsient, kellele laeva arst andis oma hingamisaparaadi. Patsient pääses, kuid mehine ja ennast ohverdanud arst hukkus. Põleva seitsmenda sektsiooni kõrval paiknenud kaheksandas sektsioonis olnud kuueteistkümnest meeskonnaliikmest ei jäänud ellu mitte keegi. Neile sai saatuslikuks eespool kirjeldatud ekslikult kinnikeeratud ja kinnikiilunud luuk. Tekil surnud topiti allveelaeva kahe korpuse vahelisse tühimikku, sest mujale neile kohta ei leitud. Side katkes Kõige hullem oli see, et tulekahju tõttu puudus side ülemjuhatusega ning ei saanud abi kutsuda. Laevatekilt kostis oigamist ja venekeelset vandumist.

 

Olukord tundus täiesti lootusetu, kuid siis lähenes hättajäänud allveelaevale üks alus. See oli Kanada kaubalaev ning Vene allikate andmetel jättis selle meeskond kõiki tsiviliseeritud inimeste kombeid eirates ja merekonventsiooni reegleid rikkudes nõukogude merehädalised saatuse hooleks. Kui see oli nii, siis on kaks võimalust. Esimene on, et Kanada aluse meeskond kartis läheneda kurjuse impeeriumi aatomiallveelaevale. Kui saadi aru, kellega on tegu, siis mõeldi, et mine sa tea, mida hullud veel ette võtavad. Ja oma tuumaarsenaliga süüdimatult vehkinud ning teisi hirmutanud nõukogude militaristid väärisid hullu nime täiesti õigustatult. Teine ja tõenäoliselt õigem variant on, et nõukogude sõjaväelased ei tohtinud laskuda nii madalale, et paluda abi vihatud vaenlase ning NATO liikmesriigi laeva meeskonnalt. Bütsantslikus mõttemaailmas oli ja on ka praegu inimene väike mutrike, mis peab teenima ainult impeeriumi suure masinavärgi huve. Lisaks oli abi saabumas teisel kujul ja edasi loodeti omal jõul hakkama saada.

 

Avariipaika jõudnud Bulgaaria (ikkagi peaaegu oma!) transpordilaev Avioz võttis pardale 43 meremeest ning selle aluse vahendusel sai murest murtud mereväe peastaap teada elektrita ja sidevõimaluseta jäänud K-8 asukoha ning 10. aprilli ja 11. aprilli vahelisel ööl jõudsid kohale kolm N. Liidu mereväe laeva. Kuid võimsust koguva tormi tõttu allveelaeva puksiiri võtmine ei õnnestunud. Kurbmängu lõpp K-8 pardale jäid 22 meeskonnaliiget, eesotsas allveelaeva komandöriga, et päästa alus uppumast. Kuigi tuli möllas edasi ja seitsmendas ning sellega külgnevates sektsioonides tõusis temperatuur ohtlikult kõrgele, olid need teistest isoleeritud ja mõnesse äärmisesse sektsiooni sai üle teki käivate tormilainete eest isegi varju minna. Aluse stabiliseerimissüsteem ei töötanud ning hoolimata allveelaeva kreeni vajumisest, paistis ikkagi, et halvim oli möödas. Sest mitu nõukogude mereväe laeva turvasid haavatud hiiglast ja pääsemine tundus olevat vaid aja küsimus. Kuid 12. aprillil kell 6.13 jõudis kätte Atlandil toimunud etenduse viimase vaatuse kurb lõpp. Kõlas kaks kõrvulukustavat kärgatust ning Nõukogude Liidu au ja uhkus kadus 4680 meetri sügavusse märga hauda, viies endaga kaasa 52 meeskonnaliiget – tulekahju tõttu hukkunud ja lisaks need, kes püüdsid allveelaeva päästa.

Sarnased artiklid