Julgelt omanäoline
Tõ nu Ojala
01.01.2017

Kupeekujulised linnamaasturid on siiani olnud rohkem premium-autode teema, olgu jutt siis BMW X6-st, MB GLK Coupe´st või miks mitte Lexus NX-st. Nüüd aga ehmatab Toyota avalikkust oma isemoodi välimuse ja nimega C-HR-ga, tuues sellise keretüübi ka nn rahvaautode kategooriasse.

Tegelikult on suuresti just Toyota „süüdi“ tänases väikemaasturite (nimetagem neid SUVideks või krossoveriteks või kuidas iganes...) buumis – selle „haiguse“ levikule pani alguse üheksakümnendate aastate miniatuurne Toyota RAV4.
Mis asi on C-HR, ei tea ilmselt Toyota ise kah ja polegi tähtis, kuidas teda täpselt liigitada – kas tegu on kupee, luukpära või maasturiga. Igatahes on ta täiesti teistmoodi võrreldes sellega, mida me Toyotadest enamasti oodata oleme osanud. Välimus on muidugi maitseasi, aga isegi need, kes Toyota C-HR-i koledate autode hulka liigitavad, peavad tunnistama, et kui enamasti on Toyotad üritanud oma disainilt olla võimalikult „korrektsed“ – või isegi silmatorkamatud – siis C-HR-i juures on kõik teistmoodi. Selline julge disain on Toyota kontsernis omane olnud küll Lexusele, mitte aga Toyotale endale.

Salongikujundus on juhikeskne, sobiva sõiduasendi leidmine on hõlbus. Kahju vaid, et samuti põnevat salongikujundust pisut rikuvad jaapanlastele omaselt iidsed nupud-kangid-hoovad-kellad. Ju on vanas stiilis pisidetaile veel hulganisti ladudes ootamas ning need tuleb lihtsalt ära realiseerida. Ka näidikuploki ja audiosüsteemi graafika (ning selle toimimine) ei ole enam sugugi tehnika viimane sõna, seda eriti auto enese moodsat väljanägemist silmas pidades.

Kas meelega või kogemata toob C-HR meelde kaks Toyota väiksemat kodumaist konkurenti, kes isikupäraste autode osas seni edukamad olnud. Kolmetäheline mudelitähis toob silme ette Honda ning auto enese välimus meenutab mõneti Nissan Juke´i, mis vaatamata oma äärmiselt vastakaid arvamusi põhjustanud välimusi ometi üliedukaks osutunud on. Viimase konkurent C-HR siiski ei ole, mõõtmetelt vastab Nissani mudelirivis C-HR-ile hoopiski Qashqai, teise kodumaise rivaalina tuleb aga meelde esmalt just Honda HR-V.

C-HR-i mudelitähis olla väikestviisi „tööõnnetus“. Kui C-HR ideeautona esmakordselt veidi üle aasta tagasi Frankfurdi autonäitusel avalikkuse ette veeretati, plaanitud seda lühendit (Coupe High Rider) kasutada vaid ideeautol, aga kuna „pärisnime“ leidmine osutunud tehase esindajate sõnul „mitte eriti sujuvaks protsessiks“, jäid need kolm tähte ka seeriaautole. Aga nimi teatavasti meest ei riku!

C-HR on ehitatud Toyota uuele platvormile ja nii osutub ta vaatamata vaid 4,36 m kogupikkusele üllatavalt ruumikaks. Isegi kupeed meenutav langev tagaosa (siit ka mudelitähises olev C-täht!) jätab ka tagaistujatele kenasti pearuumi. Küll aga ei tasuks tagaistmele istuda neil, kes klaustrofoobia all kannatavad – tagauste aknad on väikesed ja välja sealt eriti ei näe. Nii et tagurdamisel on kõvasti abi elektroonilistest abimeestest, sest kupeed meenutav väliskuju tähendab lisaks „pimedale“ tagaistmele ka kehva nähtavust tagasuunas.

Ka ei pääse väiksemad lapsed omal jõul tagaistmele, sest ukselink asub ukse ülaservas ja sinna pisema kasvuga inimesed lihtsalt ei küüni. Paljude konkurentidega võrreldes jääb C-HR oma mahutavuselt siiski alla – mis teha, disain nõuab lõivu!

C-HR-i mootorivalik koosneb kahest bensiinimootorist. 1,2liitrist bensiinimootorit saab nii 6käigulise käsikastiga kui astmeteta automaatkastiga ( „päris“ automaati paraku valikus ei ole), mis Toyota „keeles“ kannab mudelinime Multidrive S. Sama jõuallikaga ja automaatkäiguvahetuse kombinatsioonis on valikus ka neljarattavedu.
Lääne-Euroopas üliolulist diiselmootorit valikus ei ole, seda asendab 1,8liitrine hübriidversioon (ikkagi Toyota, kuidas siis muidu!), ent seda vaid esiveolisena. Samas näitab konkurentide kogemus, et suurem osa selle klassi „maastureid“ lähebki kaubaks just esiveolistena.

Hübriidjõuallikaga C-HR-i 122 hj koguvõimsus on tuttav number Priuse spetsifikatsioonist, nagu ka esmapilgul ehmatavalt väike, vaid 142 Nm momendinäit. Samas läheb C-HR kohalt elektri abil ja see tähendab, et suur osa neist njuutonmeetritest on saadaval kohe. Siiski on C-HR vaatamata sportlikule välimusele (ja tont teab mis nõrkuse hetkel näidikuplokki lisatud G-jõude näitavale graafikale!) sportlikkusest kaugel – sõltuvalt modifikatsioonist tuleb 100 km/h spidomeetrile ca 11 sekundiga. Aga et hübriidajami mõttekus lööb välja just linnasõidul, on ka päris selge, et siin pole kihutamisel nii või teisiti kohta.

Toyotal on hübriididega kogunenud soliidne kogemuste pagas ja nii toimib ka C-HR-il bensiini- ja elektrimootori koostöö eelkõige sujuvalt, mitte kiirelt. Sujuvus ongi üks C-HR-i põhilisemaid märksõnu – et kasutusel on astmeteta jõuülekanne, siis klassikalist käiguvahetust sellel autol ei toimu ja minek on nagu variaatorülekandega autol ikka. Sujuvus iseloomustab ka rooli, mis võiks olla veidi konkreetsem ja mitte pidevalt korrigeerimist nõuda.

C-HR-i hinnakiri algab 17 990 eurost ja jõuab välja kuni 29 280 euroni. Kes kindlasti nelikvedu oluliseks peab, arvestagu sõltuvalt valitud varustuspaketist hinnavahemikuga 24 210-28 770 eurot.

Sarnased artiklid