Jalgratast leiutamas
01.06.2016

Mõistet „jalgratta leiutamine“ kasutatakse tavaliselt ikka siis, kui juttu millegi ammu tuntu-teatu taasavastamisest. Tegelikult annab jalgratast leiutada küll – seda nii tööstuslikul kui ka igamehetasemel.

Mulluse rattahooaja lõpus toimunud Škoda rattalaadal jäi külastajatele silma paar isemoodi show-rattaid. Igapäevaselt Tallinnas tööõpetuse õpetajana leiba teeniv Asmo Villak on loonud enda kaubamärgi Mystique Art & Design, mille alla koondub kogu looming, sealjuures jalgrataste „leiutamine“, käekellade disainimine, kunst ja muu käsitöö. Asmo jutu järgi algas tema rattaehitaja karjäär ühest tavalisest alumiiniumraamiga sportrattast. „Ratas ise oli igati korralik, aga midagi jäi nagu puudu... Tegin ja tegin ja tegin – ja lõpuks sai sellest cruiser!“ Nüüdseks on valmis saanud pea kümmekond ratast, kõik seejuures erinevad. Korraliku tulemuse saavutamiseks kulub pöhitöö kõrvalt umbes aasta. Töö käigus võib juhtuda nii mõndagi... ometi ei lõpeta Asmo ratta kallal nokitsemist enne, kui on tulemusega rahul. Rõõm loomeprotsessist on samas sedavõrd suur, et pikalt ta töötulemust nautima ei jää, vaid kibeleb peatselt uue ettevõtmise järele. Viimasel ajal on lemmikuks kujunenud nn chopper-stiil, kus iste on madalal ning vändad eespool. Esimesed sadakond meetrit on sellise sõidukiga äärmiselt imelik liigelda, sest kehamälu on inimesel olemas (igaüks teab ju omast kogemusest, milline jalgratturi „normaalne“ sõiduasend on!) ning uudne asend tundub võõras. Aga kui sellega harjuda, on omakorda imelik pärast „tavalise“ ratta selga istuda! Ühe disainratta ehitamine tähendab üsna keerulist logistikat. Raamid tellitakse kohapeal valmistatud jooniste põhjal piiri tagant – kandilisest torust raamid tulevad Poolast, ümmargusest torust tehtud raamid ühelt Saksamaal elavalt meistrilt. Ka paar metalliüliõpilast on siin rakendust leidnud, sest ka need raamid tuleb hiljem siiski veidi ringi kohandada. Küljekotid pärinevad tsiklipoest, saduladki on vaatamata oma vanaaegsele välimusele tegelikult uued – selliseid toodetakse Hollandis. Ühel rattal on koguni isemoodi variaatoriga käiguvahetus, mille ulatus sama, mis traditsioonilisel 18käigulisel maastikurattal. Asmo enda tõmbenumbriks on kindlasti alumiiniumist detailide tegemine – nt efektne esituli oli algselt 8 kg kaaluv alumiiniumikamakas! Nagu ka välimusest oletada võib, siis kerged sellised rattad ei ole – nii nagu toob ratta välimus meelde mootorratta, nii kisub ka kaalunumbrid vastavaks. Kergemad mudelid kaaluvad 20 kg kanti, aga raskemad küünivad juba üle 30 kg – nii et kõrgemale korrusele tassimine nõuab tõsist pingutust! Staažikamad TMi lugejad mäletavad vast mõned aastad tagasi ajakirja veergudel tutvustatud elektriratast Liberator. Teatav sugulus selle rattaga on Mystique´del tõesti olemas, sest Liberatori looja Gabriel Verilaskja on Asmot elektritöödel (nt USB kaudu laetava valguslahenduse loomisel) abistanud. Erinevalt Liberatorist toetuvad aga Mystique´d vaid kondiaurule, siin elektrimootorit abiks ei ole. Aga miks ikkagi ratast leiutada? „Kui oleks rohkem aega ja raha lugema ei peaks, vast teeksin siis tsikleid või autosid,“ pakub Asmo. Ehkki ka see hobi pole teab mis odav, on siin kulud siiski teisest suurusjärgus kui mootoriga sõiduvahendeid tuunides – ometi ulatub ka siin ühe ratta eelarve mitme tuhande euroni. Kui sageli on sellised rattad nn pühapäevasõidukid, siis siin on tegu on täiesti igapäevaste sõiduriistadega ja nn tavalist ratast Asmol ei olegi. Nii ei oska ta ka oma lemmikut välja tuua, sest iga järgmine ratas, mis valmis saab, ongi uus lemmik!

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid