Ja see pilt on tehtud… ?
Glen Pilvre
03.01.2008

Üks pilt pidavat ütlema rohkem kui tuhat sõna. Aga sellegipoolest jätab enamik tänaseid fotosid üht-teist ütlemata – nimelt selle, kus nad täpselt tehtud on. Ja tegemist pole ju üldse väheolulise infoga – eriti näiteks reisipiltide puhul. Seda infot on aga võimalik piltidele külge kleepida ning protsess kannab ingliskeelset nimetust geotagging.

Geotag (tag – märge, lipik) pole lihtsalt pildikommentaar stiilis „Karksi-Nuia 1976“, vaid geograafilised koordinaadid, mis sisalduvad pildifaili EXIF-andmetes. Erinevaid pildiandmeid kombineerides saab selliseid pilte lisaks ajale ja muule infole sorteerida siis ka asukoha järgi. Tuleb lihtsalt vastav kaarditarkvara avada ning pildid asuvadki kaardil seal, kus need tehti! Ja ka maakaarti on palju huvitavam sirvida, kui saab vaadata fotosid reaalsetest kohtadest.
Tegelikult peitub selle lühikese mõiste taha märkimisväärne osa nüüdisaegseid tehnoloogiaid, nagu digitaalne fotograafia, digitaalsed kaardisüsteemid, GPS, erinevad juhtmevabad andmeside standardid (nagu Bluetooth), internet ja RSS. Kõik see kokku võib tunduda algul paraja „raketiteadusena“, aga asja lihtsustamiseks saab kogu protsessi jagada mitmeks astmeks – pildi tegemine, koordinaatide teadasaamine, koordinaatide sidumine pildiga (kui punktuaalne olla, siis just see tegevus on geotagging või geocoding) ja võimalused, mis geotaggitud pildiga edasi teha saab.

Fotoaparaadid & koordinaadid
Parimal juhul saab kolm esimest sammu teha ühe nupuvajutusega – aga seda vaid juhul, kui fotoaparaat teab koordinaate ning salvestab need koos pildiga klõpsu tegemise hetkel. Praegu on ainsaks fotoaparaadiks, millel sisseehitatud GPS olemas, sakslaste Tekom GX652 – sellega on firma uhkustanud viimase aasta jooksul erinevatel messidel. Arvata võib, et taolisi fotoaparaate lisandub ka tuntumate tootjate valikusse, see on vaid aja küsimus. Tõsi, GPSiga fotoaparaatideks, millega saab muu hulgas ka helistada, võib ju nimetada vingemaid nutitelefone nagu Nokia N95 ning HTC erinevad mudelid jm. Nendega on ideaalis võimalik teha pilte, millel geotagid kenasti küljes.
Veidi tülikamaks variandiks oleks ühendada GPS fotoaparaadiga – taolist võimalust pakuvad oma digipeeglitele nii Canon kui Nikon. Nikoni aparaatide (D2X) puhul on vaja spetsiaalset kaablit (MC-35), mis võimaldab ühendamist serial-porti omavate GPSidega (nagu Garmin eTrex). Canon pakub aga WiFi-adaptereid (WFT-E2 ja WFT-E3), mis lubavad USB-kaabli abil GPSi ühendada. Tõsi, järjest „juhtmevabamal“ ajastul tundub taoline kaablitega mässamine küll veidi retrohõnguline, aga viib vähemalt korraliku tulemuseni, samuti kaalub digipeegli kvaliteet juhtmepuntra üles.
Oma Cybershot-kaameratele pakub päris „küberneetilist“ lahendust Sony. Vaja on selleks väikest võtmehoidjasuurust GPSi – Sony GPS-CS1. Pildistama minnes tuleb CS1 kaasa võtta ja muidugi sisse lülitada ning sellega kõik esialgu piirdubki. Kui pildid tehtud ning ka arvutisse laetud, tuleks CS1 USB kaudu arvutiga ühendada. CS1 nimelt salvestab kogu teekonna kellaja ning koordinaadid ning nüüd piisab vastaval tarkvaral (nagu Sony Picture Motion Browser) vaid vaadata piltide aega, kontrollida siis GPSist, kus sel ajal viibiti ning „geolipik“ ongi käes. Fotoaparaadi kell peaks muidugi õige olema.

Telefonid & koordinaadid
Kuid väga moodne on pildistada ju hoopis telefoniga ning ka neile piltidele koordinaadid külge panna. Kui telefonis GPSi pole, aga Bluetooth on, siis on võimalus kasutada mõnd Bluetoothi GPSi. Telefonide endi tarkvara suure tõenäosusega veel koordinaate pildiga siduda ei oska, küll aga on selleks olemas vabavaraline võimalus. Veebiportaalis www.shozu.com tuleb luua konto ning laadida alla ShoZu-nimeline Java-rakendus. See on mõeldud eeskätt piltide haldamiseks, erinevatesse fotoportaalidesse laadimiseks (nagu Flickr), aga toetab ka GPSi olemasolu. Kui mõnel juhul konarlik installeerimisprotsess (tähelepanu tuleb pöörata telefoni interneti- ja Java-seadetele jne) edukalt lõpuni õnnestub viia, siis tuleb aktiveerida ShoZu-s GPSi tugi ning võibki pildistama asuda. Tehtud foto laetakse automaatselt üles Flickri ning piisab vaid klõpsust vastavale lingile, et pilti kaardil näha.
Telefonide puhul on lisaks GPSile veel üks võimalus asukohta määrata, nimelt kärjeinfo. Sellel baseerub Zonetagi-nimeline rakendus, mida pakub Yahoo (zonetag.research.yahoo.com). GPSi täpsust kärjeinfo muidugi ei võimalda, aga idee on ju iseenesest loogiline ja nutikas – miks mitte ära kasutada seda, mida telefonid niigi teavad. Hetkel küll toetab Zonetag vaid osasid Nokia ja Motorola telefone. Pildid laeb Zonetag automaatselt eelkõige Flickrisse – mõlemad ju sama tootja lapsukesed.
Koordinaate oskavad kohe pildistamisel fotoga siduda ka UMPC-d (nt Sony Vaio UX-seeria Bluetooth-GPSi abil) ja erinevad Windows Mobile’t kasutavad pihuarvutid, kuid paraku pole nende optika kvaliteet siiski võrreldav fotoaparaatide omaga.

Geotag küljes, mis edasi?

Aastal 2005 tuli Google välja süsteemiga, mida täna teatakse nime all Google Maps (või sellel põhinev rakendus Google Earth). Praegu hõlmab Google Maps praktiliselt kogu maailma kaarti (Teleatlas) nii satelliitfotodena kui ka tavalise teedekaardina. Mahukas andmebaas asub serverites ning juurdepääs sellele on vaba, ka on võimalik seda infot kasutada veebirakendustes. Sarnast netipõhist süsteemi arendab Navteqi ja Teleatlase kaartide baasil ka Yahoo, nimetades seda Yahoo Maps. Need kaks keskkonda ongi kohad, mille abil on küllalt lihtsalt võimalik oma fotod reaalselt kaardile asetada ning teistele näidata.
Google’i puhul kogus rohkem tuntust just eraldiseisev Google Earth nimeline rakendus ning piltide sidumiseks selle keskkonnaga loodi veebiportaal www.panoramio.com. Panoramios saab registreeruda igaüks ning pidada seal oma (soovitatavalt) geograafilist fotoalbumit. Kui üleslaetaval pildil veel koordinaate juures pole, siis on võimalik seda teha, otsides kaardi peal õige koht. Nagu veebipõhiste fotoalbumite puhul ikka, on sirvimisvõimalusi laialt, saab otsida nii kohti kui pilte, kommenteerida jne. Kuid see pole veel kõik. Panoramio on seotud ka Google Earthiga – nimelt iga veebi laetud pilt kandideerib „auväärsele“ kohale Google Earthis. See tähendab, et juhul, kui pilt kuu-paari pikkuse järjekorra edenedes läbi vaadatakse ja sobivaks tunnistatakse, näevad seda pildi autorile lisaks kõik Google Earthi kasutajad.
Google’l on häid ja tasuta rakendusi veelgi ning geotaggingut võimaldab ka nende levinud pilditarkvara Picasa. Õigemini võimaldab ta teha seda Google Earthis. Piltidele saab viimase abil koordinaadid lisada (muuta/kustutada) ning juba n-ö geolipikustatud pilte kaardil vaadata.

Yahoo veebiportaal Flickr sai kuulsaks eelkõige veebipõhise avatud fotoalbumina ning piltide sidumine maakaardiga on hiiglaslikule süsteemile vaid üheks boonuseks. Kõik ongi täpselt nii lihtne ja sirgjooneline – pilte saab vaadata kaardil, lisada/muuta nende koordinaate, vaadata teisi fotosid samast piirkonnast jne. Flickri trumbiks on eelkõige keskkonna populaarsus fotoportaalina, fotode rohkus ning väga suur külastatavus. Ka on telefonidel kasutatavad rakendused väga Flickri sõbralikud – õigemini Flickr on nende vastu sõbralik. Virtuaalset turismi pole seal aga kõige mugavam harrastada, kaartide laadimine ja suumimine kipub olema konarlik ning süsteemi veebipõhisus seab kasutusmugavusele omad piirid. Just need on aga Google’i süsteemi tugevad küljed – Google Earth eraldiseisva rakendusena töötab nobedalt ning veebipõhine Panoramio on fotodele „trepiastmeks“ Google Earthi. Kui on tõsisem huvi just virtuaalses maailmas hoogsalt seigelda või oma geopildikogu kiirelt sirvida, siis pole Google Earthile vastast.

Mida öelda kokkuvõtteks? Geotagging on igatahes kuum sõna ning digitaalsesse fotomaailma otsekui loodud. Jääb üle oodata, mil enamik fotoaparaate „teavad“, kus pildid tehtud, ning kohainfo on iga foto puhul iseenesestmõistetav. Ja muidugi, kes oodata ei taha, see saab ka täna juba väga edukalt nii geopildistada, et tehtud fotod saab kaardile asetada.

Sarnased artiklid