Intel üllatab taas
Veiko Tamm
04.02.2011

Vaevalt üheksa kuud on möödunud ajast, mil me püüdsime Tehnikamaailma veergudel luua selgust Inteli protsessorirägastikus ja selgitada, kellele-millal-mida soovitada. Nüüd on meid taas tabanud Uus Laine Inteli vetevoogudest, mille ületamiseks on ta pakkunud Liivast Sillad – uute protsessorite (CPU) koodnimetus on Sandy Bridge (edaspidi SB).

Kui tegu oleks vaid uute ja toredate toodete lisandumisega, siis jääks ju üle ainult rõõmustada – kel aastavahetuse pidudest seda va krabisevat üle ja just uuel euroraha kujul, see tahaks äkki ka oma arvutit uue ja kiirema südamega rõõmustada. Ent nii lihtne see pole! Pange nüüd hästi tähele, selleks et saaksite tunda rõõmu SB poolt pakutavast, peate välja vahetama ka teise olulise arvuti komponendi – emaplaadi. Nimelt: kui Westmere protsessorid kasutasid 1156 jalaga protsessoripesa (LGA 1156), siis uued vajavad LGA 1155 pesa ja ka uusi kiibistikke.
See pole aga tehtud kasutajate kiusamiseks. Püüame kohe seletada, aga esmalt meenutagem, mis juhtus. Koos Nehalemi arhitektuuriga loobus Intel oma kahekiibilisest kiibistikust ja valis nn Põhjasilla (North Bridge) protsessori koosseisu. Põhjasillas asunud mälukontrolleri ja PCI-Express siinikontrolleri viimine CPU sisse andis suure hüppe kiiruses. Ent integreeritud graafikaga i5-protsessoritel oli graafikaprotsessor (GPU) küll sama „katuse” all, ent eraldi 45 nm tehnoloogias kiibina, samas kui CPU oli samas klotsis 32 nm kiibi kujul. Nüüd SB puhul on aga kõik komponendid – CPU, ülikiire cache-mälu, mälukontroller, PCIex-siinikontroller ja GPU kõik ühes ja ainukeses 32 nm kristallis. See kristall koosneb kolmest suurest osast – System Agent (ühendab mälukontrolleri ja siinikontrolleri), CPU koos cache-mäluga ning GPU – ja igaüks neist on oma eraldi muudetavate kellade ja toitevooluga. See teebki uued SB-protsessorid ühildamatuteks vanade LGA 1156 omadega.

Liivasilla CPUd
Kokku on saabunud (või selle aasta jooksul saabumas) üle 40 uue SB-arhitektuuriga CPU, neist esialgu 14 lauaarvutite ja 15 mobiilsete arvutite jaoks ning 13 serverimaailma. Kõik nad kannavad endiselt nime Intel Core i7/i5/i3 (serverites vastavalt erinevad Xeonid), kuid laiend on kolmekohalisest pikenenud neljakohaliseks numbriks. Tavaliselt on Intel alustanud ülimatest tippudest, kuid nagu juba Westmere korral, on ka SB sihtgrupiks võtnud kesk-klassi. See jaguneb omakorda nn entusiastide ehk performance-klassiks, kuhu on suunatud i7 CPU-d, tüüpiliseks keskklassiks (mid range), kus elavad i5 CPUd ja alamklassiks (entry level), kuhu on määratud peatselt saabuvad i3 CPUd. Eelmise põlvkonna i7-tel polnud protsessorisisest graafikat, ent nüüd on selle GPUga varustatud kõik uued SB-protsessorid alates i3-st kuni i7-ni. Sarnaselt eelmise põlvkonna i7 ja i3 CPUdega on ka uued HT ehk Hyper-Threading tehnoloogiaga – CPU iga tuum suudab vajadusel jooksutada kahte tegumit (Thread) ning operatsioonisüsteem näeb protsessorituumasid (core) topelt: reaalselt neljatuumalisi i7-id kui kaheksatuumalisi ja kahetuumalisi i3-sid kui neljatuumalisi. i5 CPUdel HT toetatud pole ning neid reaalselt neljatuumalisi CPUsid nähakse ka neljatuumalistena. Kiire vahemälu (L3 cache) hulk on samuti perekonniti erinev – i7-tel on see 8 MB, i5-tel 6 MB ja odavaimatel i3-del vaid 3 MB. Uus ja oluliselt kiirust lisav on AVX (Advanced Vector Extensions) käsustik, mida võib vaadelda varasema SSE4 väga hea edasiarendusena.
Kui senini püüdis Intel pingsalt oma ühe asutaja järgi nime saanud empiirilist Moore’i seadust (transistoride arv kiibis kahekordistub iga 18 kuu järel) järgida, siis sedakorda arvus mingit erilist hüpet tehtud pole, suurimal SB CPU-l on see isegi väiksem kui suurimal Nehalemil. Ent hüppeliselt on kasvanud jõudlus ning – oh üllatust – vähenenud CPUde energiajanu: Nehalemidel oli maksimaalne TDP 130 W, SB-de maksimum aga vaid 95 W. Madalapingelistel protsessoritel on see maksimaalne vajadus aga kukkunud 65 W, 45 W ja isegi 35 W peale. Viimased ongi mõeldud hästi jahedate ja vaiksete arvutite tarbeks (näiteks elutoa multimeediakeskused, autosse jm kitsasse ruumi integreeritud arvutid jne). Kui veel seni oli AMD-l võimalus hiilata näitajaga võimsus vati kohta, siis SB teeb ka siin revolutsiooni ning AMD-l on eesmärk, milleni püüelda.

Uus ja jõuline graafika
Kui uue SB pere CPU-jõudlus on Westmere’iga võrreldes kasvanud umbes 30%, siis graafikas on olukord hoopis edevam: uus Inteli graafika on kuni kaks korda kiirem eelmisest põlvkonnast. Kui eelmine kandis nime Intel GMA HD, siis nüüd on meil valikus kaks integreeritud graafikalahendust – Intel GMA HD 2000 ja Intel GMA HD 3000 ehk ülesehituselt oleksid nad n-ö ühetuumalised või kahetuumalised. HD 2000-l on 6 EU (Executive Unit), HD 3000-l 12 EU. EU on midagi sarnast AMD Radeonide APP või Nvidia CUDA ujukomaarvutuse üksustega (shader processor). Kes ootab siit nüüd mingit rabavat mängujõudlust, see siiski peab pettuma – ka HD 3000 jääb juba alla AMD Radeon HD 5550 kaardile, ent suudab võrdväärsena seista HD 4550 vastu. Kuigi paljud lootsid ka DirectX 11 tuge, piirdus Intel sedakorda vaid toega DirectX 10.1 jaoks. Eks ta saab ka aru, et moodsates 3D üliressursse nõudvates mängudes tal veel sõnaõigust pole ning milleks liialt (üle) pingutada. Samas mitte nii viimast sõna nõudvates mängudes ja eriti sülearvutite pisemate ekraanide ning madalamate lahutuste korral on ta omal kohal, näiteks „World of Warcraft” jookseb 1680 x 1050 lahutusel 43,2 fps-iga (kaadrit sekundis), mis on igati normaalne tulemus. Vana „Clarksdale’i” GMA HD jäi alla 20 fps, millega erilist mängumõnu just ei tunne.
Kus aga Intel on end jõupositsioonile seadnud, on video (ja eriti kõrglahutusliku video) kodeerimine/dekodeerimine ja Full HD 3D Blu-ray filmide mahamängimine. Koos SB-protsessoritega tõi Intel turule sellised tehnoloogiad nagu Intel Clear Video HD Technology, Intel Quick Sync Video technology ja IntelInTru3D Technology. Nende koostöö protsessorite ja integreeritud graafikaga on hämmastav. Näiteks CyberLink Media Espresso programmiga neljaminutilise (448 MB) 1080i-videoklipi konvertimine iPadi jaoks 1024 x 768 H.264 formaati vajas 2 minutit 52 sekundit. Kui abiks oli AMD üks hetke kiireimaid graafikakaarte HD 6870, nõudis see 1 min ja 26 s, Nvidia GTX 570 graafikakaarti kasutades 1 min ja 23 s ning Inteli uus integreeritud graafika rehkendas selle valmis… te ei usu, aga vaid 22 sekundiga. Sellised tulemused viisid nii AMD kui Nvidia pöördesse ja kähku oma lahendusi arendama, kuid nagu hindavad eksperdid, on nad vähemalt aasta jagu Inteli rongist maha jäänud.
Uued SB-protsessorid toetavad nii HDMI 1.4 (Full HD 3D video toega) kui uudisena DisplayPort 1.2 väljundeid. Viimatinimetatu on hetkel suurima infovahetuskiirusega graafikaliides, mida arvutimaailmast leiab.

Uued kiibistikud ja emaplaadid
Nagu juba sai mainitud, on meil SB jaoks vaja ka uut emaplaati. Toetamaks SB protsessoreid, on Intel praegu turule toonud viis uut kiibistikku: P67, H67, Q67, Q65 ja B65. Neist esimesed kaks on mõeldud laiatarbeturule, viimased kolm ärikasutajate jaoks. Q-seeria pakub kaughalduse tuge, B65 on aga odavaimate töömasinate tarbeks. Meie vaatleme lähemalt kahte esimest. P67 on kalleim rauafriikidele mõeldud kiibistik, mis ainsana toetab CPU-poolset ülekiirendamist ja millel on lisaks H67 PCI-ex 16X siinitoele lisatud veel kaks PCI-ex 8X siinituge ja see kiibistik toetab ka kahe välise graafikakaardi tehnoloogiaid (SLI ja CrossFire). H67 on aga ainult graafikakiirendamist toetav ja ongi mõeldud just integreeritud graafika kasutajaile, pakkudes kahte sõltumatut videoväljundit. Uudisena leiame kõigist uutest kiibistikest ka 6 Gbps SATA-3 toe (kuuest SATA-liidesest on kaks SATA-3, v.a B65, millel on vaid üks SATA-3), ent kahjuks pole pakutava 14 USB liidese seas veel natiivset (native) tuge USB 3.0 uusimale ja kiireimale (4,8 Gbps) standardile ning seda lisavad emaplaadid endiselt NEC-i eraldi kontrolleri abil.
Enne sai mainitud ülekiirendamist, mida toetab P67-kiibistik. Kui varem sai lukustatud kordajaga CPUsid kiirendada nende baaskella takti suurendades (spetsifikatsioonides ettenähtud 133 MHz pealt isegi üle 200 MHz), siis SB puhul lugu nii roosiline pole – kuna kõik komponendid on ühes kiibis ja kasutavad Inteli otsustuste järgi üht ja sama baaskella (100 MHz), siis seda kiirendades „lohisevad” kaasa ka kõik muud CPU sisesed komponendid. Need aga ei talu üle mõne protsendi kiirendust. Vastu tulles entusiastidele, on Intel teinud oma valikusse kaks protsessorit – i7-2600K ja i5-2500K, mille lisatäht „K” viitab lahtilukustatud kordajale. Kui tavakordaja on vastavalt 34 või 33, mis annab 3,4 GHz või 3,3 GHz takti, siis maksimaalväärtus on K-protsessoritel 57 ehk kuni 5,7 GHz. Meil Eestiski on juba saadud i7-2600K ilma vedela lämmastikuta stabiilselt tööle 5,4 GHz peal ja ekstreemse jahutuse korral on piirid veel kaugel.

Kellele mis?
Kui vaatame hindu meie turul, siis uute CPUdega mingit erilist „kirvest” ei kaasnenud – näiteks Ordist leiame neid vahemikus 183–312 €, mis on sama kui eelmise põlvkonna LGA 1156 i7- ja i5-protsessorite oma. K-seeriad on ka vaid mõnikümmend eurot kallimad, mis entusiaste silmas pidades on kröömuke ega ole võrreldav endiste Extreme-seeria 1000dollariste hindadega. Kes otsib oma arvutile uuendust või paneb kokku täiesti uut masinat ning soovib saada „mänguripüssi” koos eraldi kiire graafikakaardiga, selle valik on P67-kiibistikuga emaplaat ja sõltuvalt rahakotist kas i7 või i5 K-seeria SB-protsessor. Kelle sooviks on kiire videotöötlusarvuti, see pidagu silmas H67-kiibistikku ja nii kurioosne kui see ka pole – samuti K-seeria CPUd, sest need on senini ainsad lauaarvutiprotsessorid HD 3000 graafikaga. (Samas kõik sülearvutiprotsessorid on HD 3000 graafikaga). Kes tahab ülivaikset süsteemi, need valigu S- või veel parem T-seeria protsessor. Näiteks reaalsete mõõtmistega saadi terve SB-süsteemi (CPU, emaplaat, 2 mälumoodulit ja kõvaketas) maksimaalseks voolutarbeks 100% koormatuse all vaid 120–130 W, rahulikus olekus sõi see masin aga vaid 35 W!

Sarnased artiklid