Igamehe tsirkuseratas
Tõnu Ojala
02.06.2014

Üherattalised jalgrattad on ikka tsirkusest tuntud-teatud atraktsioonivahendid, kuid kaasaegne tehnika lubab tänapäevaste üherattalistega sõita ka neil, kel tsirkusekool lõpetamata

.

Niinimetatud tasakaalusõidukitest tuntuim on meie oludes vast Segway. Aastate eest Eestisse jõudnud tekitasid need omajagu furoori, veidrad kaherattalised liikurid püsisid püsti igasuguseid loodusseaduseid eirates.
Hiinas kokku pandud Monowheel astub siit veel sammu edasi. Üherattalistel jalgratastel saab juht vähemalt istuda, kaherattalisel Segwayl, kus seista tuleb, on juhil juhtraua näol täiendav toetuspunkt olemas. Monowheel õigustab aga oma nime täiega – nagu ka tema Solowheeli nime kandvad analoogid – sest sisuliselt vaid ühest rattast see koosnebki.

http://youtu.be/9ZbdNG9KIt0

Ühisosa Segwayga on Monowheelil aga täiesti olemas. Nn tasakaalusõidukid on nad mõlemad, tasakaalu hoiavad nad güroskoobi abil, mõlemad liiguvad elektrimootori jõul ning paraku on tegu üsna kallite sõidukitega. Üsna sarnane on ka juhtimise loogika, kus ette- või tahapoole kallutades liigub sõiduk vastavalt edasi või tagasi ning sama loogikat tuleb ka keeramiseks kasutada. Lihtsalt see erinevus, et Segwayl on juhtraud, aga Monowheelil on juhtrauaks sõitja ise!

Vähemalt teoorias on kõik lihtne. Jalaklapid alla, seade nupust sisse lülitada ning astuda peale ja sõita! Tegelikkus nii roosiline ei ole ning esialgu on keeruline sellele kaadervärgile pealegi astuda, liikuma hakkamisest (ja edasisest sõitmisest) rääkimata. Tõsi, kel mõne tasakaalu nõudva tegevusega kogemusi, see omandab Monowheeli algtõed suure tõenäosusega üsna kiiresti. Parimatel juhtudel piisab 5 minutist, aga kui koordinatsiooniga kõik korras, võiks ilmselt juba veerand tunni pärast tõesti poognaid joonistada. Ja kui asi juba käpas, kannatab sõita nii asfaldil kui mujalgi – nii metsateedel, kruusal kui murul. Eriti tõhus on selline liikur siiski linna keskkonnas ja kui sõit selge, julgeb peagi ka jalakäijate ja ratturite seltskonnas laveerida.

Elektrisõidukite juures on põhiküsimuseks see, kui kaua kulub laadimiseks ja kui palju ühe akutäiega sõita saab? Monowheel vajab laadimiseks 3 tundi ning suuremal mudelil piisab sellest peaaegu maratonidistantsi läbimiseks.

Tippklassi maratoonariga sammu siiski ei pea, sõidukiirus ulatub sõltuvalt sõitja kehakaalust kuni 16 km/h-ni. Seega ei tohiks ka algajal sõitjal liigselt kukkumishirmu olla, sest tüüpveana kiputakse liigselt ettepoole kalduma ja selliste kiiruste juures tähendab see vaid vajadust mõni kiirem jooksusamm teha.

Nagu sai öeldud, odav lõbu selline liikur ei ole, sest väliselt kompaktne Monowheel peidab endas kõrgtehnoloogiat. Väiksem mudel maksab 731, suurem 1197 eurot. Aga selline see tasakaalusõidukite tänane reaalsus on – näiteks Segwayde puhul tuleb arvestada hindadega ülalpool 7000 eurot.

Sarnased artiklid