Iga kilomeetriga 125 000 krooni
20.12.2005

Kuidas saada 2 miljonit dollarit? Väga lihtsalt – tuleb ehitada auto, mis suudaks läbida ilma juhita 210 km ning teha seda rivaalidest kiiremini! Ja panetegi raha tasku – kilomeeter sõitu ja 125 000 krooni! Ja nii 210 korda järjest!

USAs Nevada osariigis Mojave kõrbes toimuv DARPA Grand Challenge pole tavaline võidusõit – enamik seal osalevatest autodest on üldjoontes küll tavaliste (maastiku)autode moodi, kuid on üks oluline erinevus. Nendes autodes ei ole inimest – ei juhti, ei kaardilugejat. Nii et omamoodi autode Erna-retk!
Juhita hakkama saav auto ei ole enam eriti kauge tulevik. Omad huvid on siin mängus loomulikult sõjaväelastel, aga ka paljude tsiviilelualade esindajatel – alates põllumeestest, lõpetades ehitajate ja kaevuritega. Ja loomulikult vaatab asja suure huviga kõrvalt USA kosmoseagentuur NASA, kelle iseliikurid praegu ju nt Marsil ringi vaatavad.
DARPA (ehk Defence Advanced Research Agency) ettevõtmise taga seisab selline kurikuulus asutus nagu Pentagon – seega pole võrdlus Erna-retkega sugugi pelgalt sõnakõlks! DARPA on igapäevaselt spetsialiseerunud küll sõjalistele projektidele, kuid vähemalt üks nende ettevõtmine on saanud osaks meie igapäevaelust. Omaaegne Darpanet, mis töötati välja sõjaliste eesmärkidel, ei ole ju midagi muud, kui tänase interneti eelkäija.

Krahhist triumfini
Esimene DARPA Grand Challenge, mis toimus 2004. aastal, kukkus sisuliselt läbi – stardist kõige kaugemale jõudnud auto tarkus lõppes juba 11,8 km läbimise järel. Seekord läks hoopis paremini. 23st startinud sõidukist jõudis fini_isse 5 võistlejat (tõsi, üks ei mahtunud ajakontrolli piiresse) – ja seda vaatamata asjaolule, et seekordne rada oli 1,5 aasta tagusega võrreldes märgatavalt raskem. See tulemus ületas korraldajate kõik ootused ning andis optimistidele põhjust võrrelda saavutatut vendade Wrightide esmalennuga 1903. aastal.
Edasiminek toimus ka katkestajate seas. 18 rajale jäänud autost jõudis enamik katkestajatest 1,5 aasta tagusest rekordist märgatavalt kaugemale. Areng on seega olnud muljetavaldav ja isesõitvad autod on meile lähemal, kui seda enne oleks arvata osanud.
Miks just kauge ja inimtühi Nevada kõrb võistluspaigaks valiti – kindlasti olnuks suures Ameerikas mugavamaidki paiku? Ehkki kindlasti oli tähtis asjaolu, et inimtühjas kõrbes on autodel ruumi ukerdada, kartmata, et nad mõnest juhuslikust möödujast lihtsalt üle sõidaks, oli tähtsaim põhjus siiski sõjaline (kes maksab, tellib ka muusika!). Nevada olud on nimelt üsna lähedased neile, milles USA sõdurid peavad hakkama saama Afganistanis ja Iraagis. Arvestades pea igapäevaseid sellest kandist tulevaid traagilisi uudiseid, on selge, et Pentagonile kuluks elavjõu kokkuhoiu huvides sellised mehitamata maasturid igati marjaks ära. Ja Iraagis ning Afganistanis on selliseid teste mõistetavatel põhjustel raske korraldada, aga nüüd on Nevada kõrbe näol oma “Iraak” käepärast.

Esikolmikust lähemalt
USA sõjaväelased loodavad, et 20 aasta pärast liigub kolmandik USA armee autopargist mehitamata. Hetkel on mõned juhivabad autod kasutusel küll nii Iraagis kui Afganistanis, kuid sel juhul peab leviulatuses olema operaator, kes tavaliselt samas konvois kaasa sõites mõnes teises autos asub. Esialgu tuleb USA mundrikandjatel oma praeguse varustusega hakkama saada ja loota, et see miinide ja pommide vastu piisavalt tugev on. Aga vast saab tulevikus abi seekordse konkursi parimate kogemustest.
Stanfordi ülikoolis ja Californias asuva Volkswageni elektroonikalaboris “ise sõitma õpetatud” diiselmootoriga VW Touareg jõudis oma “mõistust” (arvuteid ning sensoreid) kasutades 210 km kaugusel asunud fini_isse kõigist kiiremini, kulutades selleks 6 tundi ja 53 minutit. Ehkki väliselt nägi võiduauto üsna tavalise Touaregi moodi välja, olid muudatused siiski arvestatavad. Kindluse mõttes sai auto põhi täiendavad tugevdused, välja vahetati ka standardsed amortisaatorid (parem karta, kui kahetseda!). Infot koguti arvukate sensorite, nelja laseri ja 24 GHz radari abil. Paigaldati ka ülitäpne GPS-süsteem. Kogu see tarkus koondati auto pakiruumi, mis peitis endas seitsme 1,6 GHz protsessoriga Pentium-emaplaadiga arvutit, mis siis roolimiseks, kiirendamiseks ja pidurdamiseks vajalikud signaalid elektriliselt drive-by-wire kaudu juhtseadmetele edastas. 2 miljoni dollari suurust auhinnaraha Stanfordi poisid “puhtalt” tasku siiski ei pistnud – auto ise läks maksma 0,5 miljonit dollarit.
Touaregile järgnes nende võistluste veteran – eelmisel korral kõige kaugemale jõudnud Carnegie Mellon University tiimi Sandstorm, kolmandana oli fini_is samas ülikoolis ehitatud H1ghlander.
Sandstormi näol on tegu tõelise vanakesega – 1986. väljalaskeaasta HMMWV (High Mobility Multi-purpose Wheeled Vehicle) ostis ülikool mõned aastad tagasi ühelt kohalikult farmerilt, kes ei osanud ettegi kujutada, millega ta auto kunagi hakkama saada võib! Aga siis ei olnud sel autol ju ei GPSi, radarit, nelja kaamerat ja seitset lühilaineskannerit. Sandstormi võistlustaktika koosnes kahest osast – esmalt tulla kindla peale läbi rasketest lõikudest ja seejärel enne fini_it gaas põhja “vajutada”. Ju jäädi “vajutamisega” veidi hiljaks, nii oldi sunnitud pealt vaatama, kuidas konkurendid Stanfordist võitu tähistasid… Samas täitis “vanake” Sandstorm talle seatud plaani perfektselt, läbides raja kindla peale.
Samuti olid Carnegie Mellon Universityst pärit H1ghlanderi osas auto loojatel suuremad ootused – see auto on teinud kokku 12 sõitu ja iial pole tema tulemus erinenud programmeeritust enam kui 2 minuti võrra. Nüüd aga hilines H1ghlander tervelt 40 minutit, mis saigi esikohakonkurentsi silmas pidades saatuslikuks.

Veel kaks lõpetajat
Ajakontrolli sisse mahtus ka neljandaks tulnud The Gray Team (selle nime taga seisab Louisiana kindlustusselts Gray Insurance koos Tulane'i ülikooliga), kes kasutas oma võistlussõiduki baasmudelina hübriidajamiga Ford Escape'i. Võistkonna esmaseks sihiks oli “ära panna” eelmise konkursi parimale tulemusele – läks aga paremini ja iseeneselegi üllatusena jõuti koguni lõpuni! Ju aitas hiiglasliku päikesepatareiga varustatud auto heale tulemusele kaasa ka selge päiksepaisteline ilm.
Tulemus olnuks vast paremgi, kuid siin astusid vahele loodusjõud – paar nädalat enne võistlust USA rannikut tabanud orkaan Katrina. Nimelt ei saanud Louisina osariigis asuvast Metairiest pärit tudengid nädalapäevad auto ettevalmistusega tegeleda – selle asemel tuli hoopis ennast ja oma vara päästa.
Üle lõpujoone jõudis ka 16tonnine Oshkoshi TerraMax, kuid tema tulemus ajalimiidi ületamise tõttu arvesse ei läinud. TerraMax jäi pimeda kätte ning ehkki auto olnuks suuteline pimedaski sõitu jätkama, jätsid võistluse korraldajad saateautode juhtide julgeoleku huvides (ikkagi öine kõrb oma madude, skorpionide ja muude “meeldivate” lisadega!) TerraMaxi hommikut ootama.
Kuuerattaveolise TerraMaxi aluseks on USA mereväe kasutuses olev raskeveok MTVR (Medium Tactical Vehicle Replacement) – seega on firmal militaartehnika osas kõvad kogemused. Oshkosh on müünud üle 6000 MTVR-i, neist enam kui 1500 teenivad Afganistanis või Iraagis. Ehkki TerraMaxi tulemus ajakontrolli ei mahtunud, jäid militaarveokeid tootva Oshkosh Trucki bossid tulemusega rahule – koostöös Rockwell Collinsi ning Itaalia Parma ülikooliga saadud kogemused on hindamatud. Automüraka läbi Nevada kõrbe suunanud laseritel põhinev juhtimissüsteem jõuab firma juhtide sõnul mingis vormis kindlasti tootmisse – on vaid aja küsimus, millal täpselt.

Selleks korraks kõik
Auto “õpetamine” pole kerge ülesanne, seda enam, et ka 2005. aasta võistlustrass polnud kergete killast. Läbida tuli nii käänulisi kõrberadu kui mägiseid lõike. Sõidukite GPS-süsteemide lollitamiseks jäi teele ka kolm tunnelit. Raja “rosinaks” oli aga teekonna viimases osas 2 km pikkune mäekuru, mis kohati vaid 3 m lai ja kuni 70 m sügavuse “maanteekraaviga”…
Kui Erna-retk toimub Eestis juba aastaid ning leiab aset kindlasti ka järgmisel aastal, siis DARPA Grand Challenge on oma senisel kujul ajalugu. Esialgne eesmärk on saavutatud ja ettevõtmine sel kujul end õigustanud. Jääme ootama, millal esimesed DARPA-l testitud lahendused igapäevaellu jõuavad – see aeg võib saabuda kiiremini, kui me seda täna arvata oskame!

Kuidas selliseid isesõitjad välja näevad, näed siit!

Sarnased artiklid