Ideaalsaal?
Heino Pedusaar
20.12.2009

Iga uue avaliku hoone ristjatsed (väljend Oskar Lutsult) toovad kaasa elava uudishimu. Saalide – ja eriti just suurte – puhul lisandub mõistagi ootusärevus: „kuidas see ikkagi kõlama hakkab?” Äsja anti Tallinnas publiku hinnata keskuse Solaris universaalkasutatav ja helitehniliselt mugandatav kontserdisaal.

Igal saalil on oma ainulaadne hõng või kõlarüü, ühesõnaga ainult sellele igiomane akustiline atmosfäär. On päris kindel, et Tallinn rikastus ühe küllap oivalist ja pealegi vajaduseti muudetavat akustilist keskkonda pakkuva kontserdipaigaga. Juba ehitamise käigus selgus, et selle naturaalsedki kõlaomadused kujunevad laitmatuteks. Varsti kinnitasid esmaarvamust põhjalikud akustilised mõõtmised ja elava muusikaga tehtud katsed, nagu ka esimesed avalikud kontserdid. Samas tuleb pöialt pidada, et neid unikaalseid võimalusi hakkaksid sealsed helirežissöörid arukalt kasutama.

Tehislik versus naturaalne
Tänapäeval ehitatakse avalikeks ettekanneteks saale igas mahus ja „akustikas”. Universaalkasutatav saal, mis kõlbaks võrdväärselt nii koosolekute, draamaetenduste kui mis tahes žanris muusika jaoks barokist rokini (või rokist barokini…), pole lihtlabaselt ei klassikalise ega kaasaegse ehitusakustika seisukohalt teostatav. Märkida võib, et vanadel aegadel eristusid selgepiiriliselt väheldase saali jaoks kirjutatud kammermuusika, mõneti suuremas mastaabis esitamiseks mõeldud orkestrimuusika (selle äärmused läbi muusikaajaloo: õhuline Haydn/Händel/Mozart versus massiivne Bruckner/Mahler/Sibelius) ning mahukatesse-kõlavatesse sakraalhoonetesse sobiv, kõiki aegu ületav oreli- ja oratoriaalmuusika.

Kõikesuutev kontserdisaal
Kuidas saaks neid kõlaerinevusi nüüdisaja nõuete seisukohalt ainuvõimalikus universaalsaalis omavahel ühitada? Siin astuvad appi elektroonika ja digitaaltehnika, mis suudavad saali enese loomupärast kõlapilti mitmesuguste (sageli võib tulemusi analüüsides isegi väita, et lausa kõigi) vajadustega sobitada.
Vahelepõikeks põgusmõtteid akustika põhitõdedest. Igas ruumis jõuab kuulajani nii heliallikatest kiirguv naturaalne otseheli kui ka piirdepindadelt, nagu seinad, lagi, mööbel jm korduvpeegelduv ning tasapikku vaibuv/tuhmuv järelkõla, mis pärast algheli lakkamist kestab veel mingi pikema või lühema aja (reverberatsioonikestuse) vältel. Samas kujundab tervikliku ning kuulaja poolt suuresti alateadlikult tajutava mulje saali naturaalsetest kõlaomadustest otse- ja peegeldunud heli keerukas sümbioos. Äärmiselt tähtsaks saavad ka esimese „tagasipõrkumise” hilinemine ajas (lähima peegeldava piirdepinna kaugus nii heliallikast kui kuulajast), tämbri tuhmumine jadapeegeldumisel tekkivast sumbumisest ja lisaks veel loendamatud muud mõjurid kas või suunatunnetuse osas.
Kui neid ruumiakustika jaoks ürgloomulikke nähtusi elektronseadmete abil imiteerima hakata, võttes abiks uusimate algoritmidega heliprotsessorid jms, saabki sel viisil „prepareeritud” saalis kuulajate ette manada lausa iga ettekande olemusega ideaalselt sobitatud akustilise tehisruumi või kõlapildi. Pole kahtlust, et samas saab esmatähtsaks selle mulje algolemuse jäägitu säilitamine, sest ülevõimendamine ja loomulike kõlavärvingute moonutamine tunduks siis lausa lubamatuna.
Ideaalne oleks luua saalis selline akustiline õhkkond, mille puhul publik üldse ei hooma, et konkreetse ruumi jaoks olemuslike-etteaimatavate akustiliste parameetrite teisendamisel on parasjagu kavaldatud. Otseheli peaks kuulaja jaoks ikkagi jääma kõigis nüanssides ehedaks – nagu allikad, olgu muusikainstrumendid või vokaalsolistid tegelikult laval produtseerivad. Kontserdisaal ise, kõnelemata sellesse peidetud võimendussüsteemist, ei tarvitseks esitatava naturaalse tämbri säilitamise huvides rõhutada või summutada ühtki osist kõlapildis, ei madalat ega kõrget, hoolitsedes samas (otse)helide saabumise suuna eheda tunnetuse eest.
Sellest vaatevinklist võib paraku tõdeda, et meie kuulajaskonda on liigagi kaua piinatud eeskätt levi- ja hevimuusika elementaarselt tasakaalustamata kõlapildi, arutu liigvõimendamise ning basside ja kõrgete osiste ülerõhutamisega, mis ühtekokku moodustab selle, mida meie omaaegne juhtiv akustikaspetsialist prof dr Helmut Oruvee leidlikult ja eesti keele sfääris vist esimeste hulgas nimetas muusikamüraks. Aga just säherdusega on meie kuulajaskonda harjutatud isegi sedavõrd, et enamasti ei osatagi enam naturaalse(ma)t võimendusmuusikat ihaldada ja… nautida (?).

Tõeliselt universaalne kontserdisaal
Solarise keskuse Nokia kontserdisaali publikut selliste ekstreemsustega ilmselt silmitsi ei seata. Seda garanteerib tiplikul tasemel helisüsteem, meie aegade üks esimestest omataolistest terves maailmas: valjuhääldid seinapaneelide taga, peaaegu sadakond laialiasetatud mikrofoni pluss igati pädev akustikutest-helirežissööridest meeskond.
Samas ei tarvitseks kiitusega kitsi olla: Solarise juhtkonnale tuleb au anda, et nad otsustasid just niisuguse, kaugeltki mitte odavate killast valitud tehnolahenduse kasuks ning kaasasid konsultantideks akustikaspetsialistidest tipptegijad Linda Madaliku ja helisalvestuse väärtauhinna Grammy viiekordse laureaadi, menukate nn kolme tenori kontsertide võimendusjuhi John Pellowe’.

Priit Rebane (Solarise juhatusest, edaspidi P. R.): „Enne projekteerimise alustamist pidasime aru, mil viisil eesmärgile läheneda, sest universaalne kontserdisaal peab sobima väga erinevate žanritega. Analoogtehnikas loodud tehiskõla ehk lihtsõnul saalivõimendust on suures mastaabis üsna vahelduva ja enamasti küsitava eduga kasutatud juba umbes pool sajandit. Näiteks Moskva Kremli palees ei hakanud see süsteem kuigivõrd talutavalt töötama. Olid küll mikrofonid, kõlarid ja mingid kodukootud spetsialistid. Ruumikõla tehislikuks kohendamiseks kuhjati sinna kokku tervest maailmast hangitud tookordseid elektroonilisi tippvahendeid, kuid nähtavasti võrdlemisi läbimõtlematult.
Mõistagi ei õnnestunud 1830 kohaga saalis kõiki akustilisi probleeme puht-ehituslikult lahendada. Ruum on nii lai, nagu kontserdisaal võiks maksimaalselt olla. Pealegi on lava sügavus peaaegu kaks kolmandikku saali omast ja sellele saab lisada veel tagalava. Nii tuligi pöörduda nüüdisaegse tehisakustika poole.”

Tehisakustika
– Ammuaegadest on universaalkasutatavate saalide, näiteks suurte ringhäälingustuudiote akustilisi omadusi muudetud sumbunumaks-„kõlakuivemaks” (kõneettekanded, kammermuusika) või mahlakamaks-„kandvamaks” (sümfooniline muusika) näiteks pööratavate seinakulissidega, mille üks külg neelab ja teine peegeldab heli…
P. R.: „Sellega ei jõutud eales kuigi kaugele ja nii otsustasime meiegi oma akustikakonsultant Linda Madaliku ettepanekul puhtakujulise elektroakustilise toetussüsteemi kasuks. Valisime partneriks USA akustikafirma Meyer Sound, kes ühena vähestest pakub algusest-lõpuni-terviklahendusi. Tavaliselt käib kõik nii, et esimene konsultant täpsustab ühe seiga, teine tarnib mikrofonid ja kõlarid, kolmas pakub protsessoreid, neljas suvatseb kõik kokku monteerida, installeerib, mõõdistab…”
–…. ja viies tuvastab, et kogu kupatus ei sobi üldse kokku!
P. R.: „Püüdsime seda igati vältida ja ülimalt soodsaks sai seegi, et firma Meyer Sound protsessorid käsitsevad helisignaali reaalajas, viivituseta.”
– See tähendab omakorda, et signaali digitaalne töötlemine toimub kiiremini kui heli saalis levida jõuab, andeski võimaluse akustikaseadmete vahendusel luua igati loomutruud kõlapilti?
P. R.: „Jah. Otsustasime just sellise tehnoloogia kasuks. Muidugi peavad igal kontserdisaalil olema ka naturaalsed kõlaomadused, millele üldse saaks kõike tehislikku ladestada. Just nende saavutamise eest tuleb siiralt tänada Linda Madalikku, sest koguni ilma igasuguse elektroakustilise toetuseta kõlab meie saal ühtlaselt ja meeldivalt.
Samas tuleks rõhutada, et meie saalis on kasutusel nii võimendussüsteem kui muudetav/kohandatav „akustika”. Samas on need kaks radikaalselt erinevat asja, mida reeglina üheaegselt ei kasutata, sest lihtlabane „võimendamine” kui selline ei sobi tehislikult loodud ruumiakustikasse. Viimatinimetatu peab ikkagi toimima nii vaikselt ja märkamatult-elegantselt, et tal ei saa tavapärase võimendusega olla midagi ühist.”

Helitehnoloogia
Tehnika poolelt näeb Solarise keskuse Nokia kontserdisaali süsteem välja sellisena. Nii laval kui publiku seas on komplekt mikrofone ja veerand tuhat valjuhääldit. Mikrofonidega püütakse mitte ainult lavalt saabuvat, vaid ka saalist tagasipeegelduvat heli; neid töödeldakse arvutites keerukaid algoritme kasutades, loomaks kas lausa äratuntavalt tehislikku kõlapilti või toetamaks naturaalset ruumitunnetust täpipealt selliseks, nagu üheks või teiseks otstarbeks vajatakse. Oluliseks saab just see, et mitte ainuski valjuhääldi ei kiirga publikusse täpselt samasugust heli nagu ta naabrid.

Tehislik lavakarp
P. R.: „Pärast saali audiosüsteemi esmaviimistlemist kinnitasid katsetel osalenud muusikud üksmeelselt, et neid oli ümbritsenud otsekui mingi mõnusalt loomulik kõlapilt. Milles on asi? Viimasel ajal on tehisakustikaga saalides hakatud varem üldkasutatud jäikade piirdepindadega lavakarpi (lavatorni) asendama virtuaalsega. Muusikute jaoks paigaldatakse lavale omaette kõlarisüsteem, et nad kuuleksid iseennast paremini. See hakkabki toimima otsekui reaalsuses olematu lavapiirdena.”
– Kas lava on varustatud statsionaarsete rippmikrofonidega, nagu näiteks Viini üldteada uusaastakontsertidel, või istutatakse orkestrantide vahele tavaline mikrofonistatiivide rägastik?
P. R.: „Midagi sellist ei kasuta me isegi solistide puhul, sest saal tuleb kõigega ise toime. Terve lava on kaetud kuueteistkümne mikrofoniga, mille kõrgust saab vajadusel korrigeerida. Iseasi muidugi, kui tehakse TV- või raadioülekannet, siis vajatakse lisamikrofone.”

Ja siis saigi kõik valmis…
P. R.: „Kui asusime vastvalminud saali akustiliselt „läbi katsuma”, olime mõistagi elevil. Panime lavale ja saali terve hulga mõõtemikrofone ning esmatulemused rõõmustasid. Asi on selles, et järelkõla, niisiis kõigi helipeegelduste kogumi matkimine elektrooniliste vahenditega peab tingimata säilitama saali enese naturaalse olemuse. Peab koguni ütlema, et kuulaja tajub seda tervikut nii nägemis- kui kuulmistaju omavaheliste seoste, nagu ka varasemate audiovisuaalkogemuste summeerimise kaudu.
Kõik õnnestus oivaliselt! Saime laitmatult difuusse (ruumis hajutatud) heli. Pealegi on valdav osa saali piirdepindadest puidust ja need paigaldati sobiva peegeldumise huvides mitme nurga alla. Selles osas lähtusime paljude sajandite ehituskogemustest. Koguni istmete konstruktsioon järgib akustika nõudeid, sest omakõla (eelkõige järelkõlakestus) ei tohi tühja, pooltühja või publikust tulvil saali puhul oluliselt erineda.”

Sarnased artiklid