Hr Robot, klaas vett, palun!
Tormi Soorsk, Kalevi Rantanen
30.08.2014

Või peaks pöörduma: preili robotinna!? Karel Čapek, kes tõi oma näidendiga „R.U.R” meieni venna Josefi leiutatud sõna „robot”, ei teinud robotitel soolist vahet – ei hakka siis siingi pilli lõhki puhuma. Ilmselt üsna varsti võib kätte jõuda aeg, kus põnevat spordivõistlust või filmi vaadates ei pea ise diivanilt tõusma, vaid paludki teenistusvalmil koduabilisel osutada endale teene.

Josef Čapek tuletas uue termini tšehhi sõnast robota, mis tähendab „orjus”, „orjatöö”, ja sellisena on tal paha varjund juures. Aga tundub, et robotite loojad ei näe neid sugugi vaid tuimalt käske täitvate mehaaniliste isetoimivate masinatena – nende tuhandetesse ulatuvas peres on üpris särava disainiga ning lustlikult toimivaid isendeid.
Tööstuses, sõjanduses ja uurimisasutustes on need ümberprogrammeeritavad isetoimivad masinad tegutsenud juba kaua aega. Teie neljarattaline sõber, millega te iga päev ringi liigute, võib paljuski olla robotite töö vili. Ohtlikuna tunduvale kahtlasele kohvrile läheneb, uurib seda ja vajadusel ka hävitab selleks loodud pommirobot. Juba aastaid tagasi katsetati roomikroboteid, mis kuulipritsiga varustatult olid kaugjuhitavatena valmis lahinguväljal osalema. Irooniline küll, aga sinna pole nad veel jõudnud vist eeskätt kõrge hinna tõttu – sõdur on odavam ja esialgu ka oskab enamat. Uurimisasutustes on robotid tegevad nii teadlasi ohtlikes tingimustes abistavate või ülimat täpsust tagavate masinatena, aga on samas ise mõne teise teadusasutuse registris kirjas kui uurimisalused või täiendamisvajadustega objektid.
Robotite tegevusvaldkondi on palju, aga meid huvitab oma laiskuses kindlasti rohkem, millal nad on suutelised rohkemaks kui olema kodus omapäi ringiliikuvad tolmuimejad või aias rohukasvu piiravad tegelased.

Robotid õpivad esemeid käsitsema
Koduabilisteks mõeldud roboteid arendavad teadlased on neile püstitanud rea nõudmisi, millega nad peavad toime tulema. Manipulaatorkäsi peaks suutma probleemideta tõsta vähemalt 2 kg raskust, ühtviisi hästi peab ta toime tulema suuruselt, kujult või kõvaduselt erinevate esemetega, olgu selleks siis päranduseks saadud kallihinnaline portselanserviis või laste pehmed mänguasjad. Robot peab suutma esemeid ära tunda ja vähe sellest, aru saama, mida omanikud soovivad. Nende liikumiskiiruse piiriks on esialgu pandud vaikimisi kaks meetrit sekundis, et isekulgev robot jõuaks reageerida ruumis liikuvatele inimestele. Suuremat täpsust nõudvate toimingute juures peab ta ise valima liigutusteks aeglasema kiiruse. Liigutuste täpsus peab olema vähemalt 10 mm piires, et robot võiks probleemideta teisaldada esemeid ja kas või prügi põrandalt üles korjata.
Saksamaal Karlsruhe tehnoloogiainstituudis on loodud robot ARMAR, mis esindab uut, õppimisvõimelist robotisugupõlve, mida luuakse just koduabilisteks. Sakslased räägivad seejuures palju antropomaatikast kui uuest teadusharust, mis uurib inimese ja roboti võimalikke sümbioose.
Märkimisväärse prototüübi PR2 ehk Personal Robot 2 on loonud Berkeley ülikooli teadlased Californias – nimetus viitab loojate kuulsusjanule: PC kõrvale tahetakse tekitada üldkasutatava lühendina ka PR.
Robot õpib tavaliselt töötegemist kasutajat-juhendajat jäljendades, kuid nad on võimelised õppima ka videoid vaadates. Tavaliselt piisab kümmekonnast korrast, et tegutsemisviis saaks omaseks. Berkeley PR2 üks esimesi saavutusi oli käterättide kokkuvoltimine. Freiburgi ülikoolis Saksamaal on robotid pandud avama-sulgema sahtleid ja kappe. Leuveni ülikool Belgias uurib, kuidas robot võiks inimest aidata raskuste, näiteks ostukottide kandmisel. Ühendriikides Stanfordi ülikoolis uuritakse, kuidas robot saab hakkama laua koristamisega. Cornelli ülikoolis (Ühendriigid) on teadlased õpetanud roboti endile õlut tooma – kasutada oleva Microsoft Kinect kaamera ja videosalvestiste abil oskab ta natuke isegi ette arvata teenindatava liikumisi, aga õlle kallab ta täpselt klaasi, seda lauale läigatamata – nagu võiks juhtuda mõne kaugjuhitava robotiga. Kolleeg koges mõned aastad tagasi Jaapanis sama Honda Asimoga – see tõi serveerimislauaga pudeli ning klaasi kohale, kruvis korgi maha, võttis klaasi, valas selle täis ja ulatas inimesele – vt videot meie veebilehelt.
Tänapäevane robot taipab juba ka abiks olla – kui inimene suundub külmiku poole, hoides midagi kahe käega, siis tuleb robot ja avab viisakalt külmiku ukse.
Ülalpool mainitud PR2 on üldkasutusse mõeldud prototüüp, millega tehakse katseid paljudes ülikoolides. Ennekõike lisatakse masinasse arukust. Robotid ongi tasahilju muutunud üha enam arusaajamateks ja sooritusvõimelisemateks. Mitte nii väga ammu poleks Asimo sõrmed võimaldanud tal pudeli korki haarata ja keerata…

Lähi- ja kaugtöö
Robotite iseseisvusaste on erinev, kuid võib olla kindel, et lõpliku sõna tahavad robotite loojad jätta kasutajale. Tegelikkuses näeks see piltlikult välja nii, et kasutaja on pugenud virtuaalkujul roboti sisse, pannes abilise toimetama kasutaja harjumusi mööda, kuid juhtides teda tegelikult kaugelt. Soomes Aalto ülikoolis ning Tampere tehnikaülikoolis on robotid pandud lund kühveldama ja maad kaevama, kuid silmas peetakse hoopis selliste robotite kasutamist Kuul ja Marsil. Aalto ülikoolis tegeldakse ka kentaurrobotiga WorkPartner, mis peaks abistama inimest paljudes välitöödes. Selline lähenemine tundub paljulubav, sest eks ole kosmosetööstusest ennegi pudenenud raasukesi meie igapäevaellu.
Tegijad loodavad, et kaugjuhitavate robotitega sujub arendustöö hästi. Eks ole ju näiteks pommirobotid seda üsna veenvalt tõestanud. Kaugelt juhitavad robotid võiks juba nüüdki panna tegema suvilas või korteris üht-koma-teist, kuid esialgu on peamiseks takistuseks nende hind.
Isetoimetavate robotitega on lugu nagu lihtsam ja nad on rohkem rakendust leidnud. Sadamates ning kaubaladudes on robotlaadurid üpris levinud. Robotautodki on olemas ja nad suudavad tänavail inimeste hulgas liikuda, eeldusel, et nad on läbitava teekonna enne inimese abil selgeks õppinud. On ka esimesed inimesi vedavad automaatsed sõiduvahendid, nagu näiteks Jaapani firma Hitachi poolt m. a märtsis esitletud Ropits-nimeline, mida võiks nimetada ühe inimese sõidutamiseks mõeldud mopoautoks või automaatseks ratastooliks.

Olles siin, oleme seal
Juba enne, kui robotitest tulevad meie masinorjad – vabandust!, võivad nad meid aidata kauguste kaotamisel. Meil on küll kasutada Skype ja üht-teist näeme ka võrgukaamerate kaudu, aga ikka oleme siis seotud kaamera asukohaga. Ühendriikides loodud Anybots pakub järgmist astet Skype’i järel. Toruga aluse otsa kinnitatud videotelefon veereb ruumides sinna, kus kõne võtja/vastaja asub. Nii ei pea nõupidamisteks otsima videoekraaniga ruumi, vaid eemal oleva osaleja saab tuua laua äärde kõnelema kõigile nähtavana/kuuldavana.
Anybotsil võib olla teisigi kasutusvaldkondi. Möödunud kevadel levis uudis Ameerika poisist Grady Hofmannist, kes pidi olema paar kuud haiglas. Temale seltsiks olnud Anybotsi abil osales ta koolitundides ja lävis sõpradega, Anybotsi juhtis ta kaasas olnud sülearvutist. Robot kogus fänne ja sai hellitusnimeks Gradybot.
Taoliste inimest lähedale toovate robotitega ollakse veel üsna alguses. Karlsruhe uurijad teevad koostööd Jaapani Waseda ülikooli uurijatega. Koostöö osaliseks on RoboSkype, kes tegutseb ka tõlgina – see tõlkis näiteks sushi retsepti jaapani keelest saksa keelde. Võib-olla valmib varsti robot, kes näitab köögis ette, kuidas eksootilisi roogasid valmistada?
Emotsioonide ja tunnete tasapind on inimese ja roboti suhtluses senini jäänud inimese pärusosaks, aga tasapisi hakkavad ka robotid neist aru saama ja neile vastama. Soome Oulu ülikoolis on ehitatud robot Minotaurus, mis kuigipalju sarnaneb Anybotsiga, see oskab lisaks mingil määral aru saada inimese emotsioonidest ja neile vastama. Tundub tõenäoline, et kodurobotitest löövad läbi sellised, kes/mis oskavad inimestega koos rõõmustada või neile vajadusel kaasa tunda.

Mida me soovime kodurobotitelt?
Robotid suudavad juba nii mõndagi, aga praegu ei teata õieti, milliseid võimeid ja oskusi kasutaja neilt eeldaks. Enam-vähem kindel võib olla, et koduabiliselt oodatakse rohkem kui tööstuses mõnda operatsiooni teostada oskavalt veljelt. Arvatavasti loodetakse, et abiline oskaks aidata tüütutes ja aegaviitvates koristus- ja toiduvalmistustöödes. Robotitega tegelejad on samas tähele pannud, et inimest meenutavalt robotilt oodatakse rohkem kui ta suudab ja pettutakse – inimene ootab alateadlikult, et kui sa juba oled nagu inimene, siis pead ka oskama nagu inimene. Mõni teine robot, näiteks rööbastel liikuv ja palju kandilisem tegelane suudaks ehk rohkemat, aga sellist ei taheta kaaslasena väga näha.
Robotite arengukiirust on raske ennustada. Palju sõltub nende esialgu kindlasti kõrgeks jäävast hinnast ja selle mõjust nõudlusele, aga kindlasti ka esimeste turuletulijate oskustest – nad võivad ukse mürinal lahti lüüa ja selle ka väga piluks kokku tõmmata. Arvata on, et võimekate koduabilistega läheb kauem aega kui nutikate seltsiliste tulekuga. Meenutagem, et ka arvutite tulekuga kodukasutusse olid segased lood – arvati, et nad hakkavad abistama perenaisi roogade valmistamisel või peremeest kodusest raamatukogust soovitava leidmisel, aga tegelikkuses soetati arvutite põhimass kodudesse mängimiseks. Alles aja möödudes said neist järjest praktilisemad töövahendid.

Tulekuks valmis?
Mõned asjaolud on robotite arendustöös saanud selgeks. Võib olla mõneti üllatav, aga robotid liiguvad kodustes tingimustes paremini kui rollaator või ratastool. Koduabiline pannakse liikuma ratastel, sest astuv robot vajaks palju rohkem mootoreid, mis muudaks ta raskemaks ja enam energiat kulutavaks.
Siiski on veel hulk vastuseta küsimusi. Robotite arendustöö aina kestab, aga elamuehituses on selle võimalusega vähe – kui üldse – arvestatud. Robotid oskavad kasutada lifti, kui see on olemas, aga madalamates elamutes seda ju pole, puudub isegi võimalus seda sinna ehitada. Kus oleks roboti hoiukoht, tema kodu? Jne. Jaapanis on seoses robotite arendusega loodud terve elukvartal, uurimaks nende toimetulekut, aga see on Jaapan! Siinmail ei oska vist keegi oletada, millised meie majad mõnekümne aasta pärast välja näevad. Laes liikuva roboti pneumaatiline manipulaatorkäsi on hea, kui tuleb käsitseda mitmesuguse kujuga, sh ka hapraid esemeid. Aga pneumaatika tingib suruõhu olemasolu ja jagamisvõimalust. Ka seinu tuleb võib-olla muuta ja lisada uksi-luuke, et laerobot saaks probleemideta ühest ruumist teise.
Ometigi võiks see anda suurt ajalist ja rahalist võitu, kui elupaigad oleksid vajadusel kergesti ümber kujundatavad – kas või siis, kui soovitakse roboti tulekut perekonda.

Sarnased artiklid