Honda Jazz
Martin Harak
10.01.2012

On käibetõde, et kokkuvõttes võidab kõige kohanemisvõimelisem. Pelgalt suurusest ja vägevusest ei aita, tarvis on võimalikult täpselt probleemi lahendusse sobida. Suurte maailmas sunnib väike olemine nutikusele – kuidas lüüa suurt teinekord päris tema enda trumpidega. Just selles osas on sajandi alguses esitletud Honda Jazz äärmiselt tulemuslik.

Hondal on tihtipeale kombeks oma Euroopas müüdavaid sõiduautosid muusikaterminitega nimetada. Nii nimetatigi alates 2002. aastast Euroopa tarvis toodetud tilluke sõiduk Jazziks. Aastal 2002 olid vanad muidugi mõlemad – nii nimi kui auto. Nimi pärines 80ndatel aastatel toodetud vaimukalt väikeautolt, auto ise oli aga 2001. aastast Jaapani turule toodetud sõiduk nimega Fit (erinevaid nimesid ning sihtturge on Hondal palju ning kõikidest nimekombinatsioonidest kirjutamine nõuaks eraldi artiklit).
Tänapäevase Honda Jazzi eelkäijaks tuleks pidada hoopis vähetuntud mudelit nimega Logo. Too silmatorkamatu sõiduk oli tootmises 1996–2001, misjärel asendati Jazziga. Logo juures kogetud tähelepandamatus sundis Hondat pingutama ning välja tuldi sõidukiga, mis erines oma näotust eelkäijast märgatavalt. Ei saa öelda, et tegemist on just kauni või stiilse autoga, kuid superminist oli saanud täisväärtuslik sõiduriist, mis valitses müügitabeleid mitmel pool maailmas. Meil vahest mitte nii palju, kuid Eesti aasta auto tiitel aastast 2004 on siiski kõnekas argument.
Uuena oli Jazz oma klassis keskmisest kallim. Honda puhul ei õnnestu enamasti mööda pääseda väga heast standardvarustusest, see on ka põhjus, miks need autod ka järelturul tihtilugu teistest kallimad on. Väikeautole kohaselt on enamik neist kunagi soetatud naiste poolt, seega võib turult leida väga lustakate värvidega Jazze.
Jazzi juures viidi läbi üksainus suurem mudeliuuendus ja seda aastal 2006. Uuendused puudutasid külgmiste suunatulede kolimist peeglitele, moodsama kuju sai armatuurlaua keskkonsool ning näidikud. Viimased selle põlvkonna Jazzid müüdi 2007. aastal, samal aastal ilmus müüki uus mudel.

Väga ruumikas kere
Jazzi suurim voorus on tema ruumikas ning äärmiselt funktsionaalne kere. Proportsioonidelt rohkem mahtuniversaali kui linnaautot meenutavasse keresse mahub viis inimest, väga lahedasti siiski neli täiskasvanut ning nende pagas. Ruumikuse tagab Jazzi suhteliselt pikk telgede vahe, mis lubab pisikest keret otstarbekalt kasutada. Erilist vaeva on Honda näinud sõitjateruumi ümberseadistamise võimaluste rohkusega. Tagaistmeid alla lastes saadakse ideaalselt sile põrandapind, eesmise kõrvaistuja istme seljatoe alla lastes tekib kaubaruum, milles on vabalt võimalik vedada näiteks suuski. Jazzi praktilisusest ja lihtsast ümberseatavusest räägib ka fakt, et tagaistmeilt on võimalik mõlemat esiistet edasi-tagasi nihutada. Mis tahes konfiguratsiooni saavutamine ei võta rohkem kui mõned sekundid ning mis põhiline – see ei nõua vähimatki jõupingutust.
Sileda põrandapinna saladus peitub esiistmete alla viidud kütusepaagis, mis jätab tagaistmete ja pagasiruumi aluse pinna vabaks. Tagaistmed toetuvad jalgadele, nii on istmete alust ruumi võimalik samuti panipaigana kasutada. Selleks polegi vast vajadust, kuna omaette äramärkimist väärib pakiruum oma 353 liitriga, mis tavaasendis annab silmad ette kordi suurematele sõidukitele. Tegemist pole ainuüksi mahult suure, vaid ka ideaalilähedase proportsionaalsete mõõtmetega ruumiga. Leidub ka Jazze, millel varuratas on asendatud rehviparanduskomplektiga – raske on ette kujutada, kellele nii ruumikas autos veel lisaruumi peaks vaja minema! Kere on Jazzil üldiselt roostekindel.
Maksimumpunktid teenib väike Honda eeskujuliku juhikohalt väljanägemise eest, mis saavutatud rohke klaaspinna ja madala vööjoone abil. Pikka kasvu juht kogeb liiklust lausa harjumatult kõrgelt, mis on iseenesest tervitatav just linnas. Vastupidavast materjalist istmed pakuvad väga head külgtuge, uste siseküljed on osaliselt kaetud tekstiilpolstriga, mis lisaks esteetilisusele mõjub mugavalt käele, kui sellele kätt toetada.
Kasutatud materjalid on autoklassile omased, kuid siiski keskmisest soliidsemad. Mingisuguseid naginaid-kolinaid Jazzist ei kosta. Mudeliuuendusega muudeti keskkonsooli välimus märgatavalt kaasaegsemaks.
Jazz sõidab väikeautole omaselt pisut hüplikult, kuid ometi tundub, justkui oleks tegemist klass või kaks suurema sõidukiga. Veermik koosneb traditsioonilisest MacPhersonist esi- ning pikihoobvedrustusest tagasillal. Tegemist on lihtsa ja seetõttu väga töökindla lahendusega. Jazzil tarvitati elektrilist roolivõimendit, mis oma kummalise toimimisloogika tõttu esmalt pisut harjumist vajab. Keskasendi lähedal on rool vedel, pöördel aga muutub ühtäkki üllatavalt tagasisidet pakkuvaks. Pöörderaadius koos hea nähtavusega teeb Jazzist tõelise parklahundi.
10 aasta taguse auto kohta on Jazzi passivne ohutus korralik, mida kinnitavad EuroNCAP-i testil saadud neli tärni. Varustuses on lisaks eesmistele turvapatjadele ka külgmised. Turvalist sõitu soodustavad head lähituled, mille plastist hajutiklaasid ajapikku tuhmuvad.

Võimekad, kuid säästlikud mootorid
Mootoreid pakuti Jazzile mitmeid, kuid täpsemalt Euroopa turgu silmas pidades kõigest kaht: Hondale iseloomulikult oli tegu ainult ottomootoritega, mis vaatamata kubatuurile 1246 ja 1339 cm3 ristiti mudelinimes vastavalt 1,2- ja 1,4liitristeks (78 ja 83 hj). Oma liitrivõimsuselt mitte just liiga säravad ja kõigest 8klapilised, kuid hoopis olulisem on nende töö auto kui terviku juures. Nimelt on tegemist neljasilindriliste Honda L-seeria mootoritega, millel kaks süüteküünalt silindri kohta (sarnane Alfa Romeole ning mõningatele Honda mootorratastele). Antud lahendus võimaldab kütusesegu silindris efektiivsemalt ning puhtamalt põletada, mis annab mootorile horisontaalsema pöördemomendikõvera. See on omakorda vajalik linnaliikluse pidevate kiirenduste juures säästlikuse säilitamiseks.
Mootorid on Hondale omaselt pommikindlad, ühtegi läbivat viga ei ole võimalik selle mudelitüübi kohta välja tuua. Käigukastidena pruugiti 5käigulist manuaali või astmeteta variaatorit CVT-7, kusjuures lahjemat mootorit sai vaid manuaalkastiga. CVT-l saab soovi korral „käike” vahetada roolil asuvate nuppude (hilisematel mudelitel labade) abil. Kuigi CVT-ga oli algusaastetel probleeme ning tuli ka garantiikorras välja vahetada, on tegu siiski väga töökindla ning kasuliku lisaga. Erinevalt keskpärastest automaatkastidest toimetab see särtsaka mootoriga rahumeelses kooskõlas ning sõit kulgeb viperusteta. Startides võib CVT pisut trolli kombel unnata, kuid süsteemi soojenedes see hääl kaob.
Sõit Jazziga on soodne, keskmiselt jääb kütusekulu vahemikku 5,5–5,8 l/100 km. Eks see number tuleb „tegeliku elu konstandiga” läbi korrutada, kuid korralik aluspind on tootja poolt säästlikkuseks loodud.
Hooldus on Hondade puhul paras naljanumber, Jazze oodatakse sinna iga 20 000 tagant. Soovitatav on siiski vähemalt kord aastas elementaarsed tööd ära teha lasta. Hooldus ise on odav. CVT-ga autodel tuleb ajapikku vahetada süsteemi õli, mis esimese otsa autodel erineb kasutusjuhendis toodud tootenimetusest ning seetõttu on soovituslik seda lasta teha margiesinduses enne iga 80 000 km läbimist.

Ideaalne väikeauto
Kokkuvõttes pole välja tuua ühtki objektiivset põhjust, miks Honda Jazzi ostma ei peaks. Just objektiivset, sest ilu on vaataja silmades ning tunded südames. Pisike Honda näitab kätte, kui praktiline ja vastupidav üks tänapäevane auto olla võiks. Tegu on otsast lõpuni praktilise sõidukiga ning just sellepärast tema omanikud teda hindavadki.

Sarnased artiklid