Hoia piip ja prillid!
Tormi Soorsk
27.05.2015

Kui kuskilt kostab lõbusat kilkamist, on tegu laste mänguplatsiga. Kui aga pikalt ja pidevalt kiljumist, võib oletada, et sealpool on lõbustuspark oma atraktsioonidega.

Karussellid, kuradi- ja vaaterattad, Ameerika mäed – kõik nad on selleks, et ajada argipäevastress-depress seitsme mäe taha, valmistada lõbu, tekitada põnevust. Et saadud adrenaliiniannusega oleks siis kergem üle elada argipäeva loksumised või tormamised.
Hoolimata sellest, et täispikk külastuspäev – mis maailma suuremates lõbustusparkides võiks venida ka külastusnädalaks –, mõjub rahakotis ruumitekitavalt, kasvab taoliste lõbustuskohtade külastatavus tõusvas joones. Näppupuutunud andmetel avatakse maailmas igal aastal umbes 200 uut tivolit ja siis ei ole seal mitte üks äravaevatud, kigisev-kägisev ja polte pilduv atraktsioon, vaid neid on ikka kümneid ja uhiuutena. Inimene on juba kord nii loodud, et vajab midagi närvekõditavat. „Leiba ja vaatemänge!” nõuti Vanas Roomas ja nõutakse siiamaani.
Ameerika mägedest on saanud atraktsioon, mis igas endast vähegi arvavas lõbustus- või teemapargis peab olema. Ja piisab vaid ühe sellise tipptasemel lõbustuspargi külastamisest, kui neid võiks endamisi nimetada ka „karjumismägedeks”. Suurimad võistlevad kõrguses pilvelõhkujatega, istmete külge lukustatud külastajaid pillutakse igas suunas, ajuti ulatub kiirus kaks korda suuremaks kui kiirteel autoga vuhistades. Kui sealt adrenaliinilaksu ei saa, siis kust veel?

Lõbustuste maailma algusest
Pole maailmas vist suurlinna, kus ei oleks ühtegi tivolit, lõbustus-, atraktsioonide- või lunaparki – heal lapsel mitu nime. Kuulsamatest kuulsaim on kindlasti Disneyland. Aga kõigi nende alguseks-aluseks olid lihtsad liumäed. Vene bojaarid olevat koos kaaslastega lõbutsenud liumäel tarretavas pakases juba 1400ndatel aastatel – ikka käpuli üles ja siuhti! jälle alla. Need lumest-jääst kokku kuhjatud mäed olevat ulatunud kõrguses lausa kuuekümne meetrini! Vast oli neil ikka midagi enne all ka… 17. sajandist on teateid ekstra liulaskmiseks ehitatud mägedest, mis kõrguselt jäänud 21–24 m kanti ja mille nõlv olnud suisa 50 kraadi! Erilise hoo sai see lõbustusvorm sisse Katariina II (1729–1796) ajal, kes laskis oma Oranienbaumi (nüüd Lomonossovi linn) residentsi juurde 1784. aastal ehitada suurejoonelise liuradade kompleksi. Koht ja sinna juurde keisrinna jaoks ehitatud „majake” kannavad siiani Katalnaja Gorka (otsetõlkes liumäeke) nime.
Jääliurajad pakkusid suurt lõbu küllap ka Venemaale saadetud saadikute jt välismaalaste hulgas, kelle kaudu levisid need peagi ka mujale Euroopasse, sealhulgas maadesse, kus jäärada ei tulnud looduse tahtel jutuks. Eriti palju ehitati liuradu 19. sajandi algul Prantsusmaal, kus neid nimetati Les Montagnes Russes ehk Vene mägedeks. Esimene olevat valminud 1804. aastal, aga kindla peale on teada Pariisis Les Montagnes Russes Belleville’is 1812. aastast ning Promenades Aeriennes Beaujoni pargis 1817. aastast.
Puidust liurajal libisemise hõlbustamiseks ja suurema kiiruse saavutamiseks varustati kelgud ratastega. Et allasööstvaid kelke (või kuidas neid ratastega kelgulaadseid asjandusi nimetada) vähegi soovitud kursil ehk ohjes hoida, hakati ehitama raja äärde piirdeid. Mingil teadmata kombel olid need kelgud ohutuse huvides siiski kuidagi ka raja külge kinnitatud. Üles tagasi vinnati sõiduvahendid selleks palgatud isikute või loomade jõul, mõnel pool kasutati ka köitega sikutamist.
Aga rahva nõudlus üha teravamate elamuste järele aina kasvas, sest kaua sa leierkasti tilu-lilu saatel karussellil ikka keerutad?! Juba aastal 1846 oli Pariisis ehitatud rada, kus kihutaja võis teha nn surmasõlme. Kuid laia populaarsust need lõburajad siiski ei saavutanud. Tulenevalt tehnoloogia lapsekingadest juhtus seal sageli õnnetusi, kuid ehk peamine vähese populaarsuse põhjus oli selles, et Euroopas ajas üks sõda teist taga ning rahval oli tegemist oma hingenatukese alalhoidmisega? Sentidega oli muudki teha kui lõbustustele kulutada.

Segadus nimedega
Kummaline, aga eesti keeles neil jutuks olevatel atraktsioonidel õiget nime polegi. Nn Ameerika mägedel on nüüdseks mitukümmend erinevat varianti ja ei ühtegi, mis ühesõnaliselt ütleks, millega on tegu. Ja kummaline on seis nende nimetustega ka maailmas. Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis jm tuntakse neid Vene mägedena, Saksamaal kohati Baieri mägedena, aga kui need „tõelised”, mujal maailmas läbi löönud variandid 19. sajandil Venemaale jõudsid, siis said need seal nimeks Ameerika mäed – ja ka meilgi. Ingliskeelne maailm tunneb neid „roller coasteri” nimetuse all ja sedagi ei anna ühemõtteliselt tõlkida – vabakäigul rullikutel veeremine? Sisu poolest asi klapib, sest vähemalt varasemad kelgud-vagonetid kasutasid liikumiseks ainult vabakäigul veeremist mäe otsast alla ja ratas on ju ka rullik?! Pealegi ehitati algul ka laskumisradu, kus kaldpind oligi kaetud rullikutega, sõiduvahendil polnud neid siis vajagi.

Ameerika mäed
Kuigi ka Ameerikas teati nn Vene mägesid, ei saanud need seal kohe miskipärast populaarseks. Seal sai lõbustustööstus alguse raudteest. 1827. aastal rajati Pennsylvanias Mauch Chunki (praegu teatakse kohta Jim Thorpe nime all) kivisöekaevanduse jaoks raskusjõul töötanud raudtee (loe: allamäge veerevad vagunid) – ajaliselt teine raudtee Ameerikas. Trass sai 14 km pikk, allamäge veeresid kuni 14st vagonetist koosnevad rongid ise ja veeremine kestis umbes 30 minutit. Tagasi sikutasid neid neli tonni kaalunud vagonette muulad ja neil kulus selleks neli tundi. Üsna varsti soovisid inimesed söevagunitega kaasa sõita ja seda neile ka 50 sendi eest (praegu umbes 13 dollarit) võimaldati. Ehkki 50 senti oli siis suur raha, kiirus polnud suur ja mugavustest juttugi, oli sõita soovijaid küllaga. Üsna varsti korraldati asjad ümber nii, et hommikupoolikuil vedasid vagonetid sütt ja pärastlõunail inimesi. 1846. aastast hakkasid muulade asemel vagonette tagasi tooma kaks 120 hj auruvedurit, sest rahvas ei jaksanud ei tühje vagonette oodata ega olnud rahul täisringile kulunud 4,5 tunniga. 1872. aastal lisati tagasitoodavate vagonettide jaoks teine rööpapaar. Süsi sai varsti otsa, aga raudtee jätkas suure majanduskrahhini 1929. Sai selgeks, et rahvas käib raha välja ka paljalt lõbu pärast.
Võttis siiski aega, enne kui lõburaudteede ajalukku karujälje jätnud LaMarcus Adna Thompsoni nimeline ärimees Ohiost julges hakata New Yorki Coney saarele rajama oma mägiraudteed – Switchback Railway. 1881. aastal ta alustas ja 1884. oli see valmis. Kaks rada kulgesid külg külje kõrval kogu 183 m pikkuse trassi ulatuses. Mõlema raja algus- ehk lõpp-punktis oli ühe raja madalaim ja teise kõrgeim punkt. Vagun lasti jaamast ehk raja kõrgeimast punktist liikuma ja raskusjõu mõjul veeres ta lõpp-punkti poole, teel ettetulevaid tõuse inertsiga ületades. Lõppu jõudnud vagun tõsteti üles teisele rajale (switched back) ja uus sõit vastassuunas võis alata.
Sõiduvahendeiks olid temalgi algul söevagonettide alusraamile ehitatud vankrid. Sõitjad istusid sõidusuunas küljega, seljatoega pinkidel oli istujaid 6-7 ja sõidukiirus keskmisena 9,7 km/h. Uus meelelahutus osutus vist läbi ajaloo kõigist investeeringutest edukaimaks – sest kui uskuda, siis olevat kogu ehituseks kulutatud raha saadud tagasi umbes NÄDALA ajaga!, kusjuures igalt huvireisijalt küsiti ühe sõidu eest vaid 5 senti.
Üsna varsti saadi aru, et vagunite tõstmisel pole sügavat mõtet ja esialgne raudtee ehitati Charles Alcocki poolt ümber ovaalseks. 1885. aastal ehitas Phillip Hinkle raudtee, mis sai nimeks Gravity Pleasure Road. Siin olid peale ovaalsuse veel mõned uuendused – reisijad tõsteti lähtepunktis vagonettide juurde liftiga ning inimesed istusid näoga sõidusuunas. Thompson vastas 1886. aastal raudteega, mis kulges kohati läbi selleks ehitatud tunnelite, mille seinad olid kaetud erinevate maalingutega. Mees võttis sellele ka patendi ja üldse olevat tal neid kogunenud sadakond, kuigi täpset arvu ei tea keegi. Mõned tema ehitatud lõbumäed olid kasutuses kuni 1954. aastani. Kõik need olid ehitatud puitkonstruktsioonidena ning huvitav on märkida, et kui vahepealsetel aastatel võimutses ainult teras, siis mitte väga ammu hakati ehitama kombineeritud mägesid, kus ühtviisi on kasutatud nii terast kui puitu.
Lõburaudteede ehitamine läks mühinal käima. 1887. aastal ehitati Massachusettsis Haverhilli esimene 8-kujuliselt kulgenud tee. 1888. ehitati üks tee ka Melbourne’i, kui seal korraldati hiidnäitus Austraalia inglaste poolt asustamise sajandaks aastapäevaks. Euroopa sai esimese n-ö tõelise Ameerika mäe 1891. aastal Inglismaal Blackpoolis. Sellel oli trassil ka vertikaalse kukkumise osa. Paraku tegi see kukkumine paljude sõitjate kaelale liiga ja varsti see suleti. Pennsylvanias ehitati 1902. aastal Altoonas Leap-the-Dips, mis töötab siiani, olles seega vanim. 1907. aastast hakati kasutama sõitjate istmetel hoidmiseks lukustuspoomi.
Uue hingamise ohutuse mõttes andis Ameerika mägedele John A. Miller, kes 1912 patentis vagonettidele ratasühenduse, mis ei lasknud vagonetil rajalt ei üles ega kõrvale söösta, sest kaks ratast jooksid nüüd rööpaks oleva toru peal, kaks küljel ja kaks all – ja nii vagoneti iga nurga all. See lahendus lubas uljalt kiirusi tõsta, st atraktsiooni suuremaks ehitada. Siiani oli lustiraudteede keskmine kiirus olnud vaid umbes 20 km/h – tehnoloogia ei võimaldanud ohutult kiiremini liikuda. Tolle ajani oli vagoneti all olnud neli terasratast ja külgedel kaks ratast, mis allasõidurennide kurvides põrkusid vastu servapiiret ja paiskasid sõiduvahendi rajale tagasi.
Kuid John Miller oli tõeline atraktsioonide Edison, ta sai oma täiustuste eest üle saja patendi (ja seekord kindlalt). Lisaks siiamaani kasutatavale rataste plokile võttis ta kasutusele ka vagonetipiduri, mille tõttu mäe otsa jõudnud vagun ei saanud hakata tagasi veerema. Vabal allaveeremisel jooksis vagoneti all olev terasplaat vaba otsaga klik-klik-klik! mööda renni põhjas olnud hammasriba, peatumisel jäi plaadi ots tagasiveeremise takistamiseks hamba taha kinni. Veel võttis ta kasutusele kurvides sõiduraja kalde ning ehitas ohtlikes kohtades sõiduraja bobiradadelt tuttava pikuti pooleks lõigatud toru kujulisena, mis nüüd on laialt levinud vorm.
Eraldi peaks mainima veel meest nimega Harry Traver. Teda ei rahuldanud olemasolevad raudteed ja enda omad ehitas ta seetõttu eriti äkilised – reisijaid pööritati-keerutati igapidi, mööda spiraali ja ümber telje, hüpitati ja lasti kolksti! kukkuda. See oli võimalik, kuna ta oli esimene, kes ehitas oma raudteed teraskonstruktsioone kasutades. On välja arvutatud, et tema laskumisradadel kasvas raskuskiirendus üle 4G! Tekkis linnalegend, et iga Traveri atraktsiooni juures olnud meditsiinipunkt oli klientide toibutamiseks ja lappimiseks – tegelikult oli see vaid ettevaatusabinõu, igaks juhuks. Teinegi legend oli: rahvas kogunes massiliselt tema atraktsioonide juurde, kuid ei, mitte sõitma, vaid sõitjate vaatamisest teravaid elamusi saama!
Lõbumägede ehitamine ja areng jätkus hoogsalt kuni 1929. aastal alguse saanud Suure Depressioonini. Veel kümmekond aastat ja siis tuli Teine maailmasõda. Kui esimese puhul kulus inimestel raha pakilisteks vajadusteks, siis teise ajal ei tulnud lõbutsemine kõne allagi. Sündis ka kurioosum: seisakuaastail maha lammutatud ja Jaapanile müüdud atraktsioonide metall tuli sõja aastail mürskudena tagasi… Läks aastakümneid, enne kui usaldati hakata ehitama uusi.

Disneyland, Disneyworld, Disney…
Kui L. A. Thompson, J. Miller või H. Traver olid kahtlemata kõvad mehed, siis Walt Disney ületas neid täiega. Kui ületöötamisest väsinud mees arsti poole pöördus, soovitas see tal tegelda mingi hobiga. Oma filmidega 26 Oscarit võitnud, maailmale Miki-Hiire, piilupart Donaldi jt tegelaskujude kaudu juba nõnda palju rõõmu pakkunud mees otsustas ühel päeval oma koduaeda rajada väikese, poole miili pikkuse miniraudtee, sest midagi sellist oli ta tahtnud poisipõlvest peale. Et asi kukuks välja just selline nagu vaimusilmas nähtu, sõlmis ta kodurahu huvides abikaasaga isegi kirjaliku lepingu, et ta võis lillepeenarde alla raudteele vajalikud tunnelid rajada… Raudtee valmiski. Aga meid huvitava Disneylandini jõuti alles pärast seda, kui Disney oli koos tütardega reisides külastanud mitmeid lõbustusparke nii Ameerikas kui Euroopas. Tema stuudioid olid huvilised hakanud külastama juba ammugi, aga et nende pikk ja kulukas reis ei piirduks vaid filmipaviljonide vaatamisega, otsustaski Disney rajada täiendava vaba aja veetmise võimaluse. Lõbustuspargi, kus kogu perel oleks võimalus veeta puhkus puhtas, turvalises ja meeldivas ümbruses. Algul oli mõte rajada see filmistuudiote kõrvale, aga kui kõike ehitada kavatsetavat hakati projekti vormima, sai selgeks, et maad ei jätku. Siis ostis Disney 1953. aastal Anaheimi 65 ha suuruse maatüki ja sinna esimene Disneyland kerkiski. Avati see 17. juulil 1955, nüüdseks on seal kaheksa teemaparki ja seda on külastanud üle 650 miljoni inimese! 2013. aastal oli külastajaid 16,2 miljonit, olles sellega külastajate arvult maailmas kolmas (I – Magic Kingdom Floridas, 18 588 000, II – Tokyo Disneyland, 17 214 000). Euroopas oli 2013. aastal suurima külastajate arvuga Marne-la-Vallée’s (Pariisi lähedal) paiknev Disneyland oma 10,43 miljoniga. Aga kokku on kõiksugu Disney-maid ja -maailmu üle maakera väga palju ning ainuüksi ülemöödunud aastal oli neid külastanud üle 132 549 000 inimese!

Lõpetuseks
Et anda ülevaadet maailma lõbustusparkide mägedest, läheks vaja mitte mitme ajakirja mahtu, vaid mitut raamatut.
Kui kellelgi läheb milleski hästi, sunnib see teisedki liikvele. Et edu oleks suurem, püütakse teistest natuke erineda. Nõnda tekkisid lõbustusparkide kõrvale temapargid, oli see siis linnake Metsiku Lääne stiilis või muinasjutumaailm.
Kui 1972. aastal sai Ohios Cincinnatis Kingsi saarel valmis erakordselt suur ja samas esteetiliselt ilus puidust Ameerika raudtee The Racer, jäi järgmistel publiku tähelepanu ja soosingu võitmiseks see üle trumbata suurima, kiireima, järsema või kõrgeimaga. Ameerika kahesajanda aastapäeva pidustusteks valmis 1976. aastal Californias Valencias Six Flags’i lõbustuspargis atraktsioon Magic Mountain, millel sõitjatel oli võimalik probleemideta läbida väga suur surmasõlm. Vaid kaheksa päeva hiljem avati Ohios Cedar Point’i lõbustuspargis Erie järve ääres atraktsioon The Corkscrew (kruvikeeraja), kus lisaks suurele vertikaaltasapinnas silmusele ehk nn surmasõlmele läbisid sõitjad ka kaks täisringi mööda spiraali. Uutel atraktsioonidel oli ülisuur edu. Ajavahemikus 1980–1990 lisandusid sõidurajad, kus sõitjatel keerati pea alaspidi algul viis, siis kuus ja seitse korda, lisaks pandi nad mõnel rajal pendeldama ka külgsuunas. Ajapikku hakati sõitjaid panema ka püsti seisma või lamama, sest siis tunneb inimene end ebakindlamalt kui istudes ja emotsioon on suurem. Ja nii edasi ja nii tagasi…
Näib, et atraktsioonide kiirustele-kõrgustele ei ole veel piir vastas – sõitjaid jätkub ja neile paistab kõigest vähe olevat.

Sarnased artiklid