Hõbedase teekonna lõpp?
Heino Pedusaar
05.05.2010

Peeter Tooming pärandas meile (taas)lugemist vääriva raamatu pildistamistehnika ja -kunsti arenguloost, mille pealkirjastas tabavalt „Hõbedane teekond”. Küsigem samas, miks see teekond oli just hõbedane? Ja vastus: terve klassikaline foto(keemia)protsess toetus hõbedaühendite valgustundlikkusele praegusajani, mil loovutas koha digiajastule.

Juba ammuses minevikus üritati peatada hetke, jäädvustades seda koopajoonistena ja hiljem kujutava kunsti teostena. Kuid peaaegu kahe sajandi eest sai sama arengurea jätkuks fototehnika, sest hakati katsetama mitmesuguste, puhuti pentsikutegi menetlustega, saamaks „valguse joonistatud pilte”. Tuvastati valgustundlikke aineid ja hoopis varem oli leiutatud ka camera obscura (pimekamber). Algselt oli see pimendatud tuba, mille seina puuriti väheldane auk. Sellest sisenev valgus projitseerib vastasseinale „pea alaspidi” kujutise väljas asuvast. Seda teadis juba Aristoteles (384–332 eKr) ja 17. sajandil valmistati samal põhimõttel toimivaid joonistamisseadmeid. Need varustati juba koondava läätsega, niisiis algelise objektiiviga.
Aeg möödus, vahendid ja meetodid täiustusid ning valguskujutist õpiti ka füüsika- ja keemiaprotsesse kasutades jäädvustama. Ilmus fotograafia. Ent nüüd oleme lausa märkamatult jõudnud hõbedase teekonna lõppu tähistava verstapostini. Sellel seisab kiri: digitaalfotograafia.

Pika teekonna algus
Juba nii ammu kui 1614. aastal oli iseõppinud keemik Angelo Sala hõbedaühenditega eksperimenteerides leidnud, et päikesevalguses hoitud hõbenitraadiga immutatud paber tumeneb – paraku ei osanud ta ise ega kaasaegsed selles näha fotograafia algust. Näiteks tema kaasaegne, tuntud teadlane Robert Boyle arvas, et see tumenemine tuleneb õhu toimest. Kuid teadlased on jonnakas rahvas ja lõpuks jõuti ka silmanähtava tulemuseni. 1727. aastal valmistas professor Johann Heinrich Schulze (1684–1744) Altdorfi ülikoolist valge kriidi, mitme hõbedaühendi ning lahjendatud lämmastikhappe segust pudru ja kattis sellega klaasitüki, selle pinnale aga asetas kartongist lõigatud kirjatähed. Kestvamal valgustamisel hakkas tähtedest vabaks jäänud ala tumenema. Nii oli jõutud selleni, mida tohiksime lugeda hõbedase teekonna päris-alguseks.
1805. aastal jõudsid inglise keemikud Humphrey Davy ja Thomas Wedgwood siluettpiltideni hõbenitraadiga kaetud paberil, kuid kujutist kinnistada neil ei õnnestunud.

Tee algus oli asfalteeritud…
Vanima meie päevini säilinud kujutise autoreiks said Prantsuse eruohvitser Joseph Nicéphore Niépce (17650–1833) ja ta vend Claude. Nad huvitusid litograafia täiustamisest ja kivitrükiga huupi katseid tehes selgus, et koguni tavaline asfalt näitab teatavat valgustundlikkust: valgustamata aladelt saab asfaldikihi lavendliõli ja petrooleumi seguga maha pesta, samas kui valgustatud kohtades paakub see mittelahustuvaks. Nii õnnestuski algelist päevapildiaparaati, läätsega varustatud camera obscurat kasutades saada esimene kujutis asfaldi abil.
Eeldatavalt 1826. aastast pärit umbes 22 x 15 cm formaadis heliograafia (nagu vennad seda nimetasid), mille säritamine pidi vältama terve päikeselise päeva, on osutunud üldse vanimaks säilinud fotoks.

…kuid käijaile raske
Osalt Niépce’ide kogemustele, samas ka enda katsetele tuginedes jõudis prantsuse kunstnik ja harrastuskeemik L. J. M. Daguerre (1787–1851) pärast Niépce surma tõdemuseni, et hõbedakihiga kaetud metallplaadi pinnale joodiaurus ladestuv hõbejodiid on seni uuritud valgustundlikest materjalidest võrratult sobivam. 1837. aastal esitles ta oma esimest „tõelist” fotot, dagerrotüüpi „Kunstniku ateljee”. Hiljem avastati juhuslikult ka ilmutamisprotsessid ja praktikasse sobiv dagerrotüüpia oli sündinud. Seda kasutati 1860ndate aastate hakuni, mil ilmusid uued ja paremad menetlused. Võib lisada, et Prantsusmaa valitsus ostis leidurilt kõik õigused ja andis leiutise rahvale vabalt kasutatavaks, leidurist aga sai rikas mees. Dagerrotüüpiat loetakse fotograafia alguseks. Olgu öeldud, et esimene dagerrotüüpiakaamera jõudis teadaolevalt Eestisse juba 1840. aastal otse Pariisist.
Paraku polnud toonased hõbepildid püsivad, kujutist ei osatud veel kinnistada. Säilitada tuli neid valgustihedates karpides ja imetleda ainult küünlavalgel. Säritamiseks kulus ikka veel mitu pikka minutit.
Asi paranes tunduvalt, kui 1839–1840 leiutas William Henry Fox Talbot (1800–1877) negatiiv-positiivprotsessi (leidur ise nimetas moodust kalotüüpiaks, kasutajad leiduri nime järgi talbotüüpiaks), mille tulemusena jõuti valgustundlikul paberil fotodeni. Fotode kinnistamiseks kasutati esialgu keedusoola, aga peatselt juba naatriumtiosulfaadi lahust.
Fotograafia algusaegadel olid lood pildistamismaterjaliga, eriti selle käsitsemisega sageli üsna täbarad. Umbes 30–40 aastat tuli piltnikul valgustundliku kihi saamiseks segu vahetult enne pildistamist lausa kohapeal klaaspõhimikule valada ja see veel niiskes olekus kiiruga kaamerasse laadida; sellest ka nimetus märgmenetlus, leiutajaks 1851. aastal Londoni skulptor F. S. Archer, kuid see oli tunduvalt odavam moodus kui dagerrotüüpia. Iga rändfotograafi varustusse pidi seepärast kuuluma kaasaskantav pimik – olgu valgustihe telk või mingi lahtivolditav konstruktsioon. Jõukam päevapiltnik kasutas teinekord koguni vankerlaboratooriumi. Laatadel ja linnaväljakutel hakati uudistama (ja parastama) pentsikuid mehikesi, kes sättisid üles kogukaid kastkaameraid, pugesid peadpidi musta riide alla ja klemmisid enesejäädvustushuvilisi linnapürjeleid eredaimas päikeseleitsakus mitmeks-setmeks minutiks peatugede vahele, saamaks „kunstportreesid”.
Kõrvuti märgmenetlusega olid umbes 30 aastat kasutusel ka senistest tundlikumad klaaspõhimikul kuivkolloidnegatiivid e albumiinplaadid, mille valgustundlikuks kihiks oli hõbedasoolasid sisaldav kuivatatud munavalgelahus, leiutajaks Louis-Désiré Blanquart-Evrard 1850. Kui 1871. Richard Maddox asendas kolloodiumi želatiiniga, mille emulsioon sidus hästi hõbebromiidi või -jodiidi, saadi klaasnegatiivid, mille valgustundlikkus oli võrratult (üle 20 korra) suurem kui senistel. Nii osutusid võimalikuks momentvõtted – oh, peatu, hetk! Juba 1874. aastal hakati kuivplaate Inglismaal tööstuslikult tootma ja fotograafia sai üleüldiseks. Kui veel George Eastman 1879 täiustas kuivplaatide tootmist nii, et fotograaf sai pildistama minnes kaasa võtta vaid negatiivmaterjali ning kaamera, jättes ilmutamise koduseks tegevuseks, läks asi päris lihtsaks. Ja siitpeale arenes fotograafia kiiresti: 1884 tuli negatiivpaberil rullfilm, aasta hiljem želatiinikihil valgustundliku emulsiooniga rullfilm, 1887 lisas Hannibal Goodwin tselluloidil rullfilmi ning aasta hiljem tõi Kodak välja rullfilmikaamera, aga 1900 jõudis kaamerani, millega võis pildistada igaüks. Nagu nüüdki.
1855. aastal sai moeasjaks inglise füüsiku Charles Wheatstone’i leiutatud stereoskoop, mis andis fotograafiliselt talletatud pildipaaride abil vaatajale objektist ruumilise taju.
Siiski ei ole muistsed menetlused surnud. Viis-kuus aastat tagasi demonstreeris rahvusvahelisel fotondusnäitusel Photokina üks firma klaasplaatnegatiive ja muud asjassepuutuvat. Imestamise peale vastati, et maailmas on nii palju friike, et nad suudavad firma vee peal hoida.

Hõbeteekonda jagus tosinaks aastakümneks
Kunagise hõbeda ja keemia kõrvale astus jõudsalt meie aegade elektroonikal tuginev ja videosalvestamisega suuresti sarnanev digitaalfototehnika. Eks igal heal lapsel ole ikka mitu nime ja uudne mõiste „digitaalfotokaamera” mugandus kähku käibekeelseks „digikaameraks” ning peatselt veelgi suupärasemaks „digiks”.
See digi on õigupoolest miniatuurse telekaamera ja pisikese monitori sümbioos koos imekompaktse, kuid eriliselt võimeka raaliga, mis lubab pildistamisprotsessi maksimaalselt hõlbustada ja automatiseerida (pigem siiski unifitseerida). Koguni iga odavagi digikaamera arvuti on paljukordselt toimekam näiteks Neil Armstrong & Co. legendaarsel Kuu-lennul kasutatud raaliseadmestikust.

Noppeid fotograafia teemal
¤ 1855. aasta maailmanäitusel esitatud imeasjadest kirjutati tol ajal umbes selliselt: „Auveart herra Daguerre'i valguse läbi ülessejoonistatud pildid on ainumalt üksainus häda ja viletsus ning selle kõrvalt ka eriliselt hull nuhtlus vaataja õrnadele silmadele. Kasvõi kümmekond sellesamutse kunstnikuherra äraütlemata osava pintsli all sündinud ehtsat portreemaali kaaluksivad igatahes ülesse kõik need loendamatud sajad tuhanded tema äpardunud ülesleiduse elik heliograaphia pärast sündinud totrairvelised näopildid.”

¤ Ka poeet ja mõttetark Charles Baudelaire oli fotograafia tuleviku suhtes pessimistlik, kui kinnitas: „Kunstitalent ja fotograafia osutub just selliseks abielukoosluseks, mis paratamatult mureneb!” Või siis tõdemus teisalt: „Fotograafia seisab tõelise maalikunsti kõrval otsekui mingi uulitsamoosekandi leierkast suure sümfooniaorkestri ees!”

¤ Brüsselis juhtus nendel ammustel aegadel koguni nii, et ühel kohtuistungil protokolliti lausa ametlikult: „Kunst lõpeb seal, kus algab fotograafia!”.

¤ New Yorgi ülikooli joonistusõpetaja Samuel Morse (muide, toosama telegraafitegelinski) seadis 1840. aastal oma auväärse õppeasutuse katusele maailma esimese fotograafiliste portreede ateljee. Päevapildistatav pidi veerandtunni jagu liikumatuna ja kuklaklambriga toestatuna piinlema objektiivi ees päikesekiirte ja loendamatute lisapeeglite eredaimas valguses. Samas leidus külla ja kapaga neid, kes ihaldasid ennast sel viisil portreteerida.

¤ Berliini ülikooli hilisem professor Hermann Wilhelm Vogel lisas fototehnikasse palju täiustusi. 1865. aastal võttis just tema kasutusele otsekui meie nüüdsete ID-kaartide vaarisad – esimesed fotograafilise portreepildiga varustatud isikutuvastusdokumendid. Seni oli väärtegude ärahoidmiseks pankades kasutatud üsna veidrat ja ilmselt mitte eriti tegusat biomeetriat: kliendi pikkus oli tema dokumentidesse märgitud ja ta seati kõigepealt mõõtelati veerde, enne kui raha välja maksma hakati.

¤ Veel lähiminevikus kulus lõviosa maapõuest kaevandatavast hõbedast fotomaterjalide valmistamiseks.

Sarnased artiklid