Hiidprojekt Nord Stream
Ülo Vaher
12.12.2010

Läänemerel käib täie hooga gaasijuhtme Nord Stream paigaldus. Kirgi küttis see palju üles ja ega lõplikku rahunemist pole veel loota – kui kasutada omal ajal E. Baskini väljendit esitatud sketšist, siis „kahtlusi pole, aga kõhklused jäävad”. Katsume omalt poolt heita erapooletut pilku sellele projektile.

Spekulatsioone selle kohta, kas Nord Streamist ikka saab asja, oli arvukalt – kas saadakse load selle teele jäävatelt riikidelt, kas tagatakse vajalikud finantseeringud ja kas üldse jätkub piisavalt gaasi jne jne? Ometigi algasid 6. aprillil 2010 Gotlandi lähedal Läänemere põhja paigaldatava Viiburist Greifswaldini kulgeva 1224 km pikkuse „kaherealise” gaasijuhtme paigaldustööd. Euroopa Liidu ühe prioriteetsema energeetikaprojekti tööde pidulik avamine toimus 9. aprillil Viiburi lähistel Portovaja lahes, millest võtsid osa nii president Medvedev kui ka ekskantsler Schröder. Avamislindi läbilõikamise asemel keevitati kokku kaks torujuhtme osa. Plaani kohaselt saab maailma pikima merealuse gaasitrassi esimene toru paika 2011. aastaks ja teine 2012 ning hakkab tarnima Venemaa gaasi Euroopa Liidule 55 miljardit kuupmeetrit aastas. Kogu projekti maksumus on 7,4 miljardit eurot.

Miks ja kellele on vaja Nord Streami?
On kaks samaaegselt mõjuvat põhjust: esiteks Euroopa Liidu kui majanduslikult ja tehniliselt kõrgeltarenenud piirkonna üha kasvavad energiavajadused ning teiseks rahvusvahelised ja Euroopa meetmed CO2 ohtliku emissiooni järsuks vähendamiseks, mis sunnib piirama kivisöe ja nafta osa energia tootmises. Elektrienergia tootmisel gaasist on CO2 emissioon 20% väiksem kui nafta puhul ja isegi 50% väiksem kui kivisöe kasutamisel. Nn taastuv- ehk roheline energeetika ei suuda lähikümnenditel katta energiavajaduste põhiosa, tuumaelektrijaamad on aga enamiku elanikkonna seas ebapopulaarsed ja seetõttu valitsevad parteid ei riski nende ulatusliku rajamisega, kartes kaotada valijate hääli. Seepärast osutubki gaasienergeetika lähiaastakümnenditel optimaalseks lahenduseks. ÜRO nimetab seda isegi sillaks üleminekul tänapäevaselt peamiselt fossiilsetel kütustel rajanevalt energeetikalt tulevasele rohelisele ja vesinikul põhinevale energeetikale. Tänu oma erakordsele operatiivsusele (lülitusaeg kõigest 12 s) on gaasielektrijaamad vajalikuks täienduseks ka roheenergeetikale (tuul, päike, biogaas) ja tuumajaamadele. Mainimata ei saa jätta ka gaasi suuremat energeetilist efektiivsust (saadava kasuliku energia ja protsessi sisestatava koguenergia suhe), mis on koguni 54% (kivisöel 46% ja tuumajaamadel vaid 33%). Gaasi kasutatakse ulatuslikult ka hoonete kütmiseks ja transpordis – ainuüksi Itaalias on 520 000 gaasil töötavat autot.
Euroopa Liidus moodustab gaasi osatähtsus energeetikas 24% (Suurbritannias isegi 39%) ja nii on EL sunnitud suurendama gaasi importi aastaks 2030 ligi 200 miljardi kuupmeetri võrra. Spetsialistide analüüs näitas, et Euroopa Liidule on üheks soodsaimaks viisiks gaasi saamiseks vastava trassi rajamine Läänemere põhja, et importida gaasi lühimat teed pidi Venemaa ammendamatutest maardlatest. Kaaluti ka mitmeid teisi variante, nagu maapealne trass läbi teiste riikide, kuid siis kaasneksid 15% kallim hind vahepealsete kompressorjaamade ehitamise tõttu ning suuremad kooskõlastusraskused maavaldajate ja valitsustega, rääkimata suuremast diversiooniohust. Merealusele torule on kurikaelte ligipääs tunduvalt keerulisem. Valikul jäeti kõrvale ka gaasi veeldamise variant ning selle transport tankerite abil. Tänu mere põhjas valitsevale tugevale vastusurvele võib sealsetes gaasitorudes kasutada suuremat rõhku ja seetõttu loobuda vahepealsetest survet tõstvatest kompressorjaamadest, mis lisaks kulude kokkuhoiule väldib ka jaamade töös tekkiva CO2 emissiooni.
Nord Streami rajamiseks loodi esialgu kolmest Vene, Saksa ja Hollandi firmast samanimeline Šveitsis registreeritud rahvusvaheline konsortsium. Hiljuti teatati veel ühe Prantsuse firma liitumisest sellega. Projekti maksumusest kaetakse 30% firmade aktsiakapitalide arvelt ning ülejäänud osa laenudega 26 pangast. Nord Streami gaas suunatakse Greifswaldi lähistel üleeuroopalisse gaasijaotusvõrku ning selle kaudu lisaks Saksamaale ka Inglismaale, Prantsusmaale, Hollandisse, Belgiasse ja Tšehhi. Lisaks neile on gaasitrassist väga huvitatud loomulikult ka Venemaa, kelle tuludest moodustab gaasi eksport olulise osa.

Võitlus keskkonnaohutuse eest
Merealune gaasijuhe ei ole midagi enneolematut. Näiteks ainuüksi Põhjameres on selliseid üle 800 km ning nendega ei ole olulisi probleeme tekkinud, kuid iga meri on oma iseärasustega, millega gaasitrassi rajaja peab arvestama. Läänemerel on lisaks tihedale laevaliiklusele ja vajadusele läbida teiste riikide territoriaalvett või majandustsoone ka tundlik ökosüsteem, kuid eriti tuleb arvestada, et see piirkond kujutab endast miinide surnuaeda, kuhu on sõdade käigus heidetud tuhandeid miine ja muid lõhkekehi. Kuigi neid on eemaldatud NATO rahupartnerluse programmi raames juba üle tuhande, peab gaasitrassi lähiümbrus olema neist võimalikult puhas. Enne trassi lõplikku valikut viidi aastatel 2005–2007 läbi Läänemere seni pretsedenditult põhjalikuim uuring kolmes etapis 2400 km2 pindalal, sealhulgas geofüüsikalisi mõõtmisi tehti kokku 40 000 km ning gradiomeetrilisi mõõtmisi 6000 km ulatuses. Nende käigus kasutati mitmesugust tänapäevast tehnikat, sealhulgas külgsonareid, kaugjuhitavaid roboteid ja videokaameraid, mis suutsid tuvastada ja kanda kaardile isegi 10 cm läbimõõduga objekte. Kokku tuvastati 3000 objekti, neist 1800 trassi 50 m tsoonis. Enamik neist olid olmelise päritoluga, kuid nende hulgas oli ka 80 lõhkekeha. Võeti ja uuriti läbi 1000 vee- ja pinnaseproovi. Uuringute alusel valiti trassi lõplik optimaalseim marsruut. Kokku kulutati erinevate keskkonnamõjude uurimisele 100 miljonit eurot. Selle tulemused on kokku võetud 2500leheküljelises lõpparuandes (EIA), millega said tutvuda kõik asjaosalised riigid ja organisatsioonid.

Gaasitrassi puhastamine miinidest
Gaasitorude ohutuse tagamiseks eemaldatakse selle lähedusse jäävad miinid ja mürsud nende lõhkamise teel kohapeal mere põhjas, kasutades selleks spetsiaalset tehnikat, mis saadud Ühendkuningriigi firmalt BACTEC. Tähtsaima osa tööst sooritab kaugjuhitav mere põhjas liikuv robot ROV, mis on ühendatud kuni 1000 m juhtkaabli abil mere põhja paigaldatud vahejaamaga (nn garaažiga), see aga omakorda sama pika kaabli abil töid teostava 15liikmelise meeskonnaga tugilaeval. Nii roboti lähiümbrus kui ka miini asukoht ja seisund on laeval jälgimis- ja juhtimisseadmete abil hästi nähtavad. Miini asukohta mere pinnale paigaldatakse punane hoiatuspoi ja meres elutsevate imetajate (hüljeste) eemale hirmutamiseks seade, mis tekitab talumatult valju heli, ning ka spetsiaalne väike lõhkelaeng kalade eelnevaks eemale peletamiseks, juhul kui eelnev monitooring on neid lähiümbruses avastanud. Seejärel paigutab robot miini lähedale õhkiva põhilaengu ning eemaldub ohutusse kaugusesse. Pärast miini õhkamist kogub robot kokku ka tekkinud killud.

Gaasitrassi torude valmistamine
Gaasitrassi töökindlus ja ohutus sõltuvad eeskätt selle rajamisel kasutatud materjalidest ja tehnoloogiast. Lähtetorud valmistati kvaliteetterasest tehastes Europipe, Eupec, vene OMK ja Sumitomo. Nende pikkus on 12 m ja sisemine diameeter 1153 mm ning nad suudavad vastu panna neis voolava gaasi eriti kõrgele rõhule, millega omakorda tagatakse suurem transpordikiirus. Trassi alguses Viiburi lähistel küünib gaasi rõhk isegi 220 baarini ja langeb piki trassi kuni 100 baarini Greifswaldis. Vastavalt rõhule väheneb ka torude seina paksus 41 mm-st kuni 26,8 mm-ni. Lisaks tavalülidele paigutatakse teatud vahemike järel trassile veel spetsiaalseid suurema seinapaksusega segmente võimalike mööda torujuhet levida võivate defektide pidurdamiseks.
Gaasitranspordi efektiivsus on seda suurem, mida väiksem on hõõrdumine. Seepärast kaetakse torude sisepind spetsiaalse hõõrdumist vähendava kahekihilise 90 μm paksuse epoksüüdvaiguga, torude välissein aga töödeldakse kolmekordse polüetüleenist korrosioonivastase kaitsekihiga paksusega 4,2 mm. Lisaks kinnitatakse torudele teatud vahemike järel ka aktiivset korrosioonitõrjet tagavad spetsiaalsed anoodid.
Vastavalt tuntud Archimedese seadusele võiksid õhemaseinalised gaasitorud hõlpsasti tõusta veepinnale. Selle vältimiseks ja kindlaks püsimiseks merepõhjas kaetakse torud neile vajaliku raskuse andmiseks täiendavalt veel ka betooniga paksusega 60 kuni 110 mm, vastavalt meresügavusele ja lainetuse tugevusele. Betooni transpordikulude minimeerimiseks valmistatakse see gaasitrassilähedastes mereäärsetes selleks puhuks rajatud tehastes Mukrani ja Kotka sadamas. Torudele vajaliku kaalu (19–31 t) andmiseks võimalikult vähese betooniga valitakse selleks eriti suure erikaaluga (5 kg/dm3) segu, kasutades selles magnetiiti, mida tarnib Rootsi Minelco (kokku 1,38 miljonit tonni). Betoonikihi võimalikult suure tiheduse saavutamiseks kasutatakse segu suure kiirusega pritsimist torude pinnale.
Enne tehasest väljumist läbivad torud veel tervenduskuuri „saunas” 60 °C auruga kambris. Optimaalse logistilise skeemi saamiseks toimetatakse osa torusid nüüd veel Slite, Karlskrona ja Hanko sadamas paiknevatesse vaheladudesse, kust spetsiaalsed transpordilaevad veavad neid juba otse torujuhet paigaldatavatele laevadele, kusjuures kaugus nendeni ei ületa 100 meremiili.

Gaasijuhtme montaaž ja paigaldamine laevadelt
Gaasijuhtme montaaž torulülidest ja paigaldamine merepõhja toimub selleks ehitatud või kohandatud laevadelt, mida oleks õigem nimetada pigem ujuvtehasteks. Neid töid teostab Itaalia suurte kogemustega firma Saipem oma laevadega Castoro Sei ja Castoro Dieci ning firmalt Allseas renditud laeva Solitaire abil. Suurema osa tööst teeb pontoonidele paigutatud Castoro Sei, mis alustas juba 6. aprillil Gotlandi lähistel. Sellel puudub laevamootor ja seda transporditakse puksiiride abil. Torujuhtme paigaldustööde käigus kinnitatakse ta merepõhja 12 spetsiaalse 25tonnise ankru abil. Need on omakorda ühendatud 76 mm jämeduste ja 1,6 km pikkuste trossidega laeva neljas nurgas paiknevate hiiglaslike vintside külge. Kui gaasijuhtmele on külge keevitatud järjekordne 24 m lüli, nihutatakse laeva sellevõrra edasi liikumissuunas olevaid trosse vintsidele peale ja vastassuuna trosse maha kerides. Umbes iga kilomeetri järel paigutatakse ümber ka põhjas olevad ankrud. Normaalsete ilmastikutingimuste korral jõutakse paigaldada keskmiselt 2,5 km torujuhet ööpäevas! Töö laeval toimub ööpäevaringselt vahetustega umbes 300 töötaja osavõtul, keda tuuakse laevale ja majutuspaika helikopteriga. Torude montaaž toimub kahes põhietapis – esimeses keevitatakse kokku kaks torulüli ning teises ühendatakse see topeltlüli juba valminud torujuhtmega ning libistatakse merre üle abiseadme (stingeri) laeva samaaegse edasinihutamise teel. Vahetult enne seda ja ka pärast paigaldamist kontrollitakse ohutuse eesmärgil veel kord üle merepõhja seisund trassil, veendumaks, et kõik on korras. Selleks kasutatakse kaugjuhitavaid roboteid, mis edastavad pildi ja täpsed andmed laeva juhtimispulti.
Üks vastutusrikkamaid operatsioone on torude keevitamine. Kvaliteetse keevisõmbluse saamiseks antakse torude otsaservadele eri profiil. Keevitamine toimub poolautomaatse agregaadi abil nii väljast- kui ka seestpoolt. Seejärel kontrollitakse keevise igat millimeetrit ultraheli defektoskoobi abil ja vead kõrvaldatakse. Keevituskohad kaetakse korrosioonikindlate muhvidega, mis täidetakse soojuse mõjul kõvastuva polüuretaaniga.
Castoro Sei suure süvise (14 m) tõttu tuleb madalas rannikuvees Greifswaldi lähedal kasutada väiksemat, ainult 5,2 m süvisega Castoro Dieci, Soome lahes aga hoopis suuremat Solitaire’i, mis ei vaja positsioneerimiseks merepõhja paigutatavaid ankruid, vaid kasutab selleks nn dünaamilist süsteemi, mille moodustavad 8 koordineeritult töötavat abimootorit koguvõimsusega 34 400 kW. Tänu sellele laevale jääb Soome lahe põhi koos võimalike trassi lähedusse eksinud miinidega puutumata. Et mitte segada hüljeste poegimist, ei teostata töid ka ajal, mil laht on kaetud jääga.
Pärast gaasijuhtme paigaldustööde lõppu tehakse sellele surveproov veega, selleks võetakse torujuhe lahti kolmeks sektsiooniks. Kui veega surveproov on tehtud, keevitatakse torujuhe jälle üheks tervikuks ja täidetakse lämmastikuga kuni gaasitranspordi alguseni. Ka trassi hilisema töö käigus jätkub selle regulaarne inspekteerimine nii väljast kui ka seestpoolt, milleks kasutatakse erilist intelligentset sensoritega varustatud seadet PIG.

Sarnased artiklid