Hieroglüüfid Kuule
Jari Mäkinen
01.03.2008

Hiinast sai kolmas oma jõududega inimese kosmosesse lennutanud riik, kui Yang Liwei tegi 2003. aastal peaaegu ööpäeva kestnud lennu. Nüüd valmistuvad hiinlased juba kolmandaks mehitatud lennuks, sihik on aga seatud veelgi kaugemale. Möödunud kevadel algasid ettevalmistused lennuks Kuule. Taikonaudid kavatsevad jätta sinna oma jalajäljed.

Pekingis asuva Hiina teaduse ja tehnika muuseumi sissekäigu kõrval on aukohal Shenzhou-nimelise kosmoselaeva maandumiskapsel. Selle ümber on kogu aeg rahvast, igaüks tahab lasta ennast selle taustal pildistada. Ja kui siis pilk üles taeva poole pöörata, näeb Shenzhou suurt langevarju.
Muuseumis käies võib tutvuda kapsliga, selle maandumist pehmendanud langevarjuga, Shenzhou täismõõdus maketiga ja põhjaliku videoesitlusega, ent ometi ei saa sellest kõigest palju targemaks. Hiina on olnud oma kosmoseprogrammi suhtes üsna napisõnaline. Nii et kui Hiina Teaduste Akadeemia ja ühtlasi ka Hiina mehitatud kosmoselendude koordineeriva komitee liige Yidong Gu rääkis kosmoseuurijate mullusel Pekingi konverentsil Shenzhou programmist põhjalikumalt, oli saal rahvast puupüsti täis.

Projekt 921
Juba 1950. aastatel alustati Hiinas oma kanderaketi ja esimese satelliidi projekteerimisega. Siis käis töö koos Nõukogude Liiduga ja tegelikuks eesmärgiks oli mandritevahelise raketi loomine, sest aeg hingas ka neil aatomipommi loomise taktis. Riigil, mis tahtis olla suur mitte ainult pindalalt või rahvaarvult, pidi see olema, nagu ka vahendid pommi toimetamiseks soovitud kohta maakeral.
Hiina saatis esimese satelliidi orbiidile aastal 1970, olles siis oma plaanist umbes kümme aastat maas. Satelliit Dong Fang Hong 1 (umbes nagu Punetav Ida 1) saadeti üles aga mitte Hiina ja N. Liidu ühistööna valminud, vaid läbinisti Hiina oma kanderaketiga Pikk Teekond, sest Hiina ja N. Liidu suhted olid 1960. aastate alul jahenenud. Hiinast sai viies oma satelliidi kosmosse saatnud riik Nõukogude Liidu, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa ja Jaapani järel.
Mehitatud kosmoselendude projekt kiideti Hiina kommunistliku partei keskkomitees esmakordselt heaks 1968. aastal ja see sai koodnime Projekt 714. Selle eesmärgiks oli saata esimesed hiinlased kosmosse 1973. aastal, kasutades selleks kahekohalist raketti Shuguang 1. Välja oli valitud ka üheksaliikmeline katselendurite rühm, aga Hiina kultuurirevolutsiooni segadustes jäid kosmoselennud tagaplaanile ja 1972. aastal mehitatud lendude projektist loobuti.
Kosmosetehnika ja kanderakettide arendustöö jätkus aga täie hooga, sest neil oli sõjaline tähtsus. 1970. aastate keskel katsetas Hiina oma maandumiskapslit ja 1978. tõusid mehitatud lennud jälle päevakorda. Kosmonautideprogrammi osalised poseerisid uhketes skafandrites kosmosesüstikut meenutava aparaadi taustal. Süstiku ideest aga loobuti, kuna see tundus liiga kalliks minevat ja nii külmutati mitmeks aastaks ka mehitatud lendude projekt.
Kaks sõltumatut teadlasterühma uurisid kapsli- ja süstikutüüpi kosmoselaeva ehitamise võimalusi vaid Hiina tehnika baasil ja mõlemad rühmad jõudsid Shenzhou-laadse lahenduseni. Hiina tollasele juhile Deng Xiaopingile esitatud lahendused aga ei meeldinud, ta oli kogu kosmoseprogrammi vastu ja ütles selge sõnaga, et tema ajal mehitatud kosmoselende ei tule.
Kui Deng 1989. a võimult kõrvaldati, võeti kosmoselendude teema jälle päevakorda. Lõpuks aastal 1992 kinnitati Projekt 921, mis pidi kindlustama hiinlaste jõudmise kosmosesse veel 20. sajandil.

Taikonaudid tõusevad taevasse
Kosmoseprogrammi jaoks rajati Pekingi äärelinna keskus, millesse kuulub kümmekond suurt laboratooriumi. Neis käib Hiina kosmoselendurite ehk taikonautide väljaõpe, lendude kavandamine ning Shenzhou-kosmoselaeva valmistamine ja katsetamine. Kosmoselinna eripärade hulka kuuluvad maailma suuruselt viies kosmosesimulaator ja kosmosesse lendajatele sobiva toidu väljatöötamise ja valmistamisega tegelev ettevõte.
20. novembril 1999 oli viimaks kõik valmis ja Shenzhou 1 tõusis Jiuquani kosmodroomilt õhku. See oli küll veel mehitamata katselend. Ühest küljest jäi eesmärk täitmata, aga maailma uudistesse pääses Hiina selle saavutusega ikkagi.
Taikonaudid pidid küll veel viis aastat mehitamata aluste lende kõrvalt vaatama, aga üldiselt võisid programmi juhid sellega rahul olla, sest Shenzhou lihviti nende aastatega paremaks ja selle süsteeme katsetati kõikvõimalikes oludes. Lendama viidi loomi, inimesesuurusi nukke ja katseseadmeid.
Yidong Gu ettekande kohaselt on lendudel tehtud katsetega seotud üle 40 teadusinstituudi, mille uurimisvaldkonnad ulatuvad materjalide omadustest astronoomia ja bioloogiani. Ehk siis Hiina uurib samu asju, mida teisedki kosmoseriigid.
Nelja katselennu järel oli Shenzhou valmis esimeseks mehitatud lennuks. Taikonaut Yang Liwei tõusis Shenzhou 5-ga taevasse 15. oktoobril 2003 ja sooritas 21 tundi kestnud lennu. Järgmise lennu ettevalmistamiseks kulus kaks aastat. Shenzhou 6, mille pardal olid taikonaudid Fei Junlong ja Nie Haisheng, oli orbiidil viis ööpäeva. Kui Yang Liwei veetis kogu lennu oma istmel maandumiskapslis, siis Fei ja Nie tegutsesid kogu laeva ulatuses.

„Püha laev”
Sojuzi eeskujul oli ka Shenzhou maandumiskapsel kolmeosalise kosmoselaeva keskmine osa. Selle ühes otsas on teenindusmoodul ja teises orbitaalmoodul. Teenindusmoodulis on mootorid manöövrite tegemiseks ja asendi korrigeerimiseks orbiidil, samuti käib selle kaudu elektri tootmine ja side pidamine. Orbitaalmoodulis teeb meeskond tööd orbiidil olles, aga enne „kojuminekut” eraldatakse see maandumiskapsli küljest ja jäetakse orbiidile maha – nagu eraldatakse ja jäetakse maha ka teenindusmoodul.
Hiina orbitaalmoodul erineb Sojuzi omast, sest on võimeline ka iseseisvalt kosmoses hakkama saama. Sellel on päikesepaneelid ja rakettmootorid väiksemate manöövrite sooritamiseks. Nii võib orbitaalmooduli jätta kosmoselaborina kuni aastaks tööle ka pärast meeskonna lahkumist.
Orbitaalmooduli ideed on hiinlased veelgi edasi arendanud, sest sellest on valmistamisel kaheksa meetri pikkune variant, mis võidakse ka eraldi, ilma muude mooduliteta orbiidile saata kui kosmosejaama osa. Idee poolest saaks neid kosmoses ühendada ja valmistada nii juba suurema, kuni 20 tonni kaaluva orbitaaljaama.
Shenzhou on võimeline viima kosmosesse kolm taikonauti kuni kahekümneks päevaks. Stardihetkel kaalub alus 7,6 tonni ja selle pikkus on 9,25 meetrit. Tüüpiline orbiit, mille jaoks Shenzhou sai projekteeritud, on ellips, mille Maale lähim punkt on 196, kaugeim aga 324 km kaugusel.

Hiinlaste tulevikuplaanidest kosmose vallutamisel leiad märtsikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid