Head või odavad?
Jukka Antila
01.04.2016

Suverehve valides lähtutakse sageli hinnast. Enamasti teatakse, et talve libedaga toime tulekuks on vaja korraliku pidamisega rehve, aga suverehvide ostmist peetakse tüütuks kulutuseks. Liiatigi kui hinnaerinevus võib olla kahekordne ja kõige suuremat säästu pakub võrgupoest tellimine. Alati pole säästmine aga mõistlik – või siis oleks otstarbekas teada, mille arvelt on säästetud.

Apollo Alnac HG
Barum Bravuris 3 HM
Continental ContiPremiumContact 5
Dunlop BluResponse
Goodyear Efficient Grip Performance
Kumho Ecowing ES01
Landsail LS 388
Michelin Primacy 3
Nankang Green/Sport
Nokian Hakka Green 2
Pirelli Cinturato P7
Wanli Harmonic H220
Vredestein Sportrac 5

Võrdluseks 18tolline:
Continental ContiSportContact 5, 225/40 R 18

Testiauto: Audi A3
Rehvimõõt: 205/55 R 16

Nii mõnedki on leidnud endale lemmiku töökoja: piisav rehvivalik, osavad mehed, mis seal enamat tahta. Pealegi, kui juba tutvus tekkinud, osatakse seal ka nõu anda, mis millele sobib: väiksele linnaautole kvaliteetsed, mugavad ja turvalised jalavarjud, suurele turbodiislile, mis aasta jooksul hulga kilomeetreid kogub, midagi toekamat. Lisaks vahetatakse värskelt ostetud rehvid ka tasuta alla.
Traditsioone võib olla ka teistsuguseid, näiteks et võtta kevadel aiandustarvete poest koos aiamaal tarvis mineva kraamiga ka komplekt suvalisi protikaid. Või siis, vastupidi, lähtuda sellest, millised rehvid auto välimuse kõige lahedamaks teeksid. Kumbki variant võib kaasa tuua ootamatuid probleeme.
Järjest rohkem tellitakse rehve internetist. Kui palju just, pole teada, aga igal juhul on tegemist kasvava äriga. Võrgust osta pole keeruline ja hinnad on enamasti soodsamad. Hinda vaadates tuleb siiski arvestada, et kui kohalikult müüjalt ostetud rehvid saab sealsamas päris sageli tasuta alla, ent mujalt ostetutega kohale minnes tuleb rehvivahetuse eest täishinda maksta.

Võrgukaupade kvaliteet
Internetist ostes on mure selles, et kvaliteeti on väga raske hinnata. Hea küll, kliendil on õigus kaup tagastada, kui ta sellega rahul ei ole, aga rehvikomplekti edasi-tagasi saatmine on üsna ebamugav ja võib jääda tegemata, kuigi oleks põhjust. Kuid mida siis ikkagi teha, kui lähemal vaatlusel selgub, et kaugelt saabunud rehvid on valmistatud kolme aasta eest? Leppida sellega või mitte? Töökojast või esindusest rehve ostes saaks sellisel juhul nuriseda, loobuda või allahindlust nõuda, võrgust ostes nii lihtsaid võimalusi ei ole.
Isegi kui pealtnäha on kõik korras, võib tekkida pahandusi, sest kaubast puudub õige ülevaade. Ametlikke kanaleid pidi siia jõudnud rehvid on meie kliimasse mõeldudki. Interneti kaudu võib saada ka selliseid, millel siia õigupoolest asja ei oleks.
Talverehvidega on asi muidugi hullem – rehviküljele lumehelbepiltide pressimine ei anna rehvile veel talvepidamist –, aga teatud risk on ka suverehvidega. Kuuma kliima jaoks valmistatud, eriti vastupidavana reklaamitud rehv võib ka meil kaua vastu pidada, kuid osutuda oma kummisegu ja ehituse tõttu külmal ja märjal kevadel ning sügisel väga libedaks.

Millised katsed?
Tegelikult on meie tehtavad katsed ja nende osakaalud ammu välja kujunenud. Muidugi võib erinevate omaduste tähtsuse üle arutada ja igaüks võib katsete tulemustele just endale meelepärased kaalud anda. Lähtekohaks on siiski ohutus: milline rehv toimib märgades oludes nii pidamise kui juhitavuse poolest turvalisemalt.
Pidamise piiride kindlaks tegemiseks sõidetakse küll kiirusrajal, aga liiga äkilised ja „sportlikud” rehvid pole lõppjärjestuses kõrgetel kohtadel. Tähtsam on see, et pidurdusmaa oleks lühike ja pidamist jätkuks ka kurvides.
Alati on eriti tähtis, et auto oleks möödumisel ja muudes rehve proovile panevates olukordades kuulekas ka vähemkogenud juhi käes. Need omadused määravad testi võitjad ja kaotajad.
Turvalisus on küll esikohal, aga mõõdetakse ka rehvide veeretakistust ja müra. Kõige täpsem moodus veeretakistuse leidmiseks on mõõta seda laboris rullidel, tulemused teisendatakse kütusekuluks. Samas mõõdus kvaliteetrehvide vahel on erinevused väikesed, saba lõpus aga juba märgatavad. Suurem vahe tekib siis, kui võrrelda erinevas mõõdus rehve, nagu selgi korral sai kindlaks tehtud.
Rehvimüra on nähtus, millest igaüks sooviks vabaneda. Halvemal juhul võib see olla ärritav, kõrvu väsitav ulgumine, mille varju jäävad kõik muud sõiduhääled. Õnneks on viimaste aegade arendustöö läinud asja ette ja seekordses rühmas ühtegi lausa kõlbmatult valjuhäälset rehvi ei olnud.
Rehvimüra kontrollimine on keeruline selle poolest, et erinevused on enamasti väikesed ja kõrv lihtsalt väsib, kui võrreldavaid palju. Samas ei anna pelgalt detsibellide mõõtmine pilti sellest, kui häirivalt müra mõjub. Mõned sagedused ärritavad kõrva rohkem, aparaadiga mõõdetud detsibellid neil aga vahet ei tee. Nüüd on mõõtmiste tulemused ja subjektiivsed hinnangud kokku liidetud. Lisaks salvestasime rehvimüra, nii saime kõik hiljem rahulikult üle kuulata, seejuures rehvide järjekorda muutes, välitingimustes poleks see võimalik olnud.

Rehvivalik
Püüdsime teha kogu hinnaskaalat katva valiku. Continental, Goodyear, Michelin, Nokian ja Pirelli on tuntud margid, mille omadustele ja kvaliteedile võib enamasti kindel olla. Ühtlasi moodustavad need rehvituru kallima otsa. Veidi vähem tuntuid on samuti piisavalt. Vredestein ja Apollo on sama kontserni tooted. Dunlop on Goodyeari dublant, just nagu Barum on Continentali oma.
Odavamaid aasialasi on samuti mitu. Kumho algupära on Koreast, Nankang Taivanilt, Landsail ja Wanli esindavad Hiina säästurehve.

Sportlikkus?
Võrdluseks võeti testi 18tolline laiem ja kõrgema kiirusklassi rehv, Continentali uhkus ContiSportContact5. Mitmetes testides on see pidamise ja juhitavuse eest ohtrasti kiitust pälvinud ning õigustas seda ka nüüd.
Continental oli juhitavuse poolest selgesti parim ja ka pidamine oli suurepärane. Pidurdamisel oli vahe siiski üllatavalt väike. Laiema puutepinna miinuseks on suurem tundlikkus vesiliu suhtes. Laiem rehv ei suuda vett nii kiiresti kõrvale juhtida kui kitsam.
Laiem ja sportlikum rehv muudab auto juhitavust üllatavalt palju: auto püsib kindlamalt teel, roolitunnetus on täpsem, samas jääb mugavust vähemaks. Just nagu oleks auto vedrustust jäigemaks reguleeritud ja samas parandatud kurvides käitumist. Müratasemes polnud erinevust märgata. Veeretakistus seevastu oli tervelt 10 protsenti suurem kõige kergemini veerevast rehvist ja 5 protsenti kõige rohkem kütust nõudvast 16tollisest rehvist. Nii et laiema rehvi hea pidamise ja juhitavuse eest tuleb iga tankimiskorraga lisaraha maksta.
Tuleb muidugi arvestada, et nii see peabki olema: võrdlusrehvi valmistajad olid mõnele asjale rohkem rõhku pannud, veeretakistusele aga vähem.

Lõpptulemus ei toonud tippude osas suuri üllatusi, see on aga positiivne. Hea on teada, et tuntud markidele võib kindel olla. Odavamate markide vahel on aga suuri erinevusi ja ainult hinnast lähtudes võib petta saada. Seda aga, kas on mõistlik laiemaid rehve kasutada, peab igaüks ise otsustama.

Testitulemused leiad aprillikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid