Head reisi! Testime taskukaameraid!
Harri Slip
04.02.2012

Reisil olles on kahtlemata abiks, kui fotoaparaat mahub taskusse, mitte ei ripu sangpommina kaelas. Samas võiks aparaadil olla piisavalt suumiulatust, et katta nii laiemaid plaane kui tuua lähemale kaugemal asuvaid detaile. Täpselt neile nõudmistele vastavad küll kõik võrdluse kaamerad, ent pildikvaliteedis ja omadustes on neil üksjagu erinevusi.

Reisi- ehk taskukaamerad
Canon PowerShot 230 HS
Fujifilm FinePix F600EXR
Nikon Coolpix S9100
Olympus SZ-30MR
Panasonic Lumix DMC-TZ20
Samsung WB700
Sony Cyber-shot DSC-HX9V

Reisipilte ja videoid teevad tõenäoliselt needki inimesed, kel fotovarustus suure osa aastast kapis igavleb. Et aga iga pildistamiskord ei tähendaks kasutusjuhendi järgi haaramist, on oluline kaamerate kasutusloogika selgus.
Kuid taskusse mahtuva „seebika” sihtrühmaks ei ole kindlasti ainult „pühapäevapildistajad”, vaid ka fototemaatikaga rohkem sina peal olevad kodanikud – mis tähendab, et erinevate manuaalseadete ning mitmete pildirežiimide olemasolu ei teeks samuti paha.

Kasutamine
Laisema pildistaja jaoks on kaameratel kaks režiimi – täisautomaatika (P või A) ning nn intelligentne stseeniautomaatika (iA). Eelseadistatud stseeniparameetrite valikuvõimalus on ilmselt üks neid kaamerate omadusi, mida 90% pildistajatest kunagi ei vaevu kasutama – kui olete enne igat klõpsu valinud „Ranna”, „Maastiku”, või muud, siis olete tubli erand. Tavaliselt tähendabki automaatika vaid valgusoludele vastavate säritusparameetrite valimist. iA aga läheb sammu kaugemale ning püüab kõigepealt mõistatada, mis tüüpi stseeniga on tegu, valides eelnevalt ka õiged stseeniparameetrid. Nt portree-režiimi puhul jääb taust võimalikult hägune, maastikuvõtte puhul aga on kogu kaader võimalikult fookuses jne.
„Kõikvõimsast” automaatikast hoolimata on kaamerates siiski olulisi erinevusi ka pühapäevapiltniku seisukohast.
Alustades miinustest, võib mainida nt Canoni välku, mis hüppab iga kord n-ö igaks juhuks lahti juba kaamerat sisse lülitades. Pildikvaliteedilt kena 16:9-ekraan pole ka just parim 4:3 külgede suhtega fotode kuvamiseks.
Fujifilmi puhul häirivad ebamäärase tunnetusega suumivalits ja valikuratas. Canon, Olympus ja Sonygi pole saanud valikuratta ning valitsa kombinatsiooni kõige sujuvamalt tööle.
Mitte just saripildistaja seisukohast on vast mugavaimad Nikon ja Panasonic. Nikon on veidi minimalistlikum ning ka omadustelt tagasihoidlikum. Panasonic tundub aga tuttav ja turvaline, eriti margi varasematele kasutajatele. Võrreldes neid kahte aga pildikvaliteedi osas, kaldub eelistus Nikoni poole – miks, sellest allpool.
Kui on sooviks ava/säri vastavalt oludele ise reguleerida ning fookustamistki ei taha jätta alati automaatika hooleks, sobib väga hästi Canon. Panasonic, Fujifilm ja Samsung pakuvad samuti P, A, S ja M-režiimide võimalust, ent manuaalfookust võimaldavad vaid Canon, Samsung ja Sony. Samsungi ekraani tagasihoidlikku resolutsiooni arvestades pole see võimalus praktikas kuigi kasutatav.
Fujifilm ja Sony muudavad ava väga suurte astmete kaupa, mis muudab täpsema reguleerimise võimatuks. Kogenud pildistajale, nagu öeldud, meeldib ilmselt kõige enam (ja paremaid) reguleerimisvõimalusi pakkuv Canon, mille pildikvaliteedis ei tule samuti pettuda.

Omadused
Canonil, Fujifilmil, Panasonicul ja Sonyl on sisseehitatud GPS ning pildistamiskoordinaadid salvestuvad koos fotoga – järjest enam pildisirvijaid (keskkondi) oskab kuvada fotode tegemise asukoha hiljem kaardil. „Seebikate” positsioneerimisvõimed pole tavaliselt kiiruse ja täpsusega hiilanud ning osaliselt peab see paika ka siinsete kaamerate juures. Positsioneerimiskiirust parandab GPSi pidev n-ö ooterežiimil hoidmine, ent näiteks Canoni puhul tühjeneb aku sellisel juhul märgatavalt kiiremini. Tubastes oludes või puude-majade vahel ei pruugi positsioneerimine samuti õnnestuda ning ka kaamerate kuvatavad kohanimed on kummalised.
Pildistamist puudutavate lisaomaduste seas moodustavad eraldi alajaotuse kiirel sarivõttel baseeruvad funktsioonid – nagu automaatne panoraam, müra vähendamine mitme pildi kombineerimisel, HDR-võte ja tausta hägustamine portreede korral. Kõige paremini tuleb sellega toime Sony – kes tõele au andes on ka enamike nende lisaomaduste leiutaja. Üht-teist sarnast oskavad ka teised, ent Sony valik on kõige mitmekülgsem ja tulemused parima kvaliteediga.
Telerite tuules on 3D-võimeid ka taskukaameratele lisandumas, siinsest valikust pakuvad kolmemõõtmelist fotovõimalust Olympus, Panasonic ja Sony. Panasonicul ja Sonyl baseerub 3D-pildistamine automaatsel (kiirel sarivõttel põhinevale) panoraamvõttel ning õiget kaamera liigutamiskiirust tabada pole esimese hooga lihtne. Olympusega tuleb teha kaks pilti veidi erinevate vaatenurkade alt – teise pildi kadreerimisel on abiks eelmise foto siluett ning automaatika oskab õige rakursi tabamisel pildi ise salvestada. Kui teil on 3D-teler (juba) olemas, siis tasub 3D-pildistamist kindlasti proovida – see lisab sõna otseses mõttes uue dimensiooni ning suurema teleri ekraanilt on ruumilisi fotosid igati tore vaadata. Olympusega saab ruumilisena salvestada kas või portreepilte.
Küllalt õnnestunud lisafunktsioonideks on ka Canoni objektiivi-imitaatorid ja Olympuse kunstilised pildifiltrid. Olympusega saab ühel ajal salvestada nii pilte kui videot, erineva resolutsiooniga pilte ja videot ning korraga nii efektifiltriga töödeldud pildi kui ka „puhta” originaali.

Pildikvaliteet luubi all
Võrdluse kõigis kaamerates on 1/2,3- või 1/2,33tollise diagonaaliga sensor. Meetermõõdustikku teisendatuna umbes 6,1 x 4,5 mm ning megapikslite hulk sellel väikesel pindalal ulatub 12,1–16ni.
Võrdluse lühim suum on Canonil, olles sellegipoolest 12kordne – täiskaadri puhul oleks fookuskaugusteks vastavalt 28–392 mm. Kõige ulmelisemat suumivahemikku pakub Olympus – 25–600 (täiskaader)millimeetrini tähendab koguni 24kordset suumi.
Mahutada väiksemõõdulisse korpusesse väike sensor, palju piksleid ja ülipikk suum, pole tootjaile lihtne ülesanne, ent pildikvaliteet on sealjuures nii mõnelgi puhul lausa üllatavalt hea.
Lõunamaise päikese all pole valgusega loomulikult probleemi, ent suurema fookuskauguse puhul tuleb juba hoolsalt kaamerat paigal hoida. Järjest tõhusamad pildistabilisaatorid on loomulikult abiks, ent siiski teatud piirini.
Juba 400 mm objektiivipikkust on enamasti rohkem kui piisav – nii tasub hiiglaslikesse (suumi)numbritesse selliste kaamerate puhul suhtuda mõistusega, sest suurem number ei pruugi tähendada automaatselt paremat pilti reaalsetes oludes.
Vähese valguse ja kiiremate liikumiste puhul tuleb suurendada sensori tundlikkust ehk ISOt. Väike sensor ja palju megapiksleid aga pimedas head tulemust ei too, sest piksli valgustundlikku pinda on lihtsalt liiga vähe hea kvaliteedi tagamiseks. Lisanduvat pildimüra proovivad kõik kaamerad erinevate algoritmidega vähendada, ent lõpuks on küsimus ikkagi kompromissides – kas siledam pilt ja vähem detailsust või rohkem (värvilist) „lund” koos veidi enamate detailidega. Muidugi, kuna megapiksleid sensori(te)l jagub, siis ei pruugi detailsuse vähenemine üldse probleemiks olla, liiati kui pilte ei trükita postkaardist suuremana või vaadataksegi vaid arvutiekraanil (meeldetuletus: 10x15 cm foto jaoks piisab kahest megapikslist). Kaamerate lähenemine müravähendusele on samuti erineva iseloomuga – nt mustvalge teralisus ei pruugi olla üldse segav, mida ei saa aga öelda värvilise „sodi” kohta.

Reis videoks
Peaaegu kõik tänased n-ö päris (harrastaja)videokaamerad salvestavad liikuvat pilti AVCHD-vormingus. Sama vormingut kasutavad ka Sony ja Panasonicu taskufotokad, kes juhuslikult on ka AVCHD loojad. Sony puhul on video teravus ning sujuvus, stabilisaatori ja autofookuse toimivus niivõrd lähedane n-ö õigele videokaamerale, et vabalt võib piirduda ainult fotokaga. Nii mõnedki uuemad telerid ja Blu-ray-mängijad näitavad AVCHD-videot otse mälukaardilt. Teiste formaatide „otse-kaardilt” mängimine on kahtlasem ning pigem tuleb kasutada HDMI-kaablit fotokaamera ühendamiseks.
Olgugi et võrdluse kõik kaamerad salvestavad videot kõrgteravana, on erinevused pildikvaliteedis suured. Fujifilmi ja Samsungi liikuv kujutis on niivõrd pehme, et mingist kõrgteravusest on üldse kohatu rääkida.

Canon PowerShot 230 HS
Hinnaklass: 350 €

Canon sobib (ka) kogemustega pildistajale, kes hindab särituse ja fookustamise manuaalseadeid. Algajat abistab tõhus automaatika, pildikvaliteet on hea ning GPS salvestab fotodele asukohainfo.
Pildirežiimi ja säritusprogrammide valikuratas keerab küllalt raskelt, mis on hea, sest nii pole võimalik kogemata vale valikut teha. See-eest ristvalitsa ja valikurattakombinatsioon toodab palju valevalikuid, ristvalitsal puuduvad ka tekstid. Kiirvalikud avanevad valikuratta keskele vajutades, seaded nupust „Menu”. Videosalvestuse alustamiseks on eraldi päästik.
Canoni säritusautomaatika toimib hästi ka keerulisemate valgustingimuste korral. Autofookus on täpne ja kiire, aga lainurk pole kuigi lai, vaid 18 mm. Pildi detailsuse osas võib siin-seal norida, aga piltides on piisavalt jõudu ja dünaamikat. Kontrastsete üleminekute juures avalduvad lillad varjud (kromaatiline aberratsioon).
Teralisus ja värvimüra püsivad ISO suurenedes küllalt hästi kontrolli all, aga seda detailsuse arvelt. Siiski on müravähenduse kompromissid küllalt kenasti tasakaalus.
Videote resolutsiooniks on 1080/25p. Kujutis on terav, ent liikumine kohati katkendlik. Canon pakub meeleolukaid lisafunktsioone, mis muudavad pildi koloriiti või matkivad erinevaid objektiive. 16:9-laiekraani kvaliteet on hea. GPS on võimalik tööle jätta ka siis, kui kaamera on välja lülitatud.

Hea
Säritus ja fookustamine
Mitmekülgsed käsiseaded
GPS

Halb
Kromaatiline aberratsioon
Ristvalitsa toimivus

Üldhinnang 8,4
xxxx

Nikon Coolpix S9100
Hinnaklass: 300 €

Nikonil on kvaliteetne 18x-suumiga objektiiv. Kirka valguse puhul on pildid head, ent hämaras muutuvad teraliseks. Säritust ja fookustamist käsitsi reguleerida ei saa.
Aparaadi peal asuva rattakesega valitakse särituse automaatrežiimid, sarivõte, stseenirežiimid ning efektid. Video salvestuseks on eraldi päästik. Ristvalitsa ja valikuratta kombinatsioon toimib paremini kui nii mõnelgi teisel kaameral ning nuppude tunnetus on hea. Kiirvalikumenüü puudub, ent loogika ning menüükirjed on selged.
Nikoni 18x-suum toodab head pilti alates 25 mm lainurgast kuni 450 mm teleni. Moonutused, kromaatiline aberratsioon ja mis tahes optika vead on praktiliselt olematud, tõenäoliselt on neid likvideeritud pildi järeltöötlusena enne salvestamist. Mehaanilise ja elektroonilise stabilisaatori kombinatsioon toimib väga hästi.
Salvestatud pildid on vaikeseadete puhul küllalt teravustatud, aga siiski mitte liigselt. Nikonile tüüpiliselt on fotode üldine tonaalsus rohekaid toone eelistav. Erinevaid pildiefekte on rohkelt.
Müravähenduse osas on Nikon konservatiivne – pigem rohkem müra, aga ka rohkem detaile. ISO 800st alates on teralisus ning värvimüra selgelt näha.
Video teravus on hea ning pilt sujuv. Värvides on aga ülemäärast värelust ning pildistabilisaator ei toimi enam nii tõhusalt kui fotorežiimis.

Hea
Lihtne kasutada
Hea objektiiv (või seda korrigeeriv elektroonika)
Pilt hea valguse puhul

Halb
Rohekas tonaalsus
Teralisus suuremate ISOde korral

Üldhinnang: 8,4
xxxx

Sony Cyber-shot DSC-HX9V
Hinnaklass: 350 €

Sony on märkimisväärselt mitmekülgne ja heade lisafunktsioonidega taskukaamera. Video kvaliteet ja n-ö õnnestumisprotsent on testi parimad. Funktsioonide juhtimine aga tundub kohati konarlik.
Pildistamisrežiime, programme ja lisafunktsioone valitakse kaamera peal asuvast rattakesest. Särituse manuaalseaded toimivad teatud piirides. Video salvestuseks on eraldi päästik. Ristvalits on liiga tundlik ning seda ümbritsev valikuratas toimib uimaselt. Kaamera käivitub samuti küllalt aeglaselt. Kiirvalikud puuduvad, ent põhimenüü ja abistavad viited on selged.
Sony 16x-suumiga objektiivil on märkimisväärselt tõhus optiline stabilisaator. Stabilisaatorit välja lülitada ei saa, ent video ajal saab selle lülitada veel „võimsamasse” n-ö aktiivrežiimi. Video teravus ja sujuvus on erakordselt head – nii võib Sony puhul julgelt piirduda vaid ühe fotokaameraga.
Autofookus on täpne, sama võib enamasti öelda ka särituse kohta. Värvid on loomulikud ning meeldivad. Heas valguses tehtud pildid on esmaklassilised, aga kaadri nurgad muutuvad keskmise fookuskauguse juures veidi pehmeteks.
Tundlikkust tõstes jäävad esimesena müravähenduse teerulli alla pildi vähemkontrastsed osad. Värvid väga laiali ei valgu, ent lisandub teralisus. Vähese valguse puhul võib sõna otseses mõttes imet teha sarivõttel baseeruv nn öörežiim, mis mitme pildi kombineerimisel vähendab efektiivselt müra ning muudab pildi kenasti kirkaks.

Hea
Videorežiim
Tõhus stabilisaator
Rikkalikud funktsioonid

Halb
Kasutajaliidese uimasus
Optika häired pildinurkades

Üldhinnang: 8,3
xxxx

Panasonic Lumix DMC-TZ20
Hinnaklass: 330 €
Panasonicu kasutajaliides püsib muutumatuna aegade algusest peale – kel vähegi selle margiga kokkupuudet, tunneb end kohe ka TZ20ga kindlalt. Videokvaliteet on keskmisest parem, ent fotode kvaliteedis on valguse vähenedes järeleandmisi.
Pildistamisrežiime, programme ja lisafunktsioone valitakse kaamera peal asuvast rattakesest. Videosalvestuseks on eraldi päästik. Funktsioonide juhtimiseks on traditsiooniliselt ristvalits, aga näiteks teravustamispunkti saab valida ka puutetundlikult ekraanilt. Nupu „Exposure” abil saab muuta säritusparameetreid.
Panasonicu 16x-suumiga objektiivil on tõhus optiline stabilisaator. Parimast küljest näitab see end fotorežiimis, ent ka video puhul ei saa midagi halba öelda. Videote teravus ja sujuvus on testi tippklassist.
Särituse valikul saab kasutada nii säri- kui avaprioriteete, muudetakse neid nelikvalitsaga. Automaatika tabab enamasti naelapea pihta, nagu ka autofookus. Lainurga puhul on geomeetrilised moonutused keskmisest suuremad.
Teraline pildimüra on nähtav juba madalaima ISO puhul ning ka värvid on kohati laialivalguvad. Tundlikkuse suurenedes läheb kvaliteetki allamäge ning ISO 800ga tehtud pildid on pehmed ja udusevõitu. Suuremad ISO-numbrid muudavad ka pildi koloriidi rohekaks.
GPSi saab jätta toimima ka väljalülitatud kaameral.

Hea
Video kvaliteet
Kasutusmugavus
Rikkalikud funktsioonid

Halb
Udune pilt
Tonaalsuse vead

Üldhinnang: 8,1
xxx

Olympus SZ-30MR
Hinnaklass: 320 €
Olympuse 25x-suumobjektiiv ulatub 25st 600 (täiskaader)millimeetrini. Fotode ületeravustamine võib pilte lähemalt uurides olla segav, ent see-eest näevad väiksemas suuruses fotod välja jõuliselt selged. Lisafunktsioone on piisavalt.
Reljeefse disainiga käepide lubab head haaret, ent selle (ja kogu kaamera) libe pind peaaegu et nullib selle lootuse.
Pildistamisrežiime, programme ja lisafunktsioone valitakse kaamera peal asuvast rattakesest. Videosalvestuseks on eraldi päästik. Ristvalits toimib hästi, ent sellega komplektis olev valikuratas on nigel. Menüüd on veidi segased.
Olympus võimaldab üheaegselt salvestada nii videot kui fotosid, aga ka erinevate efektidega pilte. 3D-pilte saab teha kahe (veidi erineva vaatenurgaga) pildi kombineerimisel.
Objektiivi kvaliteet on parem kui ülipika suumi põhjal julgeks arvata. Lainurga puhul on siiski nähtavalt teravam pildi keskmine osa, tele puhul aga nihkuvad värvid paigast kromaatilise aberratsiooni näol.
Fotode hilisem ületeravustamine tekitab „halod” kontrastsete üleminekute juurde ning muudab ühtlased pinnad konarlikuks. Varjudes ja heledasti valgustatud alades paistab tavalisest rohkem segavaid „detaile”. Detailsus püsib tundlikkuse lisandudes hea. Teralisus ei muutu häirivaks, pigem valguvad värvid laiali.
Video on terav. Liikumised on aga katkendlikud ning ka stabilisaator pole just parimate klassist. Ruudulistel pindadel tekib selgelt nähtav Moiré-effekt.

Hea
Lisafunktsioonid
Suumi ulatus

Halb
Ületeravustamine
Moiré-effekt

Üldhinnang: 8,0
xxx

Fujifilm FinePix F600EXR
Hinnaklass: 300 €

Fuji omaloodud EXR-sensori pikslitihedus muutub vastavalt automaatika või pildistaja soovidele, eelistades suurimat resolutsiooni, parimat tundlikkust või parimat dünaamikat. GPS salvestab fotodele asukohainfo.
Pildistamisrežiime, programme, EXR-seadeid ja lisafunktsioone valitakse kaamera nurgal asuvast rattakesest. Videoks on eraldi päästik. Ristvalits toimib hästi, ent sellega komplektis olev valikuratas on nigel. Menüüd on küllalt segased ja ava valikuastmed suured. Ka suumi valits võiks toimida täpsemalt.
Fujifilmi 15kordne suum võrdub 24–360 täiskaader-millimeetriga. Kujutise keskosa on terav, ääred aga pehmenevad nähtavalt. Lainurga puhul käänduvad pildi äärealad väljapoole tavalisest enam. Pildi teravustamisel Fujifilm ennast tagasi ei hoia, aga siiski püsib „hea maitse” piirides. Fotode üldine varjund on aga ebameeldivalt pruunikas.
Tundlikkust tõstes väheneb dünaamika, müra on selgelt nähtav ISO 1600st edasi. Värvid on aga küllalt selged ning ka detailsus püsib paremana kui nii mõne teise kaamera puhul. Nii on ISO 800ga tehtud pildid täiesti kasutatavad ja kenad.
Kuigi video on teoorias kõrgterav, ei paista 1080x1920 pikslit praktikas küll välja – kujutis on sedavõrd pehme. Ka autofookus läheb tihti uitama, aga liikumine on vähemalt sujuv.

Hea
EXR-režiimid
GPS

Halb
Pehme videokujutis
Kasutusmugavus
Optika joonis nurkades

Üldhinnang: 7,6
xx

Samsung WB700
Hinnaklass: 180 €

Samsungi uusim „taskuseebikas” WB750 ei jõudnud kahjuks testi ajaks kohale ja nii vaatasime, kuidas saab uuematele konkurentidele vastu vaid 180 euroga saadaval olev eelmine mudel WB700. Mõlemas kaameras on 18kordne suum.
Käes istub kaamera kindlalt, kuid korpuse pind on libe. Pildirežiimide valikuratas liigub liiga kergelt. Nuppude tunnetus on hea, kuid nende tähistused on raskesti loetavad. Stiilselt kujundatud menüüde sisu jääb samuti kohati segaseks. Ekraani teravus ja kvaliteet on aga halvemad kui eelmisel mudelil WB650.
Samsungi autofookus on kiire ja täpne. Fookust saab seada ka käsitsi, ent ebaterava ekraani tõttu pole see reaalsuses kuigi kasutatav. Sarivõte ja särikahvel toimivad aeglaselt.
18kordne suum ulatub 24st 432 täiskaader-millimeetrini. Lainurga puhul käänduvad pildi äärealad väljapoole tavalisest enam ning kontrastsete üleminekute juures tekivad lillad varjud.
Heade valgusolude korral on aga pildid täitsa kenad – vaatamata nende veidi pehmele loomule. Värvitasakaal kaldub Samsungile omaselt roheliste toonide suunas. Tundlikkust suurendades hakkab küll detailsus vähenema, ent sellegipoolest tekib märgatavalt ka pildimüra. Valgetasakaalu automaatika jääb hämaramas tihti õige tooni tabamisega jänni.
Video resolutsioon on küll 720x1280, ent tegelikkuses on kujutis niivõrd pehme, et HD on rohkem kiri paberil.

Hea
Odav hind
Suumi vahemik

Halb
Pildi kvaliteet väheses valguses
Optika moonutused
Pehme videokujutis

Üldhinnang: 7,4
xx

Sarnased artiklid