Hea pilt ja parem meel
Tomi Heinvuo, Juha Nykänen, Harri Slip
01.07.2006

Suur paneelteler näeb uhke välja ja lubatakse, et selle pildikvaliteedist piisab ka kõrgterava pildiga saadete jaoks. Aga mitte kõik uuele tehnikale üle läinud ei ole oma ostuga rahul. Et kalli teleri pilt oleks võimalikult hea, tuleb seadetele ja reguleerimistele ning eriti pildiallika ühendamisele läheneda viisil, millest ei räägita isegi mitte kasutusjuhendis.

Paneeltelerite tulek muutis korraga mitut asja: suurest ja kohmakas kastist sai äkki ihaldatud sisustuselement, mille eest oldi valmis maksma kümneid tuhandeid kroone. Pildi mõõtmed on samas kasvanud päris uute ja suurte numbriteni ja kasv aina jätkub.
Tasapinnalised ja õhukesed ekraanid on aga kaasa toonud probleeme, millest kineskooptelerite ajal ei teatud midagi. Nüüd räägitakse reageerimisajast ja nimieraldusvõimest ning arutletakse, kas pilti peaks edasi andma RGB-komponent- või HDMI-liidese kaudu.
Järgnevatel lehekülgedel vaatleme olulisemaid pildiallikaid ja erinevaid moodsaid kuvareid – enamasti küll paneeltelereid – ja räägime sellest, kuidas peaks neid omavahel ühendama, et pilt oleks parim võimalik.
Ühtlasi selgub ka see, kui head pilti võib mingist allikast üldse loota. See, et digi-tv saated ei ole terava pildiga ka mitte kõige uuema 37tollise paneelteleri ekraanil, ei ole tingimata aparaadi viga. Head pilti näha sooviv inimene ei peaks ka arvama, et teleri tehases tehtud seaded oleks kas või lähedal sellele, mida tema elutuba ja pildiallikad eeldavad.

Punktid segi
Tänapäevased paneeltelerid põhinevad kas plasma- või vedelkristall- ehk LCD-tehnikal. Kineskooptelerites tekitatakse pilt üle fosforkihi kihutava elektrondushi abil, õhukestel paneelidel moodustub see aga imeväikestest punktikestest ehk pikslitest.
Mida rohkem on piksleid kasutusel, seda teravamat pilti on võimalik edasi anda. Teisalt toob suur terava pildiga kuvar kehvemate pildiallikate vead esile liigagi hästi.
Paneeltelerite pilt on põhimõtteliselt parim siis, kui programmiallikast saadava pildi eraldusvõime vastab täpselt kuvari pikslite arvule. Praktikas esineb selline olukord aga väga harva, nii et digiboksist või DVD-mängijast tulev pilt sobitatakse teleri sees kuvari eraldusvõimega – ehk pilti skaleeritakse.
Paljudes vedelkristalltehnikal põhinevates telerites moodustatakse pilt 1366 x 768 pikslist. Numbrite paar näitab pildipunktide arvu horisontaal- ja püstsuunas ning seda nimetatakse eraldusvõimeks ehk resolutsiooniks.
Mõnede paneeltelerite ja eriti kodukinoprojektorite eraldusvõimeks on aga valitud veidi väiksem pikslite arv – 1280 x 720. Natuke väiksem eraldusvõime ei ole aga tingimata puudus, vaid pigem vastupidi.
Praeguste digi-tv saadete pilt koosneb aga 720 x 576-pikslist. DVD-filmide eraldusvõime pole sellest suurem, kuid pilt on kvaliteedilt parem, sest seda on vähem kokku pakitud.
Paljuräägitud ehtsa kõrgterava pildi eraldusvõimeks on 1280 x 720 või veelgi suurem ehk 1920 x 1080 pikslit. Niisugust saadakse näiteks satelliidilt või kaablivõrgust, parimatest mängumasinatest ja järgmise põlvkonna DVD-mängijatest (Blu-ray ja HD-DVD).
Enamik paneeltelereid on reklaamide järgi valmis näitama kõrgteravat ehk HD-pilti (high definition). Sellest räägib märk HD-ready.
Erinevate programmiallikate pildid erinevad lisaks pikslite arvule veel ka pildi ülesehituse poolest. Traditsiooniline telepilt on nn ülerealaotusega, mis tähendab, et sellest näidatakse kõigepealt paaritud ja siis paarisarvulised read. See-eest uusimatest DVD-mängijatest saab kätte ka täisrealaotusega pildi, mis näitab kõiki 576 horisontaalrida korraga.
Ülerealaotusega (interlaced) ja täisrealaotusega (progressive) pildi nimetused märgitakse vastavalt i- ja p-tähega. Nii näiteks antakse kõrgterava pildi eraldusvõimest teada reeglina horisontaalridade arvuga: 720p, 1080i ja 1080p.

Osad ei sobi omavahel kokku?
Kui kuvari enda eraldusvõime on 1280 x 720 pikslit, tuleb 576 joonest moodustatud telepilti digitaaltehnika abil tekitada 20 protsendi jagu täiendavat püstsuunalist informatsiooni. See tehakse ära skaleerimisega, mis on sisse ehitatud kõigisse paneelteleritesse.
Enamlevinud 1366 x 768pikslistele kuvaritele on täiendavat infi vaja tervelt 25 protsendi jagu. Number on suurem kui 720realisel paneelil, ja viimase puhul on vähemasti teoreetiliselt rohkesti liikumisi sisaldav 576realine telepilt nähtav vähemate lisahäiretega.
Kui vaadatav pilt on kõrgterav, muutub olukord täiesti. 1080- või 720-pildi skaleerimine 1366 x 768 ekraanile on keerulisem, sest selleks vajalikud kordajad ei moodusta mingit mõistuslikku tervikut. Seevastu 1280 x 720pikslisele paneelile kõlbab HDTV pilt kas päris muutmatul kujul või pääseb lihtsalt kolmandiku püstsuunalise informatsiooni äralõikamisega.
Nii tundub paneelteler, mille eraldusvõimeks on 1280 x 720 pikslit, vähemalt teoreetiliselt olevat tänase PAL-televisiooni ja tulevase kõrgterava pildi vaatamiseks parim kompromiss. Seda eraldusvõimet kasutatakse palju kodukinoprojektorite ja ka mõnede plasma- ning LCD-telerite juures.
Ka uusimates HDMI-väljundiga DVD-mängijates on skaleerija, mis muundab väljamineva pildi kas 1280 x 720 või 1920 x 1080 piksliseks. Skaleerimine ehk programmiallikast saadava pildi sobitamine kuvari eraldusvõimele on tänapäevasele tehnikale lihtne ülesanne, võrreldes muude telepildi töötlemiseks vajalike arvutustega. Lisaks mõjutavad pildi lõplikku kvaliteeti ka pildiallikas ning selle kuvariga ühendamise viis.

Võrdlust erinevate pildiallikate kujutise kvaliteedis erinevate paneeltelerite ja liideste kasutamisel näed juulikuisest Tehnikamaailmast.

Sarnased artiklid