Hävitajad Ämaris
Teodor Luczkowski
01.12.2014

Lühivisiite on NATO hävitajad Ämari lennubaasi teinud juba mõnda aega, selle aasta suvest on nad kohal püsivalt. Kolm kuud valvasid Eesti ja meie lõunanaabrite õhuruumi Ämaris baseerunud neli Taani hävitajat F-16. Septembris asendasid neid Saksamaa Eurofighter Typhoonid, järgmisena tulevad uue aasta alguses Hispaaniast neli sama tüüpi hävitajat.

Eriarvamus leedulastega teemal, kas Balti õhuruumi valvavad lennukid peaksid baseeruma üksnes Leedus või võiksid nad olla kordamööda Leedus ja Eestis, lahenes suurema tülita. Balti õhuturbes osalevate lennukite hulka suurendati sedavõrd, et lisalennukeid jätkus esmalt Šiauliai linna lähedal asuvasse Zokniai lennuväljale, seejärel ka meile. Ämaris ja Leedus paiknevaid lennukeid võime meie taevas näha üha sagedamini. Kui hävituslennukil on üks mootor, siis on ta tõenäoliselt F-16. Kui aga lennukil on kaks mootorit ja ta on deltatiibadega, siis näete ilmselt lendamas Eurofighterit. F-16 Fighting Falcon USA õhujõudude umbes poolesaja aasta tagusele üleskutsele luua tippklassi hävitaja F-15 kõrvale kergem lahingukaaslane vastasid General Dynamics ühemootorilise mudeliga YF-16 ja Northrop kahe mootoriga YF-17ga. Väljavalituks osutus esimene, ent ka YF-17 konstruktorite töö ei olnud asjata – selle mudeli baasil loodi samuti edukaks osutunud hävituslennuk McDonnell Douglas F/A-18 Hornet. Hävituslennukite neljandasse põlvkonda liigitatud F-16 esmalennust möödus selle aasta jaanuaris 40 aastat. Ühekohalist hakati tähistama A-versioonina, F-16B on kahekohaline. Ameerika lennukiehitusfirmade suure ühinemislaine tulemusena on nüüd F-16 tootjaks Lockheed Martin. Tootmisseeriaid nimetatakse plokkideks, järg on jõudnud Block 60ni. Tõsi, tootmisplokkide koguarv on 60st oluliselt väiksem, sest nende numeratsioon pole järjestikune. Iga plokiga on kaasnenud tark- ja riistvaralised uuendused ning kui neid uuendusi on kuhjunud piisavalt, on muudetud versioonide tähistust. 1984. aastast hakati valmistama versioone F-16C ja -D, seni viimase ploki lennukid on F-16E/F. „Paaristähtede” (B, D ja F) järgi tunneb ära kahekohalised versioonid. F-16C/D mootoriks on kas Pratt & Whitney F100 tõmbejõuga 129 kN või umbes sama võimsusega General Electricu F110. Lennukil on 20 mm kahur, tiivaotstes kaks ja tiibade all kuus kinnituskohta õhk-õhk tüüpi rakettidele. Nende asemele võidakse lennukile paigaldada ka muud relvastust, nagu õhk-maa tüüpi rakette ja pomme kogukaaluga kuni 7000 kg. Lisakütusepaakidega võib F-16 lennata enam kui 4000 km. Lennuki iseloomustamisel tuuakse sageli esile väga head manööverdusvõimet. Esimest korda osales F-16 sõjalises operatsioonis 1981. aastal, kui Iisrael ründas nendega sihtkohti Liibanonis. Arendustööd pole lõpetatud, loomisel on versioon F-16V Viper. See pole Lockheed Martini ega NATO jaoks siiski esmatähtis projekt, käsil on palju olulisem ülesanne lõpetada edukalt viienda põlvkonna hävituslennuki F-35 katsetused ja tagada selle sujuv seeriatootmine. Mitmel NATO riigil on plaanis hakata tulevikus kasutama lennukit F-35 oma õhujõudude peamise või ainsa hävituslennukina. Kokku on ehitatud enam kui 4550 lennukit F-16. Neid on valmistatud aastatel 1978–1992 ka Euroopas, täpsemalt Fokkeri lennukitehases Hollandis ja Belgia SABCAs. F-16 kuulub 27 riigi õhujõudude relvastusse, NATO riikidest on nende seas USA, Belgia, Holland, Taani, Kreeka, Norra, Poola, Portugal, Türgi ja peatselt ka Rumeenia. Eurofighter Typhoon Esmalennu aastat aluseks võttes on Eurofighter F-16st märksa uuem lennuk. Ettevalmistustööd „uue sajandi” hävituslennuki loomiseks algasid juba 1983. aastal ja kestsid kaua. Nelja Euroopa riigi ühisfirma Eurofighter GmbH loodi Münchenis 1986. aastal. Asutajariikidest kolmel – Suurbritannial, Saksamaal ja Itaalial – oli varasem koostöökogemus mitmeotstarbelise lahingulennuki Tornado loomisel juba olemas, europrojekti kaasati hispaanlaste lennukiehitaja CASA. Kõrvale jäi Prantsusmaa, sest nende firmal Dassault oli kavandamisel oma lennuk Rafale. Esmalennuni jõuti 1994. aastal. Sajandivahetuse lähenemise tõttu oli lennuk alguses tuntud kui Eurofighter 2000, 1998. aastal anti talle nimeks Typhoon. Jõuallikateks on kaks EJ200-tüüpi mootorit, kumbki tõmbejõuga 90 kN. Relvastuses on 27 mm kahur, muude relvade jaoks on lennukil 13 kinnituskohta. Neile kinnitatava relvastuse kogukaal on maksimaalselt 7500 kg. Eurofighter oli kohe algusest peale mõeldud mitmeotstarbelise lennukina. Viimase aja sõjalised konfliktid ongi näidanud, et õhulahingutes osalemise kõrval on oluline omada maapealsete objektide ründamise võimet. Esimene lahingukogemus saadi 2011. aastal Liibüas ÜRO operatsioonis Odyssey Dawn. Tootmisseeriate ingliskeelne nimi on Tranche, neid on kolm. Typhoonid valmivad neljas tehases – Wartonis Inglismaal, Manchingis Saksamaal, Torinos Itaalias ja Getafes Hispaanias. Eurofighteri kasutajateks NATOs on arusaadavalt need neli riiki, kes osalesid lennuki loomises. Viienda Euroopa riigina on Eurofighterid olemas ainult Austrial, mis teatavasti NATOsse ei kuulu. Kahekümne ühel NATO liikmesriigil on hävituslennukeid, mida meile Ämarisse lähetada. Kui kaks Eurofighterite valvekorda läbi saavad, on järgmisel aastal siia oodata F-16 nelikut Norrast.

Sarnased artiklid