Halloo, 2018!
Juhan Habicht
05.09.2008

Maailm 10 aastat tagasi, täna ja 10 aasta pärast? Et mitte ainult oma muljetega piirduda, küsisin sõpradelt-tuttavateltki, mis on maailmas nende jaoks kümnendiga muutunud. Mis siin nii väga ikka, kehitati õlgu, eks elu lähe tasapisi edasi. Alles suunavate küsimuste peale tunnistati, et muutusi ikka on – ja tegelikult mitte vähe.

Need, kes seda vajasid, on hankinud endale uue eluaseme. Selge, et keegi ei sõida enam sama autoga, millega 10 aasta eest – muidugi on ka neid, kes autot ei tahagi. Aga 10 aasta eest osteti tavaliselt Saksamaalt toodud vanu sõidukeid, päris uue auto ostjaid oli suhteliselt vähe. Nüüd ei ärata uus auto enam tähelepanu, autod on mugavamad, turvalisemad, juhti abistav elektroonika on jõudnud ka tillematesse sõidukitesse. Ning kui mõni sõber hakkab vaimustusega rääkima oma uue fotoaparaadi, kodukino või audiosüsteemi parameetritest, siis jääb mul üle vaid noogutada – nagunii ei saa ma aru, millest jutt käib. Fotoka puhul oskan vaid küsida, kas on ikka veekindel – kui meenub kolmeaastase teadmisjanuse pojapoja katse fotoaparaadi ja kohvikruusiga...

Vaataks lähemale!
Arvan, et suurem osa sellest, mida me 10 aasta pärast kasutame, on juba praegu olemas. Nii jooksis kirjutamise ajal uudistest läbi, et Honda hakkab tegema vesinikul töötava kütuseelemendiga autosid. See projekt pole küll nii vana kui Mölleri vertikaalstardiga lendauto, aga esimestest sellealastest katsetest lugesin ma kui mitte varem, siis 2001. aastal kindlasti. Seepärast arvan, et 10 aasta pärast võib vesinikuauto küll meieni jõuda, kuid ta jääb tänavapildis eksootilisemaks kui Toyota Prius praegu. Küll aga olen valmis uskuma, et 10 aasta pärast valitsevad liikluses Priuse laadis hübriidid. Nii et tänavatel saab olema vaiksem ja õhk puhtam (mis küll ei tähenda, et tingimata ohutum, sest nii jalgrattur kui jalakäija orienteeruvad sageli kõrva järgi).
Võimalikele muutustele mõeldes on kerge soovkujutelmi tegelike arengusuundadega segi ajada. Kes ei tahaks, et võimalikult kiiresti jõuaks kätte aeg, kus valad pangetäie vett paaki ning sõidad sellega Tartusse ja tagasi? Aga realistlikumaks jäädes – kas oleks võimalik, et 10 aastaga jõuab Eestisse ja ka Tallinnasse asfalt? Tähendab, selline ollus, mis ei koosneks tolmust ja plastiliinist, vaid püsiks maas lausa mitu aastat. Ei sulaks suvel, ei praguneks talvel, kannataks turvaliste naastrehvidega sõitmist, ei muutuks kevadel päevase sula ja öise külma koosmõjul auklikuks. Ma oleks nagu kuulnud, et on välja mõeldud lausa sellinegi, mille peale ei kogune veelombid. Seda on ehk nii lühikese ajaga palju tahetud, aga Vabaduse puiesteele kuluks selline ära küll.
10 aastat võiks olla piisav aeg selleks, et vabaneda niisugusest jaburast väljamõeldisest nagu parkimistasu. Hea küll, Tallinna (või teistegi linnade) vanalinna võib sissesõit ju tasuline olla, aga seisva auto eest raha maksta??? Mis muidugi tähendab, et kui ehitatakse mingi maja, siis oleks niisama loomulik kui selle ühendamine elektri ja veevärgiga ka piisavalt suur parkimisplats, kuhu mahuksid parkima nii maja elanikud/töötajad kui nende külalised/kliendid. No et ilma piisava parkimisvõimaluseta ei antaks hoonele üldse kasutamislubagi.
Muidugi võiks kesklinn autovaba olla – aga tasulise parkimise ala vohab Tallinnas ju nagu viimases staadiumis vähkkasvaja. Õnneks on aga piisavalt palju tehnoparke ja muud vaba maad, kuhu ametiasutused ära kolida. Ma ei käi poodides, mille läheduses pole tasuta parkimise võimalust, see on lihtne, aga Tallinna parkimisviletsus tuleb täie teravusega meelde, kui on vaja – kas siis enda või lähedaste pärast – külastada mõnd meditsiiniasutust. Haiglasse viib ju reeglina ikka mingi mure – no ja vahel ka suur rõõm – ning pahatihti seisund, kus pikemat maad jala ei käi.
Ühiskondlikust transpordist ma parem ei räägi. Seda määravad poliitilised otsused, mitte terve mõistus, mistõttu on võimatu ennustada, mis edasi saab. Muidugi satub sekka aastaid, mil sõidan lausa paar-kolm korda trammiga (kui ilm just väga halb on, sest näiteks Tõnismäelt Kadriorgu on ju paras mõnus jalutuskäik, mis sest trammist ikka kulutada…).

Tervis on A ja O
Haigla-teemalt võiks minna hoopis tervise-teemale. Kui praegu oleme harjumas suitsuanduri kui millegi enesestmõistetavalt elukoha juurde kuuluvaga, siis 10 aasta pärast saab olema igapäevane kontakt terviseanduriga. Riskirühmadel on see praegugi olemas, nagu on olemas ka WC-potid, mis n-ö reaalajas uriinianalüüsi teevad ja krooniliste haigete ravimikarbid, mis vilistades ja tulesid vilgutades meelde tuletavad, et on aeg järjekordne tablett võtta. Olen nõus uskuma, et 10 aasta pärast teatab nt magamistoa lävepakk iga päev, kuidas vererõhu, veresuhkru, kolesterooli ja muu sellisega lood on ning kuidas sellest tulenevalt oma dieeti ja füüsilist koormust suunama peaks. Aga seda ainult nõuande tasemel!
Kindlasti mõeldakse meditsiinirindel välja palju kavalat ja kasulikku. Ma ei välistaks näiteks aidsiravimit. Mis muidugi ei toimi võlukepikesena, mille vibutamise peale see õnnetus maakeralt hetkega kaoks. Ent kui aidsi vastu mingi läbimurre õnnestubki, siis olen ma ometi kindel, et nohu vaevab inimesi ka 10 aasta pärast.
Tõhusamad ravimid ja osavamad operatsioonid tegelevad vaid tagajärgedega – et aga inimeste tervis parem oleks, peaks suurenema nn omaosalus. Mis tegelikult ei tähenda ju, et tuleks endal rohkem maksta. Aga aega ja mõttejõudu tuleks küll rohkem ohverdada. Võrdlusena: mõni inimene käib koolis selleks, et saada tunnistus, mõni selleks, et saada targemaks. Pole vist küll vaja korrata, et mitte tunnistus ei ole see, mis aitab meil oma tööga paremini hakkama saada. Kui praegu käime arsti juures selleks, et saada tablett, mis kõik meie vaevused kõrvaldaks, siis see suhtumine peaks muutuma. Muidugi, kui on tegemist jalaluumurru või tuulerõugetega, siis ütleb arst, mida teha. Aga kui räägime tervisest – mitte haigusest! – siis peaks igaühest meist saama spetsialist oma keha alal. Perearst oleks nagu õpetaja – targem kolleeg, kes õpetab mõtlema. Alates sellest, millele tähelepanu pöörata, millised on kellegi eelsoodumused jne.
Ma tean, et see on tüütu. Ega ma väga ei rõõmustanud, kui läksin eriarstile enda meelest muret kurtma, ei jõudnud aga veel jutuga poole pealegi, kui ta tegi kiire otsuse: „Vähem süüa, rohkem liikuda – tulge aasta pärast tagasi.” Muidugi oli tal õigus – mina aga olin lootnud imettegeva tableti peale. Nii et kui alustasin seda teemat terviseandurist, siis tahan öelda, et ükski andur ega muu vidin ei tee teie eest midagi ära. Annab nõu, seda küll, aga tegema peab ise. Ma ei ole kindel, kas see jõuab inimestele 10 aastaga pärale, aga loota ju võiks.

Nii nett internet…
Olgu teemaks tervis või midagi muud, enese täiendamisest (ehk elukestvast õppest) me ei pääse. Abivahend nimega internet on selleks järjest suuremale osale inimestest kah justkui kogu aeg käepärast. Ainult et mida aeg edasi, seda rohkem meenutab internet müra.
Võimalik, et 10 aasta pärast tõmmatakse arvuti ekraan korral mingist taskukesest välja ning laotatakse laiali – just nagu praegu paberajalehega –, pärast aga rullitakse-volditakse jälle kokku. Pole mõtet ka ennustada tulevaste arvutite tööparameetreid – nagunii kulutavad Microsofti tooted lõviosa ressurssidest arvuti käigus hoidmisele. Võimalik ka, et sedamööda, kuidas arvutid lähevad väiksemaks, (mobiil)telefonid aga suuremaks, sulavad need kaks asja kokku. Huvitavam on see, mis aparaadi sees juhtub. Tahaks nimelt loota, et kitsam spetsialiseerumine tuleb jälle tagasi. Et kui ma panen arvutisse uue viirusetõrje, siis see piirdubki viiruste tõrjumisega, mitte ei koosta ühtlasi igaks täistunniks uudistepaketti, aitab fotosid teravamaks parandada, igal õhtul loeb aga unejuttu. Ning kui ma neist lisafunktsioonidest keeldun, täidab neid endamisi igaks juhuks siiski, sest ma võin ju ümber mõelda.
Programm (bot), mis automaatselt mulle huvi pakkuvaid uudiseid otsiks, tundub esmapilgul mõistlik: ei loe ju keegi ajalehte või uudisteportaali otsast otsani läbi ja kui inimene otsustab pealkirja järgi, kas materjal pakub talle huvi või mitte, siis võib ju programmi õpetada seda valikut tegema. Paraku kehtib siin seaduspära, et automaatsete otsingutega saadul on tõesisaldus mingi 90-95%. Sellest piisab asjast või nähtusest esimese ülevaate saamiseks, aga selle „viimase tõe” leidmine läheb raskeks.
Sattusin kunagi tõlkima Orson Scott Cardi ulmeromaani „Enderi mäng” (originaal ilmus 1985). Nii meil kui mujal neelavad lugejad vaevata alla selle, et romaanis peab inimkond juba kolmandat ränka sõda hiidputukatega, aga on kõrvalliin, mida kohe kuidagi uskuda ei taheta – geniaalsed teismelised, õde ja vend, tõusevad arvutivõrgu vestlusringides paari aastaga inimkonna arvamusliidrite hulka. Põhjus, mis selle võimalikuks teeb ja mis tegelikult saabki välja öeldud alles romaani järjes: kirjaniku loodud maailmas (vaatame veel kord ilmumisaastat!) on olemas arvutivõrk, aga puudub arvuti graafiline kasutajaliides. Kui internetiühenduse saamiseks oleks ühe hiireklõpsu asemel vaja iga kord alustada Zmodemi konfigureerimisest, ei pääseks need, kes praegu internetti peldikuseinana kasutavad (isegi kui nad ise oma tegevust blogimiseks nimetavad), lihtsalt ligi. Hmm, nüüd ma jäin tulevikule mõtlemise asemel kadunud kuldajast unistama.

Võites võib kaotada
Teades, et ulmekirjanikud ei pruugi tulevikule alati pihta saada, vaatasin ometi, kas Eesti autorid on viimasel ajal midagi ennustavat või hoiatavat kirjutanud. Peab tunnistama, et rohkem huvitab neid küll näiteks see, mida teha siis, kui Männiku rabas peaks tähevärav avanema. Vana hea teadusliku fantastika poole läheb aga „Lugu lusikast ja kiikhobusest”, autoriks algaja kirjamees Artur Räpp. Lugu sellest, kuidas kellelegi kingitakse nutikas kõnelev lusikas – selline, mis ei jäta ütlemata, kui kohv liiga kuum või juba jahtunud ehk kui suhkrut korralikult segatud pole. Ning kui lusikal pole n-ö erialast tööd, kipub ta peremeest muudes asjades õpetama, hooletusse jäetuna tellib aga endale sõbraks kõneleva kiikhobuse, mis maksab umbes miljon raha… Kõnesüntesaatori lusikasse mahutamisega oleks ehk raskusi, muidu võiks selline lusikas küll juba praegugi olemas olla. Minu meelest illustreerib lugu tehnika arengut päris hästi: turule ilmuvad tooted, mida meil otseselt vaja ei ole, kuid mis näivad meie elu mingis osas pisut mugavamaks tegevat. Siis selgub aga, et lisaks kasulikule funktsioonile on vidinal veel palju tarbetuid omadusi, ja lõpuks võib juhtuda, et elu ei lähe üldsegi mitte paremaks.
Paraku ongi nii, et andes mingi tegevuse kord käest ära, loobume pahatihti ka mingist oskusest. Muidugi tegid taskuarvutid rehkendamise lihtsamaks – aga korrutustabeli meeles pidamine tundub pärast seda paljudele liigsena. Arvutisse pandud õigekirjakontroll aitab rumalaid vigu ära hoida, aga teeb laisaks – mis ma ikka mõtlen, kas g või k, küll arvuti teab. Viimasel ajal olen kuulnud palju lugusid sellest, kuidas navi(gatsioonisüsteem) on autoga reisimise lihtsamaks teinud ning võimaldanud võõrastes maades pääseda kaunitesse kohtadesse, mis muidu turismimarsruutidest kõrvale jäävad. Kahtlemata tore! Aga olen kuulnud ka anekdootlikest juhtudest, kus üldiselt tuttava, punktist A punkti B viiva teekonna läbimine võtab 20 minutit rohkem aega – sest kui kallis aparaat kord juba hangitud, siis tuleb ju selle nõuannete kohaselt sõita! Nii et tehnika on tore asi küll, aga aparaadi sisselülitamine ei tohiks tähendada, et oma mõistus sama liigutusega välja lülitatakse.

Hea on veel parem
Usun, et 10 aasta pärast elatakse Eestimaal paremini kui kunagi varem. On taibatud, et tuumaenergiale poleks alternatiiviks ka see, kui kogu maa kaetaks tuuleparkide ja energiavõsaga. Pensioniiga on märgatavalt tõusnud, sest inimesed on tervemad ja tahavadki kauem tegutseda oma armastatud erialal. Kõige tähtsam on aga ise ära tunda, et asjad on tegelikult hästi, ning vabaneda veel toimivast „tahan kõike, kohe ja palju” hoiakust. No mis siis, et naabritel on uus kodukinosüsteem – kui ma ei viitsi telekastki vaadata üle paari filmi kuus, oleks mul selline värk vaid risuna jalus. Hea küll, naabrimees ostis uue, uhkete kellade ja viledega auto – aga mina ju ei ostaks sellist isegi siis, kui see maksaks kolm korda vähem, sest see auto ei vasta minu stiilile… Nii et kui te midagi ikka väga tahate ja selle nimel kõigest väest rabelete, siis hiljemalt 10 aasta pärast on see teil ka käes.

Sarnased artiklid