Gagarin – 50 aastat esimesest kosmoselennust
Ülo Vaher
08.04.2011

Erinevalt vanemast põlvkonnast, kes elas kaasa ülemaailmseks sensatsiooniks saanud Juri Gagarini esimesele kosmoselennule, teab tänapäeval enamik inimestest sellest üsna vähe. Seepärast meenutame seda ajaloolist sündmust lähemalt.

Teise maailmasõja ajal töötati USAs välja tuumapomm, mis muutis sõjaliste jõudude tasakaalu järsult tema kasuks. Nõukogude Liit ei tahtnud sellega loomulikult leppida ja asus palavikuliselt ning kõigi jõududega tasakaalu vähemalt taastama. Algas relvastuse võidujooks. Loetud aastatega lõi N. Liit oma tuuma- ja vesinikupommi ning asus välja arendama kontinentidevahelisi rakette, mis oleksid suutnud tuumapomme viia USA territooriumini.

See nõudis aga senistest kümneid kordi võimsamaid rakette. Nende loomisel oli suureks abiks Saksamaal sõja ajal välja töötatud raketitehnika ning neid loonud insenertehniline personal. Suurema noosi neist inimestest eesotsas von Brauniga sai USA, N. Liit pidi rahulduma H. Gröttrupi grupiga.

Need inimesed töötasid algul Moskva lähistel Koroljovi juhtimisel A-4 taasloomise kallal. 1948. aastal valmis aga Koroljovi oma rakett R-1, mida usinasti täiustati. Stalini käsul suunati Koroljovi käsutusse kogu olemasolev raketiehituse potentsiaal, USAs hajus see maa- ja mereväe ning erinevate firmade vahel.

Rakettide võimsuse suurendamisel on tõsisemaks probleemiks see, et vedelkütusel töötava mootori põlemiskambri suurendamisel muutub tema töörežiimi juhtimine üha raskemaks. Koroljov leidis aga geniaalse lahendusse – ta „pookis” raketi tsentraalse esimese astme külge veel neli lisaraketti ja saavutas sellega vajaliku tõukejõu ning stabiilsuse. See oli tema seitsmes mudel R-7, hüüdnimeks „semjorka”, mis pani aluse tervele uute mudelite perekonnale ning sai oma töökindluse tõttu peamiseks tööhobuseks kosmonautika ajaloos. Selle esmastart toimus 21. augustil 1957.

NSV Liit ei viivitanud, et oma üleolekut raketiehituse vallas kogu maailmale demonstreerida. See toimus juba 4. oktoobril ajaloolise Sputnik-1 saatmisega maalähedasele orbiidile ja ärataski ülemaailmset tähelepanu. Nüüd oli vaja esimesena saata kosmosesse nõukogude inimene.

Kõigepealt tuli luua kosmoselaev, aga see ei olnud vähem keeruline ülesanne kui kanderaketi ehitamine – puhttehnilistele probleemidele liitusid bioloogilis-meditsiinilised. Polnud teada, kuidas talub inimese organism stardil ja maandumisel kogetavat hiigelsuurt ülekoormust, rääkimata vibratsioonist ja mürast. Neid asuti uurima erilaborites.

Kõige tundmatumaks probleemiks jäi kestva kaalutuse mõju. Lennukites sai paraboolsetel lendudel seda uurida vaid loetud sekundite vältel. Kaalutus muudab organite verevarustust ja vestibulaaraparaadi tööd. Paljud meedikud arvasid, et kaalutus muudab inimese orienteerumis- ja tegutsemisvõimetuks, tekivad hallutsinatsioonid ja aju verevarustushäired võivad põhjustada isegi mõistusekaotust.

Nende arvukate bioloogilis-meditsiiniliste probleemide lahendamist alustati katsetega koertel. Esimene neist toimus juba Sputnik 2 pardal, millel lendas esimene neljajalgne, Moskva tänavailt kinni püütud „kosmonaut” Laika. Seda lendu ei lastud korralikult ette valmistada, sest Hruštšov käskis selle saata orbiidile oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäeva auks juba 3. novembril 1957. a, mistõttu Laika kabiinikese termoregulatsioonisüsteemis tekkisid häired ning Laika hukkus umbes viie tunni pärast ülekuumenemise tagajärjel.

Kosmoselaevu ei saa luua lööktööna. See nõuab aastatepikkusi pingutusi. Samuti võtab aega ka kosmonautide ettevalmistus. Nende valik algas juba 1959. aasta lõpul. Valiti nii koerte kui ka inimeste rühm. Inimesi valiti lendurite hulgast, nende pikkuse ja kaalu ülempiirid – vastavalt 170 cm ja 72 kg – olid määratud kosmoselaeva tehniliste parameetritega. Vanuse ülempiiriks oli seatud 30 aastat.

Esimene valikuring haaras tuhandeid, kellest põhjalikumateks meditsiinilisteks uuringuteks kutsuti Moskvasse 154. Neist sõeluti tegelikku kosmonautide ettevalmistusgruppi 20, kellest esimese lennu tarbeks valiti omakorda kuus. Treeningud ja katsed olid mitmekülgsed ja rasked. Näiteks rakendati tsentrifuugis ülekoormusi kuni 8 g, kuigi oli teada, et tavaline inimene kaotab teadvuse juba 5 g juures. Nii langes kuuikust välja A. Kartašov, kes sellele katsumusele vastu ei pidanud, V. Bondarenko sai aga surmavaid põletushaavu hapnikuga täidetud surdobarokambris puhkenud tulekahju tõttu.

Esimeseks kosmonaudiks valis Koroljov alles vahetult enne lendu Juri Gagarini ja tema dublandiks German Titovi.

Õnn ja ebaõnn käsikäes

Esimene kosmoselaev, mis sai nimeks Vostok, valmis 1960. aastaks ning juba sama aasta lõpuks kavandati ka esimene lend inimesega pardal. Algasid kosmoselaeva katselennud. Esimene neist startis edukalt 15. mail, kuid kolm päeva hiljem, kui anti maandumiseks käsk pidurdusmootorile, ei suutnud orienteerumissüsteem seada laeva vajalikku asendisse ning pidurdamise asemel anti hoopis hoogu juurde Jupiteri suunas ja laev jäi uuele orbiidile poolteiseks aastaks.

Järgmine katselend toimus 28. juulil. Nüüd oli laskumismoodul saanud endale ka soojusisolatsioonikatte, mis hoidis ära selle ülekuumenemise atmosfääri sisenemisel ning kosmonautide võimaliku hukkumise selles. Seekord olid laevas kaks koerakest. Kahjuks plahvatas rakett juba stardi 23. sekundil.

Seevastu kolmas katselend 19. augustil osutus üldjoontes edukaks ning laevas olnud kaks koera maandusid elusatena.

Oli kokku lepitud, et inimesega lend toimub siis, kui eelnevalt on toimunud järjest kaks edukat katselendu. Aga õnnetus ei hüüa tulles. Ja see tuli Baikonuri kosmodroomile 24. oktoobril, mil seal leidis aset raketi- ja kosmosetehnika ajaloo ohvriterikkaim katastroof. Kontinentidevaheline ballistiline rakett R-16 plahvatas stardil ning viis teise ilma üle 100 inimese, nende hulgas ka raketivägede marssali Nedelini.

Hukkusid paljud kosmodroomi personalist ja suur osa taristust. Nende taastamine oli raske ja võttis aega. Vostoki neljas katselend toimus 1. detsembril. Ka see näitas, et õnnetused ei armasta käia ühekaupa. Seekord eksis pidurdusmootor ja lülitus ettenähtust varem välja, mis tähendas, et maandumine võib toimuda väljaspool NSVL piire ja laev võib sattuda konkurentide kätte. Selle vältimiseks käivitati avarii-lõhkeseade ja ohverdati pardal olnud kahe koera elu.

Ebaõnn jälitas ka viiendat katselendu. Seekord tekkis viga kanderaketi kolmandas astmes, kuid maandumismooduli eraldumine õnnestus ja selles olnud koerad pääsesid eluga. Õnneks osutusid edukateks kaks järgmist katselendu 9. ja 25. märtsil 1961, mil pardal oli lisaks koertele ka kosmonaudi mannekeen. Niisiis pidi järgmine lend toimuma juba inimesega.

Asi läks kiireks, kosmosevõidujooksu tempo oli tõusnud haripunkti. Senised etapid – esimene kontinentidevaheline rakett, tehiskaaslane, Kuu-sond – oli võitnud N. Liit, kuid esimest inimest püüdis kosmosesse saata ka USA, kus kavandati A. Shepardi suborbitaalset lendu 24. märtsile, kuid oldi sunnitud seda edasi lükkama vähemalt 25. aprillile. Saanud selle kohta luureandmeid, soovis Koroljov oma kosmoselennu ette võtta enne seda.

USA luure teatas omakorda riigi juhtkonnale, et vene kosmonaut stardib 9. aprillil (siis startis tõesti üks nõukogude rakett, kuid see oli militaarne ja ilma kosmonaudita) ning ajakirjanikud hakkasid kogunema TASSi kontoritesse Moskvas ja Washingtonis, sest korrespondendid võistlesid, kes sellest suursensatsioonist esimesena teatab.

12. aprill 1961 läheb ajalukku kui inimese – Juri Gagarini – esimene kosmoselend ja saab hiljem ühtlasi rahvusvaheliseks kosmonautikapäevaks. Kell 5.30 Moskva aja järgi äratatakse vanemleitnant Gagarin. Kell 7.00 siseneb ta kosmonaudi skafandris 39 m kõrguse raketi tipus olevasse kosmoselaeva. Seal kinnitatakse ta piloodi lamamistooli ja algab ulatuslike juhtimis- ja sidesüsteemide veelkordne kontroll.

Vostokis oli 250 elektronlampi ja üle 6000 mitmesuguse transistori, üle poolesaja elektrimootori ning üle 1500 elektrilise relee, lüliti ja kontaktpesa. Ühenduskaablite kogupikkus oli 15 km. Kosmoselaev kaalus 4,73 tonni, selle pikkus oli 4,4 ja diameeter 2,43 m ning ta koosnes kahest peamisest osast – seadmete sektsioonist ja kerajast maandumismoodulist läbimõõduga 2,3 m, millel oli kolm luuki läbimõõduga 1 m.

Kuigi laevas on ka piloteerimisseadmed, toimub esmalend ohutuse eesmärgil siiski automaatrežiimis. Kanderaketi mootorid käivitatakse kell 9.07 ja 20 miljonit hobujõudu hakkavad 287tonnist raskust tõukama kõrgustesse. Gagarin hüüab oma kuulsaks saanud „pojehali!” (läki!).

Stardiga kaasnevat müra, vibratsiooni ja üha kasvavat ülekoormust talub ta hästi, kuigi pulss tõuseb 150ni. Üksteise järel teevad oma töö ära kanderaketi astmed ja nad heidetakse minema, samuti nagu tõusu ajal illuminaatoreid varjanud katted-voolundid, ning 676 sekundi pärast jõuab Vostok orbiidile, mille perigee on 175 ja apogee 302 km ning kaldenurk ekvaatori suhtes 64 kraadi, tiirlemisperiood 89 minutit. Kosmoselaev kihutab kiirusega 28 260 km/h(!) ja juba kell 9.21 ületab Kamtšatka ning jõuab Vaikse ookeani kohale. Habarovski raadiojaama kaudu teatab kosmonaut lennujuhtimiskeskusse, et kabiinis on rõhk normaalne ja temperatuur 20 °C, kuid raadioside kipub aeg-ajalt jukerdama. Kell 9.37 saabub öö (laev jõuab Maa varjupoolele).

Kell 10.00 annab TASS eetrisse oma teate ajaloolisest Gagarini (nüüd juba major!) kosmoselennust, mida hakatakse paljude maailma raadiojaamade poolt teisi saateid katkestades kordama iga 10 minuti järel. Ajalehed küljendavad kiirkorras ümber oma esileheküljed. TASSil (üleliiduline infoagentuur) olid aga ette valmistatud veel kaks teistki teadet – juhuks, kui kosmonaut peaks maanduma mõne teise riigi territooriumil või hukkuma.

Samal ajal tõuseb Vostoki jaoks päike ja ongi juba kätte jõudnud aeg mõelda maandumisele, mis on tegelikult kosmoselennu kõige raskem ja riskantsem etapp. Põhimõtteliselt oli Vostokis selleks kaks võimalust – kas maandumismooduli sees või katapulteerudes sellest ning laskudes langevarju abil. Eelnevalt oli tarvis vähendada laeva kiirust vähemalt 100 korda, et ta ei põleks ära atmosfääri sisenemisel hõõrdumisest tekkivas kuumuses ning jõuaks Maa lähedale ettenähtud kiirusel vaid loetud kilomeetrite kõrgusel. Selleks lülitati kell 10.25 sisse pidurdusmootorid, mis töötasid 42 sekundit. Selle käigus pidi maandumismoodul 10 sekundi jooksul eralduma seadmete sektsioonist, millega ta oli ühendatud metall-lintide ja kaablitega. Kuid kahjuks see ei õnnestunud ja kosmoselaev hakkas korrapäratult pöörlema kõigis kolmes suunas. Kosmonaudil tuli pidurdamise ajal taluda veelgi suuremat ülekoormust kui stardil – umbes 8-10 g.

Kosmoselaev hakkas sisenema atmosfääri tihedamatesse kihtidesse ja tema ümber lahvatas tulemeri. Kerakujulise maandumismooduli esikülg oli küll kaitstud 18 cm paksuse kuumuskaitsekihiga, kuid tagaküljel oli selle paksus kõigest 3 cm ning sisemust ähvardas ülekuumenemine. Suure kuumuse tõttu põlesid 10 minutit hiljem läbi ka seadmete sektsiooniga ühendatud kaablid ning hiljem ka kogu sektsioon ise. Umbes 7 km kõrgusel lõhatakse pealuugi kinnituspoldid ning luuk heidetakse eemale. Paari sekundi pärast katapulteeritakse ka Gagarin koos oma pilooditooliga ja avaneb selle langevari. Mõne aja pärast avaneb veel üks langevari ja Gagarin kistakse toolist välja ning ta hakkab laskuma enda langevarjuga. Samal ajal kihutab maandumismoodul edasi maa poole ja alles 2,5 km kõrgusel avaneb selle langevari ning maandub kiirusega 10 m/s. Juhuslikud pealtnägijad jutustasid, et ta lõi maasse üsna sügava augu ja põrkas korraks veel tagasi õhku.

Gagarin oma langevarjuga jõuab maale alles 10 minutit hiljem, kell 11.05 26 km Engelsi linnast edelas. Kuna tollal polnud veel mobiiltelefone, siis oli tükk tegemist, et organiseerida side lennujuhtimiskeskusega ja juhatada kohale otsimisrühma helikopter. Gagarin toimetatakse Kuibõševi linna hotelli, kus ta ka ööbis. Selle öö jooksul töötab palehigis rätsep, kes peab hommikuks valmis saama major Gagarini paraadmundri, milles ta raporteerib Hruštšovile Moskvas toimuval pidulikul vastuvõtul 14. aprillil. Aga punasel vaibal sammub Gagarin lahtiunustatud kingapaelte lehvides…

Suured saladused ja väikesed valed

Avalikkusele ja rahvusvahelisele lennundusföderatsioonile FAI esitatud andmed Gagarini lennu kohta nende kinnitamiseks uute rahvusvaheliste rekorditena sisaldasid valesid. Esiteks, Gagarini lennu stardikoht ei olnud seal mitte Baikonur, vaid sellest 250 km kaugusel edelas olev Tjuratam, sest kogu kosmosekeskuse asukoht oli tollal veel ülisuur riigisaladus. Teiseks teatati, et Gagarin maandus mitte langevarju abil, vaid koos maandumiskapsliga, mistõttu olid valed nii maandumise aeg kui ka koht. Seda tehti selleks, et kosmoselennu käigus püstitatud rekordid vastaksid FAI formaaljuriidilistele tingimustele – piloot peab maanduma koos lennuaparaadiga.

Gagarinil oli seda valet taluda raskem kui lennul esinenud ülekoormusi. Tänapäeval on õigesse maandumiskohta rajatud mälestuspark koos 25 m kõrguse monumendiga, aga kõiki Gagarini kosmoselennule pühendatud mälestusmärke ei jõua üles lugedagi. Ta oli mees, kes leidis koha ka inimeste südames.

Juri Gagarin hukkus segastel asjaoludel treeninglennul 27. märtsil 1968.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid