Ford Fiesta
Jaanus Vint
10.09.2009

Fordi populaarne supermini oli turul olnud juba 1976. aastast ja selle aja jooksul nii mõnegi uuenduskuuri läbi teinud, kuid suurem muudatus väikeauto olemuses toimus alles 2002. aastal koos 5. põlvkonna mudeli tulekuga. Eelmised kolm mudeliuuendust olid olnud visuaalselt algse Fiesta edasiarendused, milles algupärase mudeli võis veel ära tunda, nüüd aga tegi auto läbi totaalse muutumise.

Ford Fiesta Mk V 2002–2008

Varem oli Fiesta alati olnud disaini poolest iseseisev mudel, nüüd otsustati seda liini mitte jätkata ning auto välimus tuletati paar aastat varem esitletud Focust eeskujuks võttes. Kujundajad lisasid Focuse julgele disainile siiski paraja annuse konservatiivsust ning Fiesta sai seetõttu kammitsetud ning tagasihoidlik – vahest liigagi.
Suurt silmailu Fiesta seega ei paku, auto on tehtud halliks hiirekeseks, millest tänavapildis pilk justkui tühjast kohast üle libiseb. Kui aga hakata rohkem uurima, selgub, et ega neid meie tänavatel kuigi palju olegi. Tõepoolest, Fiesta ei suutnud kunagi kohalike auto-ostjate südameid vallutada ning Peugeot 206 suguste müügihittidega rinda pista, populaarsus jäigi tulemata ning kasutatud autode turul on seetõttu valik kesine. Vähene tuntus on õigupoolest teenimatu – auto on töökindel ning suurepäraste sõiduomadustega. Lääne-Euroopas, eriti aga Fordi-lembeses Suurbritannias, on tegu väga populaarse sõidukiga.

Sportlikud sõiduomadused
Vanemate Fiestade omanikud tervitasid ilmselt kõige enam uue mudeli märgatavat kasvu. Tõepoolest, 1990ndate lõpus hakkas Fiesta konkurentidele jalgu jääma eeskätt oma ahta siseruumi tõttu. Uus mudel kasvas, lausa paisus igas suunas – telgede vahet lisandus 4, laiust 5, pikkust 9 ning kõrgust koguni kümmekond sentimeetrit. Avara, kõrgusesse kasvanud sõitjateruumiga auto oli 3,92 meetri pikkune; aegunud mudelist oli saanud tasemel väikeauto uue sajandi viimase malli järgi.
Suureks kasvanud Fiesta näol on tegu suhteliselt ruumika väikeautoga, millesse mahub probleemideta neli täiskasvanut, tagaistmelgi ei tule enam kitsikust kannatada. Isteasend on viidud kõrgele ning nähtavus seetõttu hea, istmed pakuvad küll tuge, kuid lühikeste istmepatjade aadressil võib kuulda kriitikat.
Auto sees valitseb samasugune, Volkswageni järeleaimamisena näiv kammitsetus nagu väljaski. Armatuurlaud on range ja emotsioonitu, asjalik, kuid oma külmuses pisut masendav. Kogu see hoogne riukalikkus, mida võis näha Focuse ning Ka sisekujunduses, on minema pühitud ning asendatud Mondeo stiilis funktsionaalse ja rahuliku, kuid väga konservatiivse lahendusega. Samas on juhtseadiste paigutus ootuspärane ning kasutusmugavus, kui mõnede väiksemate näidikute loetavus välja arvata, hea.
Sestsaadik, kui turule saabus Focuse esimene põlvkond, on kõigi uute Fordide sõiduomadused olnud eeskujulikud – ka Fiesta pole mingi erand. Veermiku konstruktsioon on tegelikult just nii lihtne, kui selle klassi autolt oodata võib – ees MacPherson ning taga väändetala –, samas on see hästi seadistatud ning varustatud tundliku ning täpse rooliga, saavutades seeläbi klassi paremikku kuuluva juhitavuse. Linnas on auto tänu kiirele roolile ning heale nähtavusele käepärane ning maanteelgi suhteliselt stabiilne ja hästi kontrollitav. Eriti meelsasti viibib Fiesta kurvilisel asfaltteel, hea teetunnetus ning terav juhitavus on klassist, mida ühelt tavaliselt väikeautolt oodata ei oskaks – Fiestast võib seega küllaltki sportlikke elamusi ammutada. Samas ei pruugi jäigapoolne vedrustus mugavuse hindajaile meeldida. Teiseks häirivaks teguriks on müra – heliisolatsioon on konkurentidest kehvem ning sisse on kuulda lärmakat mootorit, maanteekiirustel ka rehvimüra. Sageli kurdetakse veel teistegi häirivate helide – armatuurlaua ning ukseplastide nagisemise üle.

Ega nimi meest riku
Siinsesse mootorivalikusse kuulusid alguses 1,3liitrine 8klapiline ning 1,4- ja 1,6liitrised (80 ja 100 hj) 16klapilised bensiinimootorid Duratec. Kümmekond aastat tagasi koondas Ford terve hulga väga erinevaid otomootoreid nime Duratec alla, see samm tekitab segadust mootorite põlvnevuse ja suguluse jälgitavuses. Pisut süvenedes selgub, et Fiestal kasutatud jõuallikate näol on tegu vanade tuttavatega – 16klapiline on sisuliselt eelmisel põlvkonnal kasutatud mootor Zetec SE, 1,3liitrine Duratec 8V on aga muistse Kenti edasiarendus, varem tuntud kui Endura-E. 2005. aastal lisandus sportlik tippmudel ST, mille kapoti all töötab 150 hj kaheliitrine mootor.
16klapiline Duratec tõmbab juba madalalt hästi, kuid paistab silma pigem sitkuse kui erksusega. Kütusekulu hinnatakse konkurentidega võrreldes pisut suureks.
1,3liitrist (58–68 hj) võib pidada moraalselt vananenuks, mõnedel turgudel pakuti sellele märksa paremat alternatiivi – moodsat 1,25liitrist mootorit (75 hj).
Fiesta diiselmootorid kannavad nime Duratorq TDCi, kuid sisuliselt on tegu samade mootoritega, mida PSA-kontsern oma autodele paigaldades lühendiga HDi tähistab. Eestis pakuti 1,4liitrist varianti (68 hj), mujal ka võimsamat 1,6liitrist (90 hj).
Enamik siinsetest Fiestadest on varustatud töökindla 5käigulise manuaalkastiga, lisaks on pakutud veel automaatkasti ning nn poolautomaati – manuaalkasti mehaanika ning robotjuhtimisega Durashift EST-d.
Fiesta hooldusvälbaks on 20 000 km või 1 aasta, rihmavahetuseks on ette nähtud kümneaastane või 160 000 km (bensiin) / 240 000 km (diisel) välp. Hoolimata nendest väga pikkadest välpadest ei ole esinduse sõnul Eestis hammasrihmadega probleeme olnud.

Vastupidav tehnika
Erinevate uurimuste ning kasutajate hinnangute põhjal võib öelda, et töökindluse poolest on Fiesta kõrgel tasemel, olles tänapäevaste Fordide seas vastupidavamaid. Mõningaid veakohti siiski leidub ning neid tasuks autot ostes kontrollida.
Üheks levinud vea põhjustajaks on veepump, see võib hakata lekkima või kulumisest ragisema.
Esimeste aastate autodel on olnud probleeme mootorijuhtimiselektroonikaga, samuti süütesüsteemi ja generaatoriga. Rikkele viitab vastav märgutuli, samuti häired mootori töös ning vahelejätmine. Diiselmootorid ei salli kehva kvaliteediga kütust, see võib esile kutsuda toitesüsteemi kuluka remondi.
Veermiku kuluosad, rooliotsad ning puksid vajavad meie teedel varem või hiljem ikka vahetamist. Nagu väikeautodele kombeks, ei lähe veermiku remont tänu mõistlikele hindadele ja kuluosade vähesusele kuigi kalliks. Hinnataseme poolest on varuosad võrreldavad teiste väikeautode omadega.
Fiesta kerel on 12aastane läbiva korrosiooni vastane garantii, mis paneb auto roostekindlusele suured lootused. Antud juhul õigustatult. Focust ja Mondeot vaevanud haigusest, uste roostetamisest, on Fiesta puutumata ning ka muude korrosiooniprobleemide kohta teated puuduvad.

Fusion – kokteil Fiesta põhjal
2002. aasta suvel läks tootmisse maasturi, supermini ja mahtuniversaali omadusi ühendav, Fiesta põhjale ehitatud cross-over, mille Ford klassifitseeris kui UAV (urban activity vehicle), kuulutades seejuures, justkui oleks tegu epohhiloova mudeli, uue autoklassi alusepanijaga. Laskmata end nendest suurustlevatest loosungitest vaimustusse viia ning uurides toodet nimega Fusion lähemalt, näeme, et tegelikult millegi nii väga erilisega tegemist pole. Lisaraha vastu sai kõrgema kliirensi ja parema väljavaate, ka on Fusion Fiestast praktilisem, kuid mitte niipalju, kui võiks arvata; seevastu on auto tänu suuremale massile pisut aeglasem ja janusem.
Fusion erineb Fiestast küll kere poolest, kuid tehnika ning vastupidavuse poolest on need masinad identsed. Mootorivalikusse kuulusid 1,4- ja 1,6liitrised bensiinimootorid ning diisel; auto eest tuli maksta pisut rohkem kui vastava Fiesta eest ning kuna valida võis vaid kahe kõrgema varustustaseme vahel, kippus Fusioni baashind vägisi Focuse territooriumile.

Sarnased artiklid