F1-sõitjad enne ja nüüd
Rein Luik
30.08.2014

Ikka ja jälle püütakse võrrelda erinevate ajajärkude vormel-1 sõitjaid ning paigutada neid paremusjärjestusse, mis paratamatult on suhteliselt subjektiivne tegevus. Aga veidi objektiivsemalt saab neid võrrelda ka mõnel teisel moel.

Võrdlemaks näiteks 1950- või 1970ndatest aastatest tippsõitjaid tänapäevaste vormel-1 sarjas tiitleid jahtivate võidusõitjatega, pole vaja neid alati paigutada mingisse edetabelisse. Loomulikult saab subjektiivselt hinnata, kas Michael Schumacher oli parem kui Juan Manuel Fangio või Ayrton Senna, osavam kui Jim Clark või Sebastian Vettel, kiirem kui Jackie Stewart. Ja eks seda olegi korduvalt tehtud.
Aga hinnata saab ka teistsuguste kriteeriumite alusel. Näiteks võrrelda kas või seda, kas tänapäeva F1-sõitjad on rohkem sportlased kui võidusõitjad 3050 aastat tagasi või millisel ajajärgul oli F1-sõitjatel näiteks suurem võistluskoormus?
Tänapäeva mõistes on praegused võidusõitjad sportlastena ilmselt üleüldiselt endisaegsetest etemad. Nad on paremas füüsilises vormis, sest suuremad kiirused, eriti kurvides, kus ülekoormused endistest aegadest palju suuremad, nõuavad praegustelt võidusõitjatelt paremat treenitust. Jõusaalid, vastupidavustreeningud, dieet – kõik on nagu tänapäeva tippspordis ikka. Aga samas ei saa ka väita, et endistel aegadel võidusõitjad palju kehvemad olid, sest tegelikult oli võistluskoormus tolle aja tippsõitjatel tihtipeale palju suurem ja seda mitmetel erinevatel põhjustel.

Keskmiselt 37 võistlust aastas
Tänapäeval sõidetakse hooaja jooksul 19 etappi, aga näiteks 1950ndatel aastatel kuulus F1 MM-võistluste kalendrisse 810 etappi ehk pea poole vähem. Kuidas siis tollastel tippsõitjatel suurem võistluskoormus oli? Vastuseks olgu kõigepealt täheldatud fakt, et tänapäeva F1-sõitjad osalevadki kogu aasta jooksul vaid nendel 19 võistlusel. Lisaks tulevad mõned demonstratsioonsõidud ja võib-olla ka hooaegade vahel mõned n-ö lõbuvõistlused (tavaliselt kartautodel ja mõne jaoks ka näiteks Race of Champions).
1950ndatest kuni umbes 1970ndate viimaste aastateni osalesid F1-sõitjad lisaks oma nn põhitööle ka paljudel muudel autospordialade ja -sarjade võidusõitudel. Võtame näiteks Stirling Mossi, 1950ndate aastate ühe suuremaid kuulsusi. Oma 14 aastat kestnud karjääri jooksul osales Moss kokku 527 võistlusel ehk siis keskmiselt 37 võidusõidul aastas! Kusjuures finišini jõudis ta nendest 375 korral, millest omakorda võitis 212.
„Tol ajal võistlesime mitmetel eri tüüpi autol ja mitmes erinevas sarjas,” meenutab Stirling Moss. „Ja seda tihti veel ühe ja sama päeva jooksul! See erineb väga palju väljakutsest, millega seisavad silmitsi tänased GP-sõitjad.” Pealegi oli F1-etappide distantsid nendel aastatel tavaliselt pikemad tänapäevastest, mis keskmiselt oli 305 km.

Üks kuu Mossi karjäärist – 1959. aasta juuli
5. juuli, Reims (Prantsusmaa). F1 4. etapp, 415 km, auto BRM P25, katkestas.
5. juuli, Reims (Prantsusmaa). F2-võistlus, 207 km, auto Cooper-Borgward, 1. koht
12. juuli, Rouen (Prantsusmaa). Sportautode võistlus, 228 km, auto Maserati Tipo 60, 1. koht
12. juuli, Rouen (Prantsusmaa). F2-võistlus, 228 km, auto Cooper-Borgward, 1. koht
18. juuli, Aintree (Inglismaa). Sportautode võistlus, 82 km, auto Cooper-Monaco, katkestas.
18. juuli, Aintree (Inglismaa). F1 5. etapp, 362 km, auto BRM P25, 2. koht.
26. juuli, Clermont-Ferrand (Prantsusmaa). F2-võistlus, 209 km, auto Cooper-Borgward, 1. koht.

Näiteks osales Moss 1959. aasta juulikuu kuumadel päevadel seitsmel võistlusel ja kihutas kokku üle 1700 võistluskilomeetri. Kusjuures nii Prantsusmaa kui Briti GP võistluspäevadel osales ta veel ühel lisavõistlusel. Ja ega Stirling Moss olnud ainus, kes sellise võistluskoormusega mööda Euroopat ringi tiirutas ja paljudel võidusõitudel osales. Paljud võidusõitjad osalesid lisaks F1-etappidele ka sportautode MM-sarja pikamaasõitudel, vormel-2 ja erinevate kereautode võistlustel.
Kõige selle juures ei tasu unustada, et võistluselt võistlusele ei lennatud reisilennukite äriklassides. Tavaliselt kinnitati järelkäru võistlusautoga isikliku sõiduauto taha ja läks sõiduks järgmisse riiki, järgmisele võidusõidule.

Siin- ja sealpool ookeani
Viiekümnendate aastate staaridest ei jäänud sugugi maha 1970ndate tippsõitjad. Näiteks üks mitmekülgseim võidusõitja autospordi ajaloos – Mario Andretti. Tõusnud tippu Indy-sarjas 1960nendate aastate keskpaiku (1965, 1966 ja 1969 meister, 1967 ja 1968 2. koht), alustas ta samal ajal võistlemist ka sportautodel ja tegi 1968. aastal debüüdi ka F1-sarjas. Tollest aastast kuni 1982. aastani, mil ta GP-võidusõiduga lõpparve tegi ja taas Indy-sarja naasis, ei jäänud tal vahele ühtegi aastat, mil ta lisaks F1-etappidele ka Indy-etappidel osalenud poleks.
Edasi-tagasi üle ookeani lendamine ja järjestikustel nädalavahetustel mõlemal pool Suurt Lompi võistlemine sai Andrettile suhteliselt tavapäraseks. Erandina isegi samal nädalavahetusel.
Ameeriklase debüüt F1-sarja MM-võistlustel pidi Lotuse roolis teoks saama juba 1968. aasta Itaalia GP-l Monzas, aga teatud põhjustel toimus debüüt alles järgmisel etapil USAs. Ja need teatud põhjused? Heidame pilgu Andretti eelnenud nädalale.
Pühapäeval, 1. septembril, osales ta sportautode Can-Am-sarja etapil Elkhart Lake’i ringrajal USAs, järgmisel päeval võistles aga Indy-sarja etapil DuQuoini ringrajal. Kolmapäeval lendas ta Milanosse, et järgmisel päeval proovida esmakordselt F1-autot Monza ringrajal. Reedel sõitis esimeses kvalifikatsioonis välja aja, mis andnuks stardirivis 11. koha ja pärastlõunal lendas tagasi USAsse, et osaleda laupäeval toimuval Indy-etapil. Samal päeval pärast võistlust lendas Andretti tagasi Milanosse ja jõudis tänu ajavahele sinna pühapäeva hommikul, et osaleda F1-etapil. Ja sai siis teada, et teda ei lubata starti, sest Ferrari oli esitanud protesti, mille kohtunikud rahuldasid! Põhjuseks asjaolu, et kuna ta oli võistelnud eelneval päeval USAs, võis Andretti osalemine osutuda turvalisuse seisukohast riskantseks…
Liigume ajas 10 aastat edasi, aastasse 1978, mil Mario Andretti võitis Lotuse roolis F1-sarja MM-tiitli. Samal aastal osales andekas ameeriklane ka kõigil Indy-sarja etappidel, mis ei langenud kokku GP-nädalavahetustega.
Oma pika karjääri jooksul oli Andrettil ka palju selliseid aastaid, mil ta kihutas lisaks Indy-sarja ja F1-etappidele ka mitmetel kuulsatel sportautode võistlustel.
Paar näidet:
1969. aastal osales kõigil 24 Indy etapil (9 esikohta ja tiitlivõit), 3 F1-etapil ning lisaks ka Sebringi ja Monza sportautode MM-etappidel.
1970. aastal osales kõigil 18 Indy etapil, 5 F1-etapil ning sportautode Daytona 24 tunni, Sebringi 12 tunni ja Watkins Gleni võistlusel.

Raha või nauding
Võidusõitjate „ekskursioonid” teistesse sarjadesse samal ajal nende F1-karjääriga hakkasid lõppema 1980ndate aastate keskpaiku. Üksikuid starte teistel võistlustel võis nendel aastatel veel F1-sõitjate kalendrisse mahtuda, aga vähehaaval tuli taolisele „Figaro siin, Figaro seal” seiklemisele lõpp.
Põhjuseks oli vormel-1 sarja aina kasvav populaarsus, mille tõttu hakkasid kerkima nii tiimide eelarved ja mis veelgi olulisem, sõitjate palgad. Tiimid ei saanud enam riskeerida sellega, et nende kõrgepalgaline sõitja mõnel teisel võistlusel vigastada saab. Kasvas ka etappide arv ja sellega ka sõitjate koormus. Autode testimist tehti aga ka eelmistel aastakümnetel ja seetõttu ei saa seda koormust erinevate ajajärkude sõitjate võrdlemisel arvesse võtta.
Miks siis ikkagi kunagised sõitjad sedavõrd palju ja erinevates klassides võistlesid? Oli see puhtast naudingust või raha pärast? Eks üht kui teist. Näiteks ei saanud 1950- ja 1960ndatel aastatel rääkida veel suurtest palkadest, enamiku sõitjate sissetuleku moodustasid stardi- ja auhinnarahad. Võisteldes paljudel erinevatel võistlustel, oli võimalik end n-ö vee peal hoida ja end võidusõitja elukutsega ära elatada.

Sarnased artiklid